Varaseimad teated Aruküla kohta
Keskajal kuulus Aruküla küla Paide lossiala Vao maksustuspiirkonda. 17. sajandi alguses oli osa külast eravalduses. 1613. aastal on kinnitatud Hinrich Gerstenbergi omandiõigust kolmele adramaale, mille ta oli saanud sõduripalgaks. 1623. aastal oli maa-ala endiselt tema omanduses. Gerstenberg omas valdusi veel Harjumaal Risti kihelkonnas. Arvatavasti pärines ta Saksamaalt Tüüringist Sömmerda linnast 16. sajandil Eestimaale rännanud linnakodanikuperekonnast, kelle esindaja Thomas Gerstenberg (u 1524–1582) oli alates 1567. aastast Tallinna Niguliste koguduse pastor.Osa Arukülast jäi Rootsi riigi omandusse. Arvatavasti 17. sajandi keskpaiku tekkis Arukülla väike mõis, mida esmakordselt mainiti 1669. aastal. Kui 1635. aastal kinkis kuninganna Kristiina Mäo mõisa väepealik Lennart Torstensonile, kuulus selle koosseisu ka Aruküla.
 |
Lennart Torstenson (1603–1651) sündis suguvõsamõisas Forstenas endise Älvsborgi komandandi Torsten Lennartsoni pojana. Ta kasvas üles isa ja emata, tema eest kandsid hoolt sugulased. Vanemad olid siirdunud pagendusse samal aastal kui ta sündis, kuna tema isa oli jäänud lojaalseks Rootsi kukutatud kuningale Sigismundile. Isa nägi Torstenson alles kahekümne aasta pärast. Kummatigi ei seganud need asjaolud noorel Lennartil karjääri tegemast. 15-aastaselt sai temast üks kuningas Gustav II Adolfi paa˛e. 1621. aastal, kui vallutati Riia linn, viibis ta Liivimaal. 1624. aastal astus ta sõjaväkke ohvitserina teenima ja edaspidi mööduski tema elu suures osas sõjaväljal. Kuningas Gustav II Adolfi ajal paistis ta lahinguis silma suurtükiväe ülemana. Lennart Torstensoni karjäär tipnes feldmarssali aukraadiga. Saksamaal sõdides langes ta sõjavangi, kus haigestus podagrasse, mis mõjutas kogu tema edasist elu. Feldmarssal Banéri surma järel nimetati Torstenson Rootsi vägede ülemjuhatajaks ja kindralkuberneriks Pommerisse. Pärast edukaid sõjakäike Saksamaal naasis ta 1645. aastal Rootsi. Tema teeneid hinnati vääriliselt ja ta tõsteti 1647. aastal krahviseisusesse. Torstensoni iseloomustas strateegina erakordne kiirus, ehkki ta ise pidi sageli vägesid juhtima kanderaamilt, kuna haigus ei lubanud tal ratsutada. Ta rakendas suurtükiväes tolle aja teaduse saavutusi ja teda on peetud Rootsi armee üheks parimaks inseneriks. Ehkki ta omas Eestimaal mitmeid mõisaid (näiteks Harjumaal Maardu ja Raasiku), ei ole tõendeid, et ta neid kunagi oleks külastanud.
 |
