Douglaste suguvõsa pärines Šotimaalt ning selle liikmed astusid Rootsi riigi teenistusse 17. sajandil. 1651. aastal sai kindral Robert Douglas Rootsi vabahärra tiitli. Eestimaa rüütelkonda immatrikuleeriti esimese Douglasena just Albu omanik Gustav Otto von Douglas alles 1784. aastal.
Krahv Gustav Otto von Douglase näol oli tegemist äärmiselt värvika isiksusega. Alustanud sõjaväeteenistust Rootsi armees, tõusis ta 1703 aastal jalaväe kaptenleitnantiks ning 1708. aastal kuninga trabandiks. 1709. aastal langes noor Douglas Poltaava lahingus venelaste kätte vangi ning viidi vangistusse Vologdasse. 1714. aastal astus Douglas polkovnikuna Vene teenistusse ning sai 1715. aastal Eestimaa rüütelkonna indigenaadi. Järgnes kiire karjäär: 1715-1717 oli Douglas Eestimaa maanõunik ja 1717-1721 aga Turu kindralkuberner. Nendes ametites sai krahv Douglas peagi kurikuulsaks mitmete vägivallaaktide, väljapressimiste ja äärmise julmuse poolest. Nii peetakse teda näiteks vene galeerilaevastiku rüüsteretkede algatajaks Rootsi rannikul. 1719. aastal pussitas Douglas äkkvihas söögilauas surnuks ühe vene külalise, mille eest määrati talle karistuseks sunnitöö. Sellele järgnes aga peatselt armuandmine Peeter I poolt ning Douglase teenistusalane tõus jätkus: 1725. aastal edutati ta kindralmajoriks ning 1729 kindralleitnantiks, 1732. aastal autasustati Aleksander Nevski ordeniga ning ülendati 1737. aastal kindraliks. 1738-1740 töötas Douglas Eestimaa kubernerina, läks aga 1741. aastal erru ning elas edaspidi Albus. Lisaks Albule oli Douglas omandanud veel Kukevere mõisa.
1715. aastal Tallinnas sõlmitud abielust Helene von Schlippenbachiga (1700-1767) sündis perre kaks poega ja viis tütart.
![]() ![]() |
Detlof Gustav von Wrangelli kiri 20. aprillist 1739.
EAA F 1234, n 1, s 118. L 9 ja 9p
Kiri on leitud Järvamaa praost Harald Meri paberite hulgast Paide pastoraadi tulekahju järel ning on saanud tugevasti kannatada.
Wrangell annab selles Albu pärushärrana teada, et heinamaa, mis enne eelmist katku kindla omanikuta jäi, läheb nüüd jälle pastor Metzigi omandusse. Samuti vannub ta, et tema pärijad peavad seda omandit igavesti kaitsma. Et see on Wrangelli aus ja kindel tahe, on ta selle dokumenti kinnitanud 20. aprillil Albus oma pitsati ja allkirjaga.
Ürikus mainitakse h