Varasemast perioodist kuni 19. sajandi keskpaigani
Keskajal kuulus Ruila mõis Saksa Ordule ning aeg-ajalt resideeris seal Tallinna komtuur. Komtuur oli komandör linnuses, kus asus ordu konvent. Konventi kuulusid komtuuri liikmed ja orduvennad. Tallinna kindlus oli Saksa Ordu tähtsaim ordukeskus Põhja-Eestis ja seetõttu oli ka Tallinna komtuuri koht väga hinnatud. Komtuur elas Toompea väikeses linnuses ja oli tallinlaste jaoks ordu kõrgeim kohapealne võimukandja. Komtuurid peatusid tihti ka maal asuvates ordumõisates. Ruila ja Keila olid olulisemad ordumõisad, kus komtuurid on peatunud ning kirju Tallinnasse saatnud.Esimest korda on Ruila mõisat mainitud 1417. aastal. 17. sajandi alguses omandas mõisa Ulrichite perekond. Ulrichite perekonna kolm venda olid pärit Saksamaalt Brandenburgist. Johann Ulrich (1572-1642) oli aastatel 1600-1607 Kuramaa hertsog Wilhelmi sekretär, hiljem Riia bürgermeister ja linna saadik Stockholmi riigipäeval. 1624. aastal sai ta Rootsi kuningalt Gustav II Adolfilt kingituseks Ruila mõisa ja aadlitiitli. 1632. aastal omandas ta ka Reola mõisa Liivimaal. Teist venda Peter Ulrichit mainitakse 1607. aastal kui Kuldīga linna kodanikku. Kümme aastat hiljem oli ta tõusnud linna raehärraks ja aastatel 1636-1652 bürgermeistriks. Kolmas vend Thomas Ulrich oli samuti Kuldīga kodanik.
Ruila liin põlvneb esimese venna Johann Ulrichi teisest pojast Johannist. Ruila mõis kuulus Ulrichite suguvõsale läbi mitme põlvkonna. Kui mõisa pärinud Friedrich Johann von Ulrichi (1744-1801) neljas tütar Katharina Friederike abiellus Magnus Adolph Theodor von Bremeniga läks mõis Bremenite suguvõsa kätte.
 |
Kohtuasi Mauritz Wellingi ja Johann Wilhelm Ulrichi vahel 1691. aastal EAA F 914, n 1, s 605. L 12 17. sajandi lõpus on Gustav Mauritz von Welling kaevanud kohtusse Johann Wilhelm Ulrichi. Eelnimetatu müüs Wellingile seitse talupoega, kes on nüüd riigile redutseeritud ehk tagasi võetud maade peal ning ei saa seega kuuluda Wellingile. Näib, et Welling pole oma raha tagasi saanud. Antud dokument on Johann Wilhelm Ulrichi vastus assessor Wellingi süüdistustele. Kirja toon on protesteeriv. Ulrich väidab, et Welling on oma raha ammu kätte saanud ja soovib seda nüüd uuesti saada. Lisaks mainib ta, et kogu asja on juba ükskord arutatud ja nagu asjaosalistele on kahtlemata teada, on kuninglik õukonnakohus Stockholmis ja tema kuninglik majesteet, tüliküsimuses juba otsusele jõudnud. Seega on kogu asja uuesti ülesvõtmine kaunis mõttetu. |
 |
