Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Vanimate pensionikassade hulka kuulusid erinevad leskede ja vaeslaste toetamise kassad.
Nende ülesandeks oli maksta liikmete leskedele, orbudele ja vallalistele tütardele teatud suuruses toetust liikmete poolt sissemakstud kapitali kasvikutest. Varasemad lese- ja orvukassad tekkisid vaimulikkonna hulgas. 1733. a-st on teateid *Eestimaa Maapastorite Leskede ja Vaeslaste Abiandmise Kassa tegevusest. 17. saj keskel asutati Tallinnas Eestimaa Evangeeliumi Luteriusu Õpetajate Leskede ja Vaeslaste Abiandmise Kassa (hiljem *Eestimaa Ev. Lutheri Usu Õpetajate, Leskede ja Vaeslaste Abiandmise Selts).
18. saj keskpaigas asutati August Wilhelm Hupeli algatusel kirikuõpetajate leskedekassa Pärnu-Viljandi maakonnas ja veidi hiljem, 1761. a, Tartu maakonnas. Hiljem levisid leskede javaeslastekassad ka teiste elualade esindajate hulgas.
Vaimulike leskede ja orbude kassad pidid oma tegevuses lähtuma kohaliku konsistooriumi ja Peterburis asuva üldkonsistooriumi kehtestatud reeglitest. Vaimulike toetuskassade tegevuse järelevalvega ning nende asutamise ja tegevuse arendamisega tegelesid vastavalt 1832. a kirikuseadusele provintsiaalkonsistooriumid.
1880. a-tel asutati Põltsamaa pastor Carl Maurachi eestvedamisel sulaste vanustoetus- ja lesekassasid, mida tunti sulastekassa nime all.
19. saj teisel poolel tekkisid pensioni- ja abistamiskassad, mida nimetati ka vastastikuse abistamise kassadeks. Põhiliselt loodi neid eraettevõtete ja asutuste juurde. 30.05.1888 võeti Venemaal vastu „Tööstusliku töö seadus“ (TTS), millega seadustati raudteelaste kindlustamine tööõnnetuste vastu. Seaduse alusel oli raudteelastel ja riigiametnikel võimalik asutada pensioni- ja abistamiskassasid.
Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse poolt 21.03.1919 vastu võetud „Seltside, ühisuste ja nende liitude registreerimise korra” põhjal sai asutatav selts tegevusloa sellelt ministeeriumilt, mille alla ta oma tegevuse sihilt kuulus. Varem töötanud seltsid ja ühistud, sh kindlustusühistud, pidid ennast ümber registreerima oma ringkonna rahukohtus.
26.03.1926 võttis Riigikogu vastu ühistute tööd reguleeriva „Kooperatiivühingute ja
nende liitude seaduse muutmise seaduse“, mis oli ka ühistuliste kindlustusasutuste tegevuse aluseks.
1940. a kindlustusühistud likvideeriti ja nende varad natsionaliseeriti. Varad anti üle
Riikliku Kindlustuse Valitsusele ja sotsiaalkindlustusministeeriumile.