20. sajandi algus
 |
1919. aasta märtsis kontrolliti põllutööministeeriumi initsiatiivil Aruküla mõisa toimimist. Revisjoni tulemusel leiti, et seda majandati laastavalt ja et peamine sissetulek tulenes metsa müügist. Saagikus oli väike, loomad surid pidevalt. Lootust paranemisele kontrollijad ei uskunud. Et olukord ei halveneks, tehti ettepanek võtta mõis riikliku hoolekande alla. Samas ei olnud mõisas kõik halb: inventar oli olemas ja hoonete seisukord hinnati samuti heaks.
 |
Pärast kontrollaruande koostamist otsustatigi Aruküla koos kõrvalmõisatega võtta põllutööministeeriumi hoolekande alla. Sellise sammu aluseks oli Ajutise Valitsuse poolt 1918. aastal vastu võetud “Mõisate korratu majapidamise ja laastamise seadus“. Kontroll hoolekande alla võetud mõisate üle jäi põllutööministeeriumile. Määrati ametisse valitseja, kes kandis mõisa eest vastutust kui võõra vara hooldaja. 1919. aasta veebruaris täpsustati hoolekandemõisate korraldust veelgi. Valitseja võis nüüd mõisat selle omaniku kulul pidada või seda kas tervenisti või tükeldatuna välja rentida. Kokku võeti hoolekande alla umbes viiendik Eesti mõisatest; nii rüütli- kui ka karjamõisaid. Kõige enam oli neid Saaremaal ja sõjast kannatada saanud Võrumaal. Hoolekandemõisad likvideeriti 1925. aastaks. Aruküla jäi hoolekandemõisaks 1923. aastani.
 |
Aruküla hoolekandemõisat majandati hooldajate-valitsejate kaud
