Eluolu 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul
MõisamajandusVääna mõis oli Keila kihelkonna suurim. Maavaldus kasvas veelgi 1858. aastal 33 000 hõberubla eest juurde ostetud naabermõisa Viti ja 1889. a ostetud Humala mõisa arvel (mõisakompleksi kogupindala ca 4094 tiinu). 19. sajandi lõpukümnendeil oli Vääna üks paremini sisse seatud majapidamisega mõisaid Eestimaal. Seda tunnistab ka 1871. aastal mõisnikuks saanud Ernst von Stackelbergile (1846–1919) Venemaa põllumajandusministeeriumi poolt omistatud Valujevi medal, tollastest majandusalastest autasudest üks hinnatumaid. Mõisas oli mitmesajapealine tõukari (keskuses idafriisi, Vitil breitenburgi ja Peetril angleri tõugu veised), korralikult välja arendatud hobusefarm, mitmekesist toodangut andnud puukool ja aiand, eeskujulikult hooldatud metsad jne. Vääna kuulsust aitasid levitada ka 1890. aastail siin tegutsenud karjakasvatus- ja metsanduskursused.
 |
Mõisas oli 10-väljasüsteem. Põllutoodang läks mõisa viinakööki ja loomade toiduks. Tööhobuseid oli neljas majapidamises kokku 125 ja sõiduhobuseid 35, nuumloomi 50 ja veiseid 600 (sh 420 lehma). Lehmade piimatoodang oli hindaja meelest väga suur; piim ja meiereis valmistatud piimatooted müüdi valdavalt Tallinnas. Metsamajandus tõi aastas sisse ca 3000 rubla puhastulu. Mõisatöölise aastapalk küündis 115 rublani, tüdrukul 110 rublani (see oli arvestuslik tasu, sest rahas saadi sellest kätte vaid väike osa). Esile tõstmist väärib tõik, et mõisas tehti „suur osa tööst” masinatega.
  |
Eestimaa metsakaitse komitee arutas E. von Stackelbergi taotlust saada tunnustatud Vääna metsas (920 tiinu) tehtud tööde eest. D
