Mõisaomanikud 18. sajandil
 |
 |
Georg (Jürgen) Johann omandas Vääna ja Pää(v)la mõisa koos inventariga 16 000 riigitaalri eest (sugulusliini pidi olid need varem kuulunud tema vanaema vennale Taubele). Peale Vääna kuulusid talle veel Harjumaal Haljava, Virumaal Aaspere ning Järvamaal Kuksema mõis. Abielludes 1725. aastal Margaretha von Roseniga (1695–1731) sai temast ka Roosna-Alliku mõisnik. Väänal ta kunagi ei elanud ja selle müüs ta 20 aasta pärast uuele omanikule.
G. J. von Stackelberg tegi pärast Põhjasõda rootslaste käest Vene võimu alla läinud Eestimaal aadlipoliitikuna nimetamisväärset karjääri. Ta oli 1736–1765 Eestimaa maanõunik ja 1749–1762 Eestimaa konsistooriumi president. Tema vanemad aga otsustasid jääda truuks Rootsi kroonile ja lahkusid siit. Isa Bernt Otto von Stackelberg oli viibinud 12 aastat Vene sõjavangis (peamiselt Moskvas), enne kui ta 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingu sõlmimise järel Rootsi pääses. Rootsis sai ta teenete eest Põhjasõjas feldmarssaliks ja vabahärra tiitli.
Kuigi sõda ja võimuvahetus lahutasid vanema poja vanematest, ei kadunud emotsionaalne lähedus kuhugi. Georg Johann oli oma 86aastaseks elanud ema lemmiklaps, ta käis emal korduvalt ka külas, viimane aga enam Eestimaale jalga ei tõstnud. Perekondlikust ühtehoiust annavad tunnistust sügavalt uskliku ema kirjaread: „Mis puutub minu emaarmastusse Sinu vastu, mu südameke Jürgen Johann, siis Jumala abiga ei tohi seda kustutada ükski tühi jutt ega keelitus, sest Issand on mind lasknud paljust teada saada ja palju kogeda. Jeesus on meid armastuses sidunud.“
 |
