1731-1802
 |
Roosna-Alliku mõisa päris O. F. von Stackelberg (25.08.1731–13.07.1802) oma isa Jürgen Johann von Stackelbergi surma järel (1697–1766). Mõisa sai ta loosi tahtel. Nagu isastki sai ka Otto Friedrichist Eestimaa maanõunik (1780–1802, asehalduskorra ajal 1783–1796 maanõunike kolleegium ametlikult ei tegutsenud). 1750. aastatel õppis ta Göttingeni ülikoolis õigusteadust. Alates 1780. aastast oli haagikohtunik ning rüütelkonna maanõunik (maanõuniku amet oli eluaegne), 1787–1802 Eestimaa konsistooriumi president. Ajalukku on O. F. von Stackelberg läinud eeskätt temale kuuluvate Roosna-Alliku ja Rava mõisa eraseaduste väljaandjana.
 |
Ainsad meile teadaolevad üleskirjutatud talurahvaõigused pärinevad Põhja-Eestist – Vigala (1789), Ääsmäe (1790), Roosna-Alliku (1791) ja Kandle (1801-4) mõisast. Talurahva eraseadused on mahukad koodeksid, mis sätestavad talupoegade suhteid nii mõisavalitsusega kui ka omavahel.
1791. aastal kehtestatud seadus kannab eestikeelset pealkirja „Halliko valla Kohto ja Seäduse Ramat”. Roosna-Alliku „koodeksi“ algvariant kopeerib pea sõna-sõnalt Vigala oma, teine aga on selle kohandatud variant. Loodi talupoegade omavalitsuse algmed vallakohtu ja vallalaeka kujul. Kohtumehed, kelle seadis ametisse mõis ja kes vabastati ihunuhtlusest (kodukarist), said töö eest tasuks tündri linnaseid ja pühade puhul toobi viina. Vallakohtu ülesanded olid nii kohtulikud kui ka administratiivsed ja politseilised. Vallakohtu kompetentsi läksid näiteks pärandiküsimused, talupoegade omavahelised tülid, sulaste ja teenijate jagamine talude vahel jne. Kohtu otsused kinnitas mõisnik ja nende peale sai edasi kaevata mõisnikule.
Kõnealune eraseadus talupoegade müüki ei kitsendanud; ka ei sätestanud see teed, kuidas sai talupoeg isiklikult vabaks (pärisorjusest priiks). Oluline oli talude pärandamise õiguse tagamine hoolsa majapidamise korral ja peremehe õigus vallasvarale, kui talul polnud võlgu mõisa ees. Talupoegade koormised fikseeriti vakuraamatutes. Kodukariõigust aga ei piiratud.
