Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Klubiliikumine sai alguse valgustusajastu ideedest. Klubi ülesanne oli pakkuda oma liikmetele ja nende perekondadele võimalusi oma vaba aega mugavalt, meeldivalt ja kasulikult veeta. Tavaliselt telliti ja laenutati raamatuid, ajakirju ning ajalehti, mängiti kommertsmänge (20. saj alguses hakkas seda asendama sport), korraldati kirjandus- ja muusikaõhtuid, ettekandekoosolekuid, balle, draamaetendusi ja maskeraade. Meelelahutuse pakkumise kõrval tegeldi ka hoolekandega ning korjandustega haigete ja vaeste heaks (vt ka *Heategevus- ja hoolekandeseltsid).
18.–19. sajandil oli tegemist mitte niivõrd rahvuslike, kui just seisuslike klubidega. Tartu Bürgermusse oli 1800/1801. a isegi suletud, kuna kohtulikult nõuti, et peale käsitööliste võetaks sinna vastu ka teisi isikuid. Tallinnas oli klubide spetsialiseerumine suurem, seal olid eri seisustel, aadlikel, kaupmeestel, käsitöölistel oma klubid. Rahvuslik eristumine muutus probleemiks alles 19. saj teisel poolel.
Klubi liikmeks võisid astuda ainult täiskasvanud mehed. Liikmed pidid maksma aastamaksu, auliikmed võisid klubis käia tasuta. Üldkoosolekul valitud juhatus pidas liikmete nimekirja, valitses klubi varasid, valvas üritustel korda, palkas ja vallandas töötajaid, esitas üldkoosolekule kinnitamiseks aastaaruande ja eelarve. 1909. a hakati Tartus liikmeks võtma ka üliõpilasi.
Varaseim teade klubisarnasest ettevõtmisest Eestis pärineb 1777. a-st. Ajalehe Revalsche Wöchentliche Nachrichten kuuendas numbris kuulutas Tallinna võõrastemaja ja kohviku Stadt Hamburg omanik Benedict Georg Witt, et tema majas korraldatakse kaks korda nädalas — teisipäeviti ja neljapäeviti — klubi. Esimene põhikirjaga klubi Eesti pinnal — Bürgerliche Klubbe — moodustati 17.09.1781 Tallinnas (alates 1797. a-st kandis nime Erholung) .
Kõige pikemat aega tegutses Eesti alal Valga Musse, mille olid 1797. a asutanud sealsed linnakodanikud ja ohvitserid.
1782. a asutati Mustpeade vennaskonna juurde Õhtuselts (Abendgesellschaft), 1792–1820 kandis see nime Ühtsus (Einigkeit), 1820–1915 Mustpeade klubi (Schwarzenhäupterklub) ja 1919–1940 Mustpeade Selts.
Vahetult enne 1783. a rajati Tallinnas Aadliklubi (alates 1919. a-st Tallinna Aktsiaklubi). 1788. a moodustati Toompeal klubi Societät auf dem Dom. 1801. a rajati Tallinna Kanuti gildi juurde klubi Harmonie.
1790. a asutati *Pärnu Musse ja 1812. a Priviligeeritud kodanike klubi (Die priviligierte
Bürgergesellschaft).
Tartus asutati 17.11.1791 aadlikke, literaate, kaupmehi ja ohvitsere koondav Musse Selts (Gesellschaft der Musse) ja 23.11.1791 käsitöölisi koondav *Bürgermusse.
1796. a asutati Paides selts Bürgerliche Einigkeit.
1800. a asutati Musse Viljandis, lisaks tegutses 1810–1868 seal selts *Bürgerliche
Harmonie ja 1843. a asutatud klubi Casino.
1806. a asutati Narvas klubi Harmonie.
1811. a asutati Kuressaares Bürgermusse ja 1843. a klubi Salon.
1814. a asutati Tartus *Akadeemiline Musse (Akademische Musse), kuhu kuulusid
ülikooliga seotud isikud (vt Arhiivijuht II). 1835. a jagunes Tartu Musse Selts, nn vana Musse kaheks: *Ressource’i seltsiks, mida külastasid põhiliselt aadlikud ja Kommertsmusseks, mida külastasid kaupmehed.
1860. a asutati Lihula Saksa Kodanike Klubi e Lihula Kodanike Ühing ning Paldiski
Seltskondlik Ühing.
1865. a ühines Valga Mussega 1861. a tegevust alustanud Concordia Selts.
1865. a asutati Põltsamaa Kodanike Klubi ja Võru Seltskondlik Ühing, 1866. a Haapsalu Musse, millega ühines mõni aasta varem tekkinud Aadliklubi.
Rakveres asutati 1878. a Rakvere Klubi.
Aastatel 1873–1920 tegutses Mustpeade Klubist eraldunud Tallinna Klubi (Revaler Club), mille moodustasid literaadid.
Vene klubide asutamine elavnes 19. saj lõpul, aktiivse venestuspoliitika ajajärgul. 1877–1917 registreeriti 16 klubi.
1876. a asutati Narva Vene Seltskondlik Ühing, 1886. a alustas tegevust Tartu vene
õpetajate perekondlik ring Rodnik (hiljem *Tartu vene seltskondlik ühing Rodnik), 1879. a registreeriti Tallinnas seltskondliku ühinguna muusikaselts Gusli. 1888. a asutati Tallinnas Eestimaa Vene Rahvuslik Klubi, 1892. a Haapsalus Vene Selts; 1894. a vene seltskondlik ühing Pärnus ja Rakveres ning 1896. a Võrus. 1897. a kinnitati Paide Vene Perekondliku Ringi põhikiri, 1906. a asutati Tallinna Vene Perekondlik Klubi ja 1902. a Paldiski Vene Seltskondlik Ühing. Seltskondlikud ühingud tegutsesid ka Viljandis ja Valgas. 1918–1940 tegutses üle 20 vene seltskondlikku ühingu ja klubi.
18. saj lõpul reguleeris vabade ühenduste, sh klubide tegevust 1782. a vastu võetud politseiseadus.
Klubil pidi olema tegevusluba, nende põhikirja kinnitas ning tegevust kontrollis
algul asehaldusvalitsus ja raad, hiljem siseministeerium. Lubasid pidude ja muude ürituste korraldamiseks andis kohalik politsei, loengute pidamiseks õpperingkonna kuraator.
1800. a novembris nõudis Paul I, et kõik klubid ja gildid likvideeritaks ja keelas edaspidi uusi asutada. Kohalikke vabu ühendusi siiski täielikult ei suletud, loa seltsi asutamiseks andis kuberner.
26.04.1905 siseministri ringkiri lubas kuberneridel anda tegevuslube enamikule nn
üldkasulike eesmärkidega seltsidele, sõltumata nende põhikirja liigist. Üldkasulike seltside alla kuulusid ka seltskondlikud ühendused ja klubid.
Pärast 03.03.1906 ajutise seltsiseaduse jõustumist kinnitas kasumit mittetaotlevate vabatahtlike organisatsioonide põhikirju kubermangu või linna seltsiasjade nõukogu.
Saksa klubide tegevus keelati I maailmasõja ajal.
Eesti Vabariigi ajal liigitati klubid seltskondlike ühingute alla. Ehkki liikmete rahvuslikku kuuluvust ei piiratud, olid klubid 19. saj teisest poolest kuni tegutsemise lõpuni 1939/1940. a enamasti üherahvuselised. Sakslaste klubid koondusid Saksa Seltside Liitu, vene seltsid Vene Rahvuslikku Liitu.
21.03.1919 võttis Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus vastu „Seltside, ühisuste ja nende liitude registreerimise korra“, mille põhjal sai asutatav selts tegevusloa ministeeriumilt, mille alla ta oma tegevuse sihilt kuulus. Varem asutatud seltsid, sh seltskondlikud klubid, pidid ennast ümber registreerima oma ringkonna rahukohtus. Paljud neist registreeriti veidi muudetud nime all.
26.03.1926 võttis Riigikogu vastu „Ühingute, seltside ja nende liitude registreerimise
seaduse“, mille kohaselt tuli kõik ühingud, seltsid ja nende liidud registreerida Eesti Vabariigi siseministeeriumis. Seadus kehtis ka klubidele ja seltskondlikele ühinguile.
19.04.1938 anti välja „Ühingute ja nende liitude seadus“ (jõustus 06.05.1938), mis oli
aluseks ka klubide ja seltskondlike ühingute tööle.
Pärast Nõukogude okupatsiooni kehtestamist 1940. a pidid seltsid ja ühendused oma tegevuse ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 09.10.1940 poliitharidustöö korraldamise määruse § 8 alusel lõpetama.