Kiiresti vahetuvad omanikud
 |
1680. aastatel redutseeriti Palupera mõis sarnaselt teiste Liivimaa mõisatega Rootsi riigile. 1685. aastal aga andis kuningas Karl XI armukirja, millega Palupera tagastati Reinhold Johann von Fersenile eluaegseks kasutamiseks. Sellisena esineb mõis 1699. aastal koostatud revisjonis. Tavaliselt anti reduktsiooni alla läinud valdused endistele omanikele tagasi rendile. Rent võis olla kas tähtajaline või tähtajatu, soodustingimustel võis olla tegemist tertsiaalrendiga, kus rentnik võis kolmandiku summast endale jätta. Revisjonist selgub, et Palupera mõis (koos Kammeriga) oli Otepää kihelkonnas oma 15 ¼ adramaaga üks suurimaid mõisamajapidamisi; ainult Wrangellidele kuulunud Otepää oli ligi poole võrra suurem.
  |
1706. aastast pärineb mitu huvitavat kirja, mis puudutavad Põhjasõja ajal Palupera mõisas toimunut. Kirjade autorid on 1702. aastal Palupera rendivaldajaks saanud kapten Joachim Diecks ja mõisavalitseja Andreas Schütz. Esimeses kirjas kurdab Diecks, et ta kaotas 1702. aastal külvatud odrasaagi lähedal toimunud Hummuli lahingu tõttu. Ka järgmisel aastal ei läinud paremini, kuna seekord hävis osa viljast põgenike käe läbi. 1704. aastal õnnestus tal Riiast muretseda üks vakk seemet, kuid kuna sel aastal vallutati Tartu ja Palupera, jäi ta taas saagist ilma. Kirjast selgub, et venelaste poolt ametisse nimetatud valitseja Schütz püüdis sedagi vähest säilinud seemet tema käest omastada. Diecks põhjendas oma vaesumist osalt Põhjasõja sündmustega, osalt mõisavalitseja Schützi omavoliga. Nii olevat viimane lasknud talupoegadel ehitada kolm kõrtsi, kus ta õlut turustas. Veel pani Diecks mõisavalitsejale süüks, et ta olla talupoegi jälitanud ja neid tööga üleliia koormanud.
