Mõisa ja talurahva suhted
 |
Krahv Carl Gustav von Fersen loobus enda ja oma pärijate nimel pärushärra õigustest Reinhold Kreigi ja Jürgen Frey ja tema naise ning laste üle, keda paruness Friederica Elisabeth von Fersen (1763–1838) [ilmselt Carl Gustavi noorim tütar] soovis pärispõlvest priiks lasta.
 |
Olustvere mõisa rentniku Ernst Reinthali 11. märtsi 1829. aasta kiri Pärnu IV kihelkonnakohtule
E. Reinthal vastas kihelkonnakohtu järelepärimisele Kivi talu peremehe Matz Pallo talust loobumise ja temale selle eest ihunuhtluse andmise asjus järgmist: Matz Pallo ilmunud tema juurde Viljandisse [kus asus tema töökoht kroonuametnikuna] ja avaldanud soovi 1828. aasta kevadel rendile võetud kohast loobuda ja pöörduda tagasi Karulasse (Neu-Woidoma), põhjendusega, et tema seal elanud poeg võetud nekrutiks ja tema enda tervis olevat kehv. Karula mõisnik lubanud talle väikese talu, mida ta oma naise ja seitsme lapsega pidada suutnuks. E. Reinthal ei soostunud koha ülesütlemisega ja seletas, et tema mäletamist mööda (kirjalikku lepingut polnud) võtnud M. Pallo talu rendile kuueks, mitte üheks aastaks. Pealegi poega nekrutiks ei saadetud. Talupoeg jäi aga oma juurde. „Lugupidamatu käitumise” eest mõisarentniku juures määrati talle kaheksa hoopi peenikesi vitsu (talumees oli kihelkonnakohtule esiti kaevanud, et ta saanud 15 kepihoopi ja pärast veel mõned hoobid; sellest valest taganes ta kohtulaua ees hiljem ka ise). Väide kehva tervise kohta oli E. Reinthali sõnul vaid üks talupoja „valelikust loomusest” tulenenud valedest, sest tegelikult teinud ta ka raskeimaid töid mängleva kergusega. E. Reinthal teatas kihelkonnakohtule, et M. Pallo „valeliku loomuse” tõttu olnud tal moraalne kohustus selline talupoeg vallast minema kihutada.
M. Pallo lõpuks vabanes mõisa loal talu rendilepingust ja lahkus vallast, küll aga tuli tal Kivi talule tekitatud „kahjude” eest tasuda 100 assignaatrubla (täpsema kokkuleppe selles küsimuses jättis kohus mõisa ja talupoja omavaheliseks asjaks). See kohtulugu näitab ilmekalt, et ka pärast pärisorjuse kaotamist oli mõisniku ja taluperemehe vahekorrale endiselt iseloomulik sundus. Ka teistest mõisatest on s
