Olustvere väljapaistvate sõjaväelaste käes 17.–18. sajandil
17. ja 18. sajandil kuulus Olustvere mõis mitmele väga nimekale ja väljapaistvale sõjaväelasele. Olustvere mõisamajanduse kujundamisel rääkisid nad kaasa vähe, see-eest aga mõjutasid nad väejuhtidena oluliselt mitme piirkonna saatust. Mõisamajapidamise ja -majanduse väljaarendamisega tegelesid läänimehed, pandiomanikud, rentnikud jt mõisas kohapeal viibinud isikud.De la Gardied
  |
17. sajandi esimesel poolel Olustverega seotud isikuist on kindlasti nimekaim Rootsi väejuht ja riigitegelane krahv Jakob De la Gardie, kellele Rootsi kuningas Gustav II Adolf sõjaliste teenete eest läänistas 1624. aastal Norrköpingi õiguse (Norrköpingi riigipäeva otsusel ei tohtinud läänimõisa omanik ilma suverääni loata mõisat võõrandada ja läänimõisat pärandada sai üksnes meesliinis) alusel paljude maavalduste hulgas Lõuna-Eestis (Helme, Tarvastu jm) Viljandi lossilääni (koos linnaga, mis seetõttu kaotas oma linnaõigused), mille koosseisu kuulus ka Olustvere. De la Gardiede käest läks Olustvere 1668. aastal pandimõisana Schlippenbachidele.
De la Gardie perekonna maavaldused kasvasid Eesti alal suurimaiks. Jakob De la Gardie oli hankinud peale ülalnimetatud alade ka valdusi Põhja-Eestis (näiteks Haapsalu piiskopilinnus koos ümbruskonna riigimõisatega) ja saartel (Hiiumaal Suuremõisa ja Saaremaal Pöide). Osa neist maadest omandas ta donatsioonidena, osa ostis. Hoogne maade doneerimine ja müük, aga ka jagamine riigile antud laenu eest oli kuningas Gustav II Adolf valitsemisajale (1611–1632) iseloomulik; 1630. aastateks oli riiklik maatagavara põhiliselt juba erakätes. Sel moel tasustati sõjaväelasi ja kõrgemaid ametnikke ning muretseti raha riigi sõjakulutuste katteks ja haldusaparaadi ülalpidamiseks.
Jakob De la Gardie väejuhina
 |
De la Gardied olid 16. sajandi lõpul ja 17. sajandil väga mõjukad
