Ekskursioonid Tallinnas ja Tartus
Arhiivitunnid, teabepäevad, praktikad
Allikad
Ajalootund ja arhivaal
Paleograafia õppekeskkond
Mõisakoolide näitused UUS!
Pikavere KÕIGE UUEM!
Aruküla mõis UUS!
Albu mõis
Harmi mõis
Illuka mõis
Kiltsi mõis
Koigi mõis
Üldiselt mõisa kohta
Mõis esimeste Grünewaldtide ajal
Otto Magnus von Grünewaldt
Mõisamajapidamine
Otto Magnus von Grünewaldt agraarpoliitikuna
Grünewaldtid hariduse edendajatena
19. sajandi lõpp ja 20 sajandi algus
Lahmuse mõis
Lasila mõis
Laupa mõis
Maidla mõis
Mooste mõis
Muuga mõis
Olustvere mõis
Palupera mõis
Puurmani mõis
Rogosi-Ruusmäe mõis
Roosna-Alliku
Ruila mõis
Sargvere mõis
Suure-Kõpu mõis
Tõstamaa mõis
Voltveti mõis
Vääna mõis
Fotolugude konkurss
Mängud UUS!
Ajalooarhiivi preemia
Säiliku sünd
Käegakatsutav ajalugu
Linke mäluasutuste õppekeskkondadesse
Tagasiside
Sisukaart
Avaleht > Mõisakoolide näitused UUS! > Koigi mõis > Mõisamajapidamine

Mõisamajapidamine

19. sajandi Põhja-Eesti eesrindlikuim mõis

Mõisamajandus
Koigi oli 19. sajandi keskel üks eesrindlikumaid mõisaid Põhja-Eestis, siin arendati järjepidevalt lamba- ja hobusekasvatust ning piimamajandust. Koigis aretatud hobused võitsid kuulsust isegi üle Euroopa. Varakult, 1840. aastate keskel, mindi teotöölt üle palgalise tööjõu rakendamisele.

EAA f. 2486, n. 1, s. 1271, l. 21, p. 6 Väljavõte Johann Georg von Grünewaldti pärandi jagamise lepingust 20. juunist 1832
Loosi tahtel sai vanim poeg Johann oma pärandiosa kätte rahas, isale kuulunud mõisatest päris Alexander Orissaare, Otto Magnus Koigi ja Moritz Laimetsa. Et viimane tegi sõjaväelist karjääri Venemaal, loobus ta 7700 assignaatrubla eest oma valdusest vend Otto kasuks.
J. G. von Grünewaldti vara jagamisel pärijate vahel otsustas loos, millise osa keegi sellest saab. 1822. aasta lõpus toimunud loositõmbamisel esindas välismaal viibinud Otto Magnust maanõunik Richter ja loosi võttis tema eest pisike Josephine O’Rourke. Ema oli ülimalt rahul, et just Otto Magnus sai Koigi mõisahärraks ja oma kirjas pojale avaldas lootust, et see oma isa pärandit leebuse ja headusega majandab. Pärandisaaja ise oli esmalt hoopis vaoshoitum. Kirjas oma sõbrale Fritz Oettingenile märkis ta eneseirooniliselt, et nüüd ei pea ta end vähemasti piinama elukutsevalikuga, mis varemalt talle nii palju peamurdmist tekitas. Põllumajandus olevat tema õpingute „haud”. Ta lootnud saada kas raha või siis Laimetsat, mida ta nii ehk naa poleks pidama hakanud.

19. sajandi teisel veerandil katsetasid suurpõllumehed mitmesuguste põllunduslike uuendustega: päevakorral olid uued põllukultuurid ja -tööriistad, kultuurheinamaad, viljavaheldus, veise- ja meriinolambakasvatus jms. On huvitav, et uueaegne põllumehe-mõtteviis levis perekonniti. Näiteks lambakasvatuse edendaja Otto Magnus von Grünewaldt, Eestimaa Põllumajanduse Seltsi president, katsetas oma mõisates teotöö asemel palgatööd (Knechtswirtschaft) ning propageeris viljavaheldust, peenvillalammaste kasvatamist ja teisi põllumajanduslikke uuendusi. Vend Alexander, samuti tuntud ennekõike lambakasvatajana, oli samuti mainitud seltsi president, tegeles kooliasjade ja teedeehitusega. Nagu vend Otto oli ka tema õppinud Tartu Ülikoolis ja täiendanud end Göttingenis jm, reisinud palju ringi.
EAA f. 1687, n. 1, s. 51 Prandi küla kaart (1828) enne küla m