Aastatest 1241 – 1646
Harmi küla, kuhu 17. sajandil Harmi mõis rajati, mainitakse esimest korda 1241. aastal Taani hindamisraamatus (Hermæ). Selle omanik oli Henric de Libæc. Küla suuruseks on hindamisraamatus antud tervelt 25 adramaad. See tegi Harmist piirkonna ühe suurema maavalduse. Just selle suuruse tõttu on arvatud, et mainitud Harmi ei hõlmanud ainult samanimelist küla, vaid selle alla kuulus veel rida väiksemaid külasid. 1417. aasta lääniürikus mainitakse Harmi kõrval Lope, Ojasoo (Oiel) ja Harmseleke külasid. Arvata võib, et just need kuulusid ka juba 1241. aastal Harmi koosseisu. Lopest pole allikais pärast 1467. aastat midagi juttu. Ojasoo jäi aga hiljem samanimelise mõisa juurde ja küla liideti 18. sajandi alguses osaliselt mõisaga. Harmseleke küla asemele rajati juba üsna varakult mõis: 1325. aastal oli see olemas ja kuulus Hennekinus de Harmselekele. Mõis hävitati ilmselt Jüriöö sündmuste käigus (1343) ja see lakkas mõisana eksisteerimast; hiljem on nimetatud ainult tühja külaaset.
 |
1417. aastal läänistas ordumeister Lander von Spanheim Jacob Ronnele (Deken) ja tema järeltulijatele Ojasoo mõisa (Hof zu Harme) ja veel terve rea külasid. See on esmakordne Ojasoo mõisa mainimine. Ehkki järgneva üle kahesaja aasta jooksul nimetati mõisat saksakeelses kõnepruugis Harmiks, oli tegemist ikkagi Ojasoo mõisaga. Hilisem Harmi eraldati Ojasoost 1646. aastal. Ordumeister oli mõisa läänistanud ka Dekeni õiguspärastele järeltulijatele. 13. ja 14. sajandil oli Taani valduses Harju- ja Virumaal kujunenud välja Valdemar Eriku lääniõigus. Tegemist oli meeslääniõigusega, mis tähendas seda, et vasallid võisid maahärralt saadud lääni edasi pärandada meesliinis. Meessoost järglaste puudumisel pidi valdus aga maahärra kätte tagasi minema. 1397. aastal oli Saksa ordu kõrgmeister andnud Harju-Viru vasallkonnale Jungingeni armukirja (Jungingensche Gnade). See laiendas oluliselt vasallkonna õigusi. Nüüd võis lääni pärandada viienda põlveni. Samuti tohtis mõisat edasi anda naisliinis. Sellega muutusid läänid sisuliselt pärusvaldusteks ehk alloodideks ja nende siirdumine tagasi lääniandjale oli pigem teoreetiline, kuna vaid mõned üksikud perekonnad surid varem välja. Armukiri lõi vasallide maavaldusele kindlama aluse, maavaldajatel tekkis nüüd huvi maale elama asuda ja mõisaid rajada.
Ürikus on huvipakkuv veel asjaolu, et koos Ojasooga siirdus Dekenitele läänina ühtlasi Alansi mõis ja küla (Adonis). Tegelikult oli Alansit mainitud juba 1241. aastal Taani hindamisraamatus (Atansacæ). 17 adramaa suurune küla kuulus siis Taani kroonidomeeni hulka. Mõis rajati enne 1417. aastat. 1462. aastaks oli mõis aga kadunud, kuna siis oli ühe üriku teateil olemas vaid mõisaase (Hofstätte). Ojasoo mõisa jagami
