Lasila viinaköögist, mõisatöölistest ja talupoegadest
Kuni 19. sajandi keskpaigas vastuvõetud talurahvaseadusteni koosnesid eramõisad reeglina kahest osast: mõisamaast, mis oli mõisa kasutuses ja mille eest ei pidanud maksma riigimakse ning talumaast, mida talupojad said kasutada mõisas teotöö tegemise, mitmesuguste andamite ja maksude eest. Mõisamaa eest maksid mõisnikud küll kohalikke makse ja pidasid üleval kirikut, kuid selle eest oli mõisnikel sõnaõigus kirikuasjades ning kohtu- ja politseiõigus mõisapiirkonnas. Selline süsteem muutus aga ajapikku nii majanduslikult ebaotstarbekaks kui ka ühiskondlikult vastuvõetamatuks ning seoses mitmete talurahvaseaduste vastuvõtmisega hakkasid talupojad 19. sajandi keskpaigast alates tasapisi oma talukohti päriseks ostma, mis tõi kaasa selle, et nad pidid näiteks maksudega ise tegelema (vt dokument 9). 19. sajandi keskpaik tõi kaasa ka mitmeid uuendusi põllumajanduses ning tööstuses, mida peegeldavad mitmed sel stendil toodud dokumendid (vt näiteks dokumente 2 ja 4).   |
EAA f 854, n 7, s 571
Väga üksikasjaliku inventarinimekirja põhjal on võimalik heita pilk Lasila mõisale kui majandusüksusele. Lisaks uuele elumajale ja vanale häärberile oli mõisas rida kõrvalhooneid: uus ja vana laut, ait, sepikoda, käsitöökojad, hobusetall, puukuur, heinakuur, viljakuivati, viinaköök, kuur, masinakuur, neli heinaküüni, tellisetehas ja viis töölistemaja. Lasila mõisa juurde kuulus ka Karunga karjamõis. Mõisale kuulus tol aastal 24 piimalehma, 14 adrahärga, 20 tööhobust ja 249 meriinolammast. Samuti on kirja pandud mõisas olevad masinad, tööriistad ning aidas olev teravili ja viin.
 |
EAA f 854, n 7, s 571
Põldudele mõjub kasulikult mitmeväljasüsteem ja viljavaheldus - üksteise järel kasvatatakse samal põllul erinevaid taimi ning osa aastaid on põld söötis. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli enamikes taludes kolmeväljasüsteem (
