Esmamainimisest kuni 18. sajandi lõpuni

Muuga mõis keskajast 18. sajandi lõpuni

Ajalooürikutes on Muuga küla esimest korda mainitud 1526. aastal. Liivi sõja ajal läks mõis (saksa keeles Münckenhof) Rootsi kuningriigi omandusse ning 17. sajandi alguses võis mõis kuuluda Heinrich Ungernile. 1631. aastal kinkis kuningas Gustav Adolf osa mõisast oma sekretärile Nils Nilsson Tungenile.
Alates 1665. aastast kuulus kogu mõis Zoegede suguvõsale. Johann Leonhard Soye (Zoege) abiellus Margarethe Ungerniga, kuid mõlemad surid noorelt ning nende poja Andrease lapsendas Margarethe õde Anna von Ungern. Andreas astus Rootsi teenistusse, kuid hukkus merereisil Rootsi juba 1665. aastal.
Andrease lapselaps ja Muuga mõisnik Gotthard Johann Zoege abiellus Margaretha Elizabeth von Güntersbergiga, kelle perekonna omanduses olevate mõisate omanikuks ta nüüd sai. 1756. aastal moodustas ta Puurmani, Jõgeva, Pakaste ja Härjanurme mõisatest majoraadi. 1763. aastal sai ta riigikrahvi tiitli ja perekonnanime Manteuffel. Sama aasta talvel ta suri. Abielust sündis 14 last, Muuga mõisa päris üks noorematest poegadest Friedrich Magnus (1727-1767). Pärast Friedrich Magnuse surma läks mõis edasi tema vennapojale, Gotthard Johann von Zoegele, kes mõisa 1776. aastal müüs.
Järgmisena on mõisa omanikest teada Jakob Gottlieb von Klugen (1761-1815), kes oli rüütelkonna maanõunik ja Klooga ning Kuijõe mõisa omanik.

Nimekiri inimestest, kes andsid tunnistusi kohtuasjas Gotthard Johann von Zoegele kuuluva Muuga mõisavalitseja Johann Christoph Rentze vastu mõisa halvasti majandamise asjus.
EAA f 862, n 1, s 851

18. sajandi keskel valitses Gotthard Johann von Zoegele kuuluvaid Muuga, Kiltsi ja Aseri mõisat Johann Chritsoph Rentze. Zoege ei olnud oma mõisavalitseja tööga rahul ning kuna tüliküsimusi polnud võimalik rahumeelsel teel lahendada, sündis pikk kohtuprotsess. Nagu nimekirjast näha kutsuti meeskohtusse kokku 44 tunnistajat. Kokku esitati tunnistajatele 104 erinevat küsimust, mõnele kohalekutsutule vaid üks, teistele kümmekond. Lisaks mõisamajandust puudutavatele küsimustele uuriti tunnistajatelt andmeid kaebealuse varandusliku seisukorra kohta - „Kas on tõsi, et mõisavalitsejale kuulus vaid üks hobune, kes kohe suri?“ ja ka tema käitumise kohta - „Kas on tõsi, et valitseja oli praktiliselt kogu aeg purjus?“.