Lõõra (Lööra) karjamõis

17. sajandist kuni 19. sajandi lõpuni

Lõõrat mainitakse juba 1646. aastal Harmis koostatud dokumendis. Allikais kirjutati kohanime mitut moodi: Löhr, Lehra, Löhra, Löra, Lera. 1675. aastal kuulus Lõõra Harmi mõisa koosseisu. Väike mõis rajati siia 17. sajandil.

EAA, f. 1, n. 2, s. C-IV-57 Alansi küla ja Lõõra mõisa plaan 17. sajandi lõpul.
EAA, f. 854, n. 7, s. 37, l. 37, 38. Lõõra mõisa rendileping major Georg(e) Johann Zöge ja lipnik Gustav Johann Berlemi vahel. 12. aprill 1718.

Major Georg(e) (Jürgen) Johann Zöge (surn enne 1723) oli Eestimaa kubermanguvalitsuse otsusega 1715. aastal saanud enda käsutusse Lõõra mõisa koos inventariga. Ametlikult seisis mõis 1716. aastal Wilhelm Lode ja tema venna Reinhold Lode nimel. Nüüd rentis Georg(e) Johann selle oma alaealiste sugulaste eestkostjana lipnik Gustav Johann Berlemile. Leping tehti kolme aasta peale ja Berlem pidi aastas maksma 80 riigitaalrit renti. Lõõra oli pisike mõis (Gütchen).

Georg Johann Zöge oli Harmi pandivaldaja Otto Zöge poeg. Ta teenis Rootsi sõjaväes, kus temast oli Põhjasõja alguseks saanud tragunikapten. Alanud sõjas paistis ta vaprusega silma ja ülendati majoriks. Tema julgust peegeldab ka see, et ta oli üks viimaseid, kes 1702. aastal rootslaste jaoks kaotusega lõppenud Hummuli lahinguväljalt lahkus. 1705. aastal saavutas ta koos ooberstleitnant Lieveniga ja vaid 340 mehega täieliku võidu 1000 vene ratsaväelase üle. Hiljem elas ta Liivimaal Eistevere mõisas ja valiti 1714. aastal Pilistvere kirikueestseisjaks.