Vabrikus valmistati mitmesuguseid põllutöömasinaid: saeveski sisseseadeid, turbamasinaid, rehepeksumasinaid, drenaaitorude presse, atrasid, viinavabrikute sisseseadeid jms.
21. juunil 1903 vabrik süttis ning peahoone põles öö jooksul maani maha. Rahvasuus levisid jutud süütamisest, sest vabrik olevat töötanud kahjumiga. Igal juhul suleti vabrik järgmisel aastal pärast neljakümmet tegutsemisaastat.
Hermann Kallweiti palve keiser Aleksander II-le masinavabriku ehitamise kohta 20. märtsist 1862
EAA F 952, n 1, s 826. L 10
Vabriku rajamine ei möödunud päris ilma komplikatsioonideta. 1862. aastal oli vabriku omanikul Hermann Kallweitil probleem kohtuvõimude ja omavalitsusasutustega. Antud kirjas keiser Aleksander II-le kurdab Kallweit, et ta ei saa päris täpselt aru, miks ja mis tõendeid temalt nõutakse.
Kirjavahetus kaubamaja „Hans Diedrich von Schmidtiga“
EAA F 3340, n 1, s 2881
Louisenhütte vabrik vajas mitmesugust toorainet, mida ei olnud ümbruskonnast saada ja tuli seetõttu kaugemalt tellida. Abiks oli Hans Dietrich von Schmidti kaubamaja Pärnus. Sadamalinna Pärnusse tulid ju kaubalaevad mujalt Euroopast. Valitud kirjas palutakse saata teatav hulk kohale jõudnud plekki vabriku poole teele, sest seda on kiiresti vaja.
Alexander von Stryki kaebus Louisenhütte vabriku omaniku Hermann Kallweiti vastu 1864. aastast
EAA F 915, n 1, s 3953. L 1
Hermann Kallweit