Eluaastad 1777-1842
EAA, f. 2486, n. 1, s. 1243, l. 108, 116p. Koopia Aruküla mõisa pandilepingust (1820) vabahärra Karl von Knorringu ja Karl Wilhelm von Tolli vahel.1820. aastal sõlmisid Aruküla mõisa pärisomanik Karl von Knorring ja kindralleitnant vabahärra Karl Wilhelm von Toll omavahel pandilepingu. Kindral Toll maksis 284 500 assignaatrubla ja sai mõisa kümneks aastaks pandina enda kätte. Pantimine oli sel perioodil väga levinud. Vabahärra Toll ei olnud kaua pandiomanik, kuna juba mõne kuu pärast tehti leping ümber ostumüügilepinguks ja Karl Wilhelm von Tollist sai mõisa pärusomanik. Aruküla jäi Tollide perekonna kätte ligi sajaks aastaks. Pandilepingu puhul on kõnekas, et Toll ise seda sõlmimas ei olnud, tema eest andis volinikuna allkirja vabahärra Otto Friedrich von Rosen. Sedalaadi kolmandate isikute kaudu mõisa valitsemine iseloomustab enamust aega, mil Aruküla perekonna valduses oli.
 |
Krahv Karl Wilhelm Toll (1777–1842) sündis Läänemaal Keskvere mõisas, mis kuulus tema emapoolsele vanaisale. Ta astus noorelt õppima 1. kadetikorpusesse. Seal sai temast tulevase kindralfeldmarssali Goleništšev-Kutuzovi lemmikõpilane. Pärast lõpetamist astus ta 1797. aastal porutšikuna armeesse teenima. Ta võttis osa Suvorovi juhitud Vene armee Itaalia ja Šveitsi sõjakäikudest. Sellel ajal tutvus Toll keiser Paul I venna suurvürst Konstantin Pavlovitšiga; neist said sõbrad. Sõjas Napoléoniga paistis ta välja Austerlitzi lahingus (1805). Tolli sõjatee jätkus Vene-Türgi sõjas. 1812. aasta Isamaasõja alguseks oli temast saanud juba polkovnik. Pärast seda, kui Vene armee ülemjuhtajaks määrati Kutuzov, nimetati Toll kogu väliarmee kindralkortermeistriks. Vapruse eest Borodino lahingus annetati talle Püha Georgi IV klassi orden. 1812. aasta lõpul anti talle kindralmajori aukraad. Ta tegi järgnevalt kaasa vene armee lahingud Napoléoni vastu, mis päädisid Pariisi vallutamisega. Pärast sõda jätkus tema karjäär tõusujoones. 1823. aastal sai temast keiser Aleksander I kindraladjutant. 1825. aastal võttis ta osa dekabristide ülestõusu mahasurumisest ja järgmisel aastal anti talle jalaväekindrali aukraad. Vene-Türgi sõjas otsustas just tema tegevus sõja saatuse. 1830. aastal nimetati ta Riiginõukogu liikmeks. Viimast korda osales ta sõjategevuses kui 1831. aastal puhkes Poolas ülestõus. Selle mahasurumise ajal oli ta ajutiselt isegi kogu Vene armee ülemjuhataja. Seejärel läks ta armeeteenistusest erru ja 1833. aastal nimetati ta Vene teedeministriks. 1836. aastal sai temast Teaduste Akadeemia auliige. Ta suri Peterburis, kuid toodi Eestimaale ja maeti Arukülla. Kaasaegsete arvates oli krahv sädelev ja mitmekülgsete omadustega isiksus, haritud, kindla ja ülla iseloomuga. Olles küll hingelt tuline ja julge, suutis ta en
