Talupojad vs mõisarahvas
  |
EAA F 2486, n 1, s 1664. L 11 ja 11p
Leping on sõlmitud paralleelselt kahes keeles mõisnik Ulrich von Bremeni ja talupoeg Hans Israeli vahel. Hans Israel ostis Allika talu, suurusega 45 dessätini ja 1615 ruutsülda, 2900 rubla eest. 600 rubla oli talupoeg krediidikassasse juba sisse maksnud ning edaspidi hakkas ta krediidikassale tasuma ülejäänud võlga, mille maksmise tähtaeg oli 15 aastat. Võla intress oli 5 kopikat rubla pealt ning iga 5 aasta tagant pidi olema kolmandik võlga tasutud. Kuigi talupoeg sai nüüd maaomanikuks, seadis leping mitmed piirangud. Näiteks oli talupojal keelatud oma maa peal viina-õlut valmistada ja müüa, samuti ühiskondlikke teid sulgeda.
  |
EAA F 854, n 5, s 493. L 78 ja 78p
Maa omamisega kaasnesid erinevad asjatoimetused. Nii on mitmete Ruila mõisa talude peremehed saatnud Eestimaa Maamaksukomisjonile kaebuse maamaksu tõstmise pärast. Allika talu omanik Hans Israel kirjutas, et tema koha adra sajandikud on 37-lt 100 peale tõstetud, mis tähendab, et talukoht peaks aastas 111 rubla puhast kasumit sisse tooma, ent keegi pole seda kontrollinud. Maksustamise aluseks on rendihind, mis ei ole aga mõistlik, sest tegelikkuses ei suuda talupojad rentigi tasuda, mida tõendavad nii kohtuotsused kui oksjoni kuulutused. Palvekirjas nenditakse, et ilmselt ei ole ümbruskonnas ühtegi talupoega, kelle talu nii palju sisse tooks, et see kõrvalise teenistuseta elada suudaks.
Palvekirja juurde kuulub täpne ülevaade talukoha sissetulekutest ja väljaminekutest. Tabel iseloomustab 19. sajandi Põhja-Eesti talumajapidamist. Kirjas on nii koha suurus kui selle peal olevad võlad, sissetulekud (mida kasvatati ja kuidas seda turustati) ning väljaminekud (seemnete ostmiseks ku
