1919. aasta järgselt
1919. aasta 10. oktoobril võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse, millega mõisad omanikelt võõrandati. Seaduse järgi kuulusid võõrandamisele Eesti Vabariigi piiridesse jäävad mõisad ja mõisamaad koos päraldistega. Võõrandamise eesmärk oli luua maatagavara. Samas ei puudutanud seadus kõiki valdusi. Linnade, maakondade, valdade, heategevate ja teadusasutuste valdusi ei võetud riigile. Oma mõisa säilitasid ka poolmõisate omanikud, kui nad ei olnud üheaegselt rüütlimõisa valdajad. Maaseadusega võeti ära mõisaomanike põllumajanduslik elus ja eluta inventar. Ära võeti mõisate tööstusettevõtted (viinavabrikud, veskid, saeveskid, meiereid jt). Kokku võõrandati 1703 kinnisvara, mille hulka kuulus 874 mõisat. Maaseaduse tulemusel koondus riigi kätte üle 2,3 miljoni hektari maad. Maareformi on hinnatud üheks radikaalsemaks Euroopas, kuna mõisnikud jäi peaaegu kogu oma varast ilma. Selle tingis osaliselt asjaolu, et mõisnikud ei kuulunud põlisrahva hulka. Lisaks olid eestlased kogenud nendepoolset sotsiaalset ja rahvuslikku rõhumist. Olulist tähtsust omas lubadus anda sõduritele maad. Maaseadus ei olnud samas suunatud seisuste vastu, vaid puudutas eelkõige suurmaavaldust. Seepärast tabas võõrandamine ka umbes 70 eestlasest mõisnikku.
  |
1920. aastal inventeeriti ära Harmi mõisa liikumata vara ja koostati selle kohta akt. Selles dokumendis kirjeldati mõisahoonete suurust, pandi kirja hoonete ehistuslik koostis (kivi või puu või mõlemad) ja anti hinnang nende seisukorrale. Kokku võeti Harmi mõisas arvele 61 hoonet. Need olid mitmeotstarbelised: aidad, laudad, töölistemajad jne. Reeglina oli tegemist puidust hoonetega, kivist maju oli vähem. Torkab silma, et mitme hoone olukord oli 1920. aastal väga halb. Nii on häärberi kohta märgitud, et selle katus on lagunenud ja laed osaliselt ära langenud. Katuse kehva olukorda ja seinte mädanemist on ette heidetud veel terve rea majandushoonete puhul.
  |