Millest jutustavad eakamad inimesed
Esitame lühikese ülevaate 2005. aasta pärimusküsitlusele esitatud töödest, mis avavad pisut enam inimeste mõtteid ja mälestusi nii seitsme- kui ka mõnekümne aasta tagusest ajast.
Praegu 70. ja 80. eluaastates olevate inimeste juttudest koorus välja pea kõiki uurimusi iseloomustav joon - vanematel inimestel on eredalt ja detailselt meeles lapsepõlv ja noorusaeg, elu Eesti Vabariigi ajal ja sõjaperioodil. Eesti Vabariigi aeg on valdavalt helgetes toonides rahva mällu sööbinud. Ja, nagu eeldada võimegi, on nn Pätsi aeg ilus ja rahulik priiuseaeg, vastupidiselt ajaloolaste sulest ilmunud uurimustele või viimasel kümnendil meedias avaldatule. Räpina Keskkooli kauane ajalooõpetaja meenutab vabariiki: "See oli lapsepõlv, helge ja õnnelik. Talupere, teenijatüdruk, suviti sulane, aeg-ajalt päevilisi. Kokku oli sõbralik ja üksmeelne pere. /.../ Isa uskus, et see riik - Eesti Vabariik - on igavene. Kehtib Tartu rahu, ei tule sakslasi ega venelasi. Vabadussõda oli isa jaoks püha, rahu hindas ta üle kõige. Baaside leping raputas võimsalt. Seda kindlat rahulepingut enam ei usutud. Isa arvates oleks tulnud relvaga vastu hakata. Võimuvahetus koos venelaste tulekuga oli kui kohutav loodusõnnetus."
Tõrva Gümnaasiumi õpilane kirjutas staaikast ajalooõpetajast, kelle isa oli Tõrva alevi rajaja Jaan Eermann. Põnevamatest olustikukirjeldustest saagu märgitud järgmised: "Nimede eestipäraseks muutmine oli suur aktsioon. Kord tuli õde Aino koolist koju ja ütles, et peame oma saksapärase nime ära muutma. Alguses oli ema vastu, siis, 1937. aastal, võtsime Eermanni asemele Eerma. Isa vend võttis Ermaa, tädipojad aga Muinaste ja Kivimets. Olen elanud selle nimega palju aastaid ja olen väga rahul." Ja: "Saksa ajal ei olnud palju seepi saada, siis valmistati kodusel teel "lipet". Seda valmistati puutuhast ja oli väga kange ja hea pesupesemiseks. See oli libe vesi, tegi käenaha katki. Vahepeal müüdi poes kingakreemi ostja oma karbis. Õde valmistas kodus ka tahmast ja rasvast kingakreemi. Suhkrupeedist keedeti suhkrusiirupit."
Kohalikest kommetest Eesti Vabariigi ajal oli huvitavaid seiku veelgi, näiteks selline: "Igal aastal toodi Kärdlast Nabi nimelise pagari juurest saiast mees, kellel oli kepp käes. See oli päris suur mees, ta oli oma 30-40 sm pikk. Ja ta oli sünnipäevakingi eest."
Sõjasündmusi ja küüditamist mäletavad kõik seda kogenud äärmise detailsusega. Paljude mällu sööbisid eriti traagilised ja julmad hetked. Näiteks kirjutab Tallinna Inglise Gümnaasiumi poiss Karl Koort oma vanaema mälestuste põhjal 13. augusti 1944. a sündmustest Sõmerpalu raudteejaamas Võrumaal järgmist: "/.../ Saksa soomusrong sõitis vaikselt tagasi ja venelased ei märganud seda enne, kui soomusrong avas kõikidest relvadest tule jaamas olnud nelja vene tanki pihta. Keset seda mürinat käis üks eriti kõva raksakas ja üks tanki kahurikuul põrutas läbi meie varjendi kaitsekilbi, läbi ukse ning kukkus seejärel varjendi nurka ja hakkas ühe otsa peal ringi keerlema. /.../ Isal õnnestus kuul kohe kätte võtta ja välja visata. Ühel pool vahekäiku istus minu isapoolne vanaema, siis minu vanaema ja mina, teisel pool istus mu vanem õde ja veel üks naine. Mina kartsin hirmsasti, vanaema hoidis minust kinni. Kuul, mis varjendisse tuli, viis vanaema Anettelt ära pool pead. Kui kõik vaikseks jäi, läks isa välja ja v&oti
