Mõisamajandus ja mõisakompleksi väljaarendamine
 |
Gottfried Reinthal läkitas päev pärast Olustverre jõudmist oma „parimale vennale“ ahastava ja anuva kirja. Uue-Kariste mõisa rentnik Bohmile oli tehtud ülesandeks võtta Olustvere majapidamine üle mõisa seniselt rentnikult Ernst Sassilt ja anda G. Reinthalile. E. Sass keeldus aga mõisat loovutamast enne, kui ei ole rahuldatud tema 4000–5000 rublaline nõue mõisaomaniku vastu. G. Reinthal oli sõitnud Olustverre rendikontrahti sõlmima (esiti pidi mõis minema kuueks aastaks Eestimaa rüütelkonna peamehele Bergile), olemata küll kursis selle täpsema sisuga ning, nagu kohapeal selgus, ei teadnud seda ka Bohm. See aga polnud põhimure, mida uus rentnik „oma kalleimale vennale“ kurta tahtis. Oma kirjas avaldas ta lootust, et J.-J. von Mühlendahl [kes kirja järgi otsustades oli selle renditehingu sobitanud] lepingu tühistab ja nii saab ta olema „õnnelik ja rahul“. Ta pärib „oma parimalt vennalt“, kas see pole ikka meeletus sellisel segasel ajal mõisat rendile võtta. Nimelt peab ta silmas Napoleoni Liivimaale tungimise ohtu [juunis alustas Napoleon sõjategevust Venemaa vastu; juuli algul okupeerisid tema väed Kuramaa ja jõudsid välja Väina jõeni] ja aadlikele saadetud üleskutset saata vaenlase tagasitõrjumiseks („Issa-Ma tenistusseks“) ülekubermangulisse maakaitseväkke (ratsaväkke) iga 25. mees koos hobusega. Põhipõhjus, miks ta ei tahtnud mõisat enda kätte võtta oli hirm, et sõja tõttu nõrgeneksid talud ja see kahjustaks teda kui rentnikku nii otseselt kui ka kaudselt. Peale selle oli ka teisi olulisi põhjusi tehingust loobumiseks: majandushooned olid lagunenud; Aimlas polnut vett seal, kuhu pidanuks kerkima uus viinaköök; vana viinaköök kõlbas tema meelest aga vaid küttepuudeks. Veskis puudusid veskikivid; loomad olid tema meelest nii viletsad, et elanuks vaevalt talve üle. Vähest lohutust pakkus teadmine, et eelmine rentnik oli saanud mõisahooned oma kätte veelgi armetumas seisukorras. Esimese ehmatusega kadusid G. Reithalil nii söögiisu kui ka uni. Ta ahastas, et miks küll ometi laskis ta end sellesse tehingusse tõmmata ning kavatses sellest loobuda. Selleks palus ta J.-J. von Mühlendahli abi. Kui aga rendileping ikkagi sõlmitakse, nõudis ta, et kokkukukkumise äärel hooneid ei kantaks inventari nimekirja ja neid korda tegema soostunuks ta vaid pärushärra kulul.
1812. aasta suvi oli Liivimaal ka sisepoliitiliselt ärev, kubermanguvõimud kartsid talurahvarahutusi. Maakaitseväe loomise üritus, millest kirjas juttu, küll luhtus: väkke antud mehed ja hobused osutusid enamikus sõjateenistuse jaoks sobimatuteks ja esialgu tõsist rakendust ei leidnud; edasise sõja käigus paljud neist hukkusid ja ainult vähesed pöördusid koju tagasi. Eesti ala
