Koigi oli 19. sajandi keskel üks eesrindlikumaid mõisaid Põhja-Eestis, siin arendati järjepidevalt lamba- ja hobusekasvatust ning piimamajandust. Koigis aretatud hobused võitsid kuulsust isegi üle Euroopa. Varakult, 1840. aastate keskel, mindi teotöölt üle palgalise tööjõu rakendamisele.
EAA f. 2486, n. 1, s. 1271, l. 21, p. 6 Väljavõte Johann Georg von Grünewaldti pärandi jagamise lepingust 20. juunist 1832
Loosi tahtel sai vanim poeg Johann oma pärandiosa kätte rahas, isale kuulunud mõisatest päris Alexander Orissaare, Otto Magnus Koigi ja Moritz Laimetsa. Et viimane tegi sõjaväelist karjääri Venemaal, loobus ta 7700 assignaatrubla eest oma valdusest vend Otto kasuks.
J. G. von Grünewaldti vara jagamisel pärijate vahel otsustas loos, millise osa keegi sellest saab. 1822. aasta lõpus toimunud loositõmbamisel esindas välismaal viibinud Otto Magnust maanõunik Richter ja loosi võttis tema eest pisike Josephine O’Rourke. Ema oli ülimalt rahul, et just Otto Magnus sai Koigi mõisahärraks ja oma kirjas pojale avaldas lootust, et see oma isa pärandit leebuse ja headusega majandab. Pärandisaaja ise oli esmalt hoopis vaoshoitum. Kirjas oma sõbrale Fritz Oettingenile märkis ta eneseirooniliselt, et nüüd ei pea ta end vähemasti piinama elukutsevalikuga, mis varemalt talle nii palju peamurdmist tekitas. Põllumajandus olevat tema õpingute „haud”. Ta lootnud saada kas raha või siis Laimetsat, mida ta nii ehk naa poleks pidama hakanud.
19. sajandi teisel veerandil katsetasid suurpõllumehed mitmesuguste põllunduslike uuendustega: päevakorral olid uued põllukultuurid ja -tööriistad, kultuurheinamaad, viljavaheldus, veise- ja meriinolambakasvatus jms. On huvitav, et uueaegne põllumehe-mõtteviis levis perekonniti. Näiteks lambakasvatuse edendaja Otto Magnus von Grünewaldt, Eestimaa Põllumajanduse Seltsi president, katsetas oma mõisates teotöö asemel palgatööd (Knechtswirtschaft) ning propageeris viljavaheldust, peenvillalammaste kasvatamist ja teisi põllumajanduslikke uuendusi. Vend Alexander, samuti tuntud ennekõike lambakasvatajana, oli samuti mainitud seltsi president, tegeles kooliasjade ja teedeehitusega. Nagu vend Otto oli ka tema õppinud Tartu Ülikoolis ja täiendanud end Göttingenis jm, reisinud palju ringi.
EAA f. 1687, n. 1, s. 51 Prandi küla kaart (1828) enne küla m