Vabrik mõisa aladel
Suure-Kõpu mõisa aladel tegutses 19. sajandi teisel poolel kuulus Louisenhütte masinatehas. Vabriku rajamiseks alustati eeltöid 1860. aastal. Selle tarbeks peeti läbirääkimisi Saksamaalt pärit Hermann Kallweitiga, kes oli väikese masinatehase omanik. 1861. aastaks oli vabrik koos malmiahjuga valmis. Tehase seadmed ja mõned oskustöölised tõi Kallweit Saksamaalt kaasa. Peagi hakkasid aga vabrikus tööle kohalikud eestlased.Vabrikus valmistati mitmesuguseid põllutöömasinaid: saeveski sisseseadeid, turbamasinaid, rehepeksumasinaid, drenaaitorude presse, atrasid, viinavabrikute sisseseadeid jms.
21. juunil 1903 vabrik süttis ning peahoone põles öö jooksul maani maha. Rahvasuus levisid jutud süütamisest, sest vabrik olevat töötanud kahjumiga. Igal juhul suleti vabrik järgmisel aastal pärast neljakümmet tegutsemisaastat.
 |
EAA F 952, n 1, s 826. L 10
Vabriku rajamine ei möödunud päris ilma komplikatsioonideta. 1862. aastal oli vabriku omanikul Hermann Kallweitil probleem kohtuvõimude ja omavalitsusasutustega. Antud kirjas keiser Aleksander II-le kurdab Kallweit, et ta ei saa päris täpselt aru, miks ja mis tõendeid temalt nõutakse.
 |
EAA F 3340, n 1, s 2881
Louisenhütte vabrik vajas mitmesugust toorainet, mida ei olnud ümbruskonnast saada ja tuli seetõttu kaugemalt tellida. Abiks oli Hans Dietrich von Schmidti kaubamaja Pärnus. Sadamalinna Pärnusse tulid ju kaubalaevad mujalt Euroopast. Valitud kirjas palutakse saata teatav hulk kohale jõudnud plekki vabriku poole teele, sest seda on kiiresti vaja.
 |
EAA F 915, n 1, s 3953. L 1
Hermann Kallweit
