EAA f. 854, n. 2, s. 718, l. 124 O. M. von Grünewaldti 14. veebruari 1839 sõnavõtt Eestimaa rüütelkonna maapäeval
1839. aasta maapäeval tõstatus taas kord talurahvareformi küsimus. Baltisaksa uurija Axel von Gerneti arvates andis O. M. von Grünewaldti kõne maapäeval tõuke agraarsuhete reformimisele. Kogu kõne on raevukas kallaletung 1816. aasta vabastamisseadusega talupoegadele antud piiratud õigusele vahetada oma elukohta. Ta kutsus üles astuma vastu “lähenevale katastroofile“ ja leidis, et talurahva laostumise vältimiseks tuleb nad senisest tugevamini oma taluga siduda ja leida viis talude koormiste üldiseks normeerimiseks. Eesti ajaloolane Juhan Kahk Gerneti seisukohta ei jaga ja arvab, et reformiplaanide suund muutus alles 1840. aastatel. Idee, et olukorda võib parandada vaid liikumisvabaduse piiramine ja talurahva senisest tugevam „kinnistamine“ maa külge, ei olnud uudne.
Grünewaldti üleskutse mõjul volitas maapäev rüütelkonna konventi küsimust arutama. Konvent omakorda moodustas reformiettepanekute väljatöötamiseks spetsiaalse komisjoni. Selle liikme Georg von Breverni mäletamist mööda hakanud komisjon energilisemalt tööle alles 1841. aastal, kui „Liivimaal tõusis ärevus“.
EAA f. 854, n. 2, s. 933, l. 119p O. M. von Grünewaldti raport Peterburist 28. märtsist 1846
O. M. von Grünewaldt kirjutab kohtumisest Liivimaa saadikutega, kes keskvõimude esindajatega koos arutasid talurahvareformi põhimõtteid, keisri seisukohti Liivimaa talurahvaküsimuses, Liivimaa rüütelkonna esindajate ettepanekuid ja nende omavahelisi lahkhelisid (enamik saadikuid versus uuendusmeelne Hamilkar von Fölkersahm) ja arvab, et Eestimaa küsimuse arutelu pole lähemal ajal oodata. Tegelikult küll saavutas Peterburi lähetatud rüütelkonna sekretär von Peetz, kellele anti kaasa rüütelkonna 1842. aasta maapäeva otsuste kinnitamist taotlev märgukiri, oma eesmärgi. 1842. aasta maapäeva otsuste põhim&oti