Mõisast üldiselt
1584. aasta maarevisjonis mainitakse Laima küla, mis oli poolakas Alexander Trojanowski valduses. 40 aastat hilisemas revisjonis märgitakse Trojanofski mõisa Layhama külaga. 1594. aastal läks Lahmuse (mõis tuntud ka Kleinhofi nime all, mõlemat nime kasutas ka veel A. W. Hupel) Wilhelm Bockile, kellest sai alguse Bockide aadlisuguvõsa Liivimaal, mis jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Bockide juured asuvad Sileesias.Sigismund III 15. veebruari 1599 läänikirjaga anti Lahmuse, Telleferi, Kerraferi ja Meezkülli küla Wilhelm Bocki alloodiaalvaldusse sõjateenistuse eest Poola kuninga all
(eeldatavalt sõdis ta juba kuningas Stefan Batory eest). Üldiselt olid Poola kuningate läänistused sõjateenistuslastele Lõuna-Eestis väikesed ja ka Bocki kätte ei langenud kaugeltki suur maavaldus. Tema teenekust näitab aga asjaolu, et need maad sai ta allodiaalõigusega, mis andis täieliku omandiõiguse, sealhulgas mõlemas liinis pärimise ning vabalt võõrandamise õiguse.
Hoonete ehitus
 |
1733. aastal soovis Otto Johann von Bock (1703-1774?) Lahmuse pandiomanikult Heinrich Julius Heyneckenilt tagasi võtta ja lasi hinnata mõisas viimasel aastakümnel tehtud melioratsioonitööd. 1723. aasta immissiooniprotokollis kirjeldatakse mõisa elumaja kui heas korras õlgkatusega hoonet korstna, ühe toa ja kahe kambriga ning vastastoa (Gegenstube) ja kambriga, millel puudusid põrand ja aknad (mitteköetavad ruumid).
H. J. Heynecken ei olnud hakanud ülalkirjeldatud vana elumaja remontima, vaid ehitanud ilma loata uue ja vanast mõisahoonest teinud loomalauda.
Praegune mõisasüda on ehitatud Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusse, kui Christine Gertrude von Bock (1735-1808) abiellus 1758. aastal Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. Hilisklassitsistlike joontega härrastemaja, keskmise suurusega ühekorruseline kiviehitis, mille keskmine osa on kõrgendatud kahekorruseliseks, valmis Berend Johan von Krüdeneri eestvedamisel aastail 1837–1838. See on tüüpiline 19. sajandi keskpaiga härrastemaja. Küllalt ilmetu peahoone tõstab esile maitsekalt kujundatud kõrvalhoonete ansambel (vt 1. stendi), eriti arhitektuuriliselt silmapaistev aastatel 1846–1847 uhkete kaaristutega maakivist ait ja tall-tõllakuur.
Vaade härrastemajast avaneb mõisasüdame kohal maaliliseks veskijärveks paisuvale Lõhavere ojale ja teisel pool järve jätkuvasse parki. Mõisat ümbritsev park rajati 1850. aastatel, kui mõis kuulus Rathlefidele. Hiljem on parki täiendatud. Park on segastiilis.
 |