Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel.
Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee
Ajalugu
Karskusseltside eesmärk oli propageerida karsket eluviisi ja võidelda alkoholi liigtarvitamise vastu.
Karskusseltse hakati Eesti alal asutama 19. saj viimasel veerandil, põhiliselt Soome
eeskujul. Eesti esimene karskusselts, Tori selts Täht asutati otseselt Soome seltside Alku ja Raittiuden Ystävät eeskujul. Seltsi põhikirja kinnitas 07.06.1889 siseminister. Karskusseltsid etendasid olulist osa seltsi- ja kultuurielus, eriti venestuspoliitika tingimustes, mil otsiti selliseid ühiskondliku tegevuse vorme, mis polnud keelatud.
1890. a asutati seitse karskusseltsi (Kolga-Jaanis, Kaarlis, Otepääl, Pärnus, Narvas,
Tõstamaal ja Heimtalis). Kuni 20. saj algusaastateni kulges karskusseltside asutamine tõusvas joones, 1904. a-ks oli registreeritud 61 seltsi. Eriti aktiivselt asutati karskusseltse neis kihelkondades, kus *laulu- ja mänguseltsid puudusid või kus viimaste töö oli soikunud.
Enamik karskusseltse rajati ja tegutses parajuse põhimõttest lähtudes. Karskuspropagandat alustati loengulise tööga — nn kõneõhtute pidamisega, kus karskuse kõrval käsitleti ka muid teemasid. Sissetulekute saamiseks korraldati näitemänguõhtuid, kõnekoosolekuid, kontserte, näitusmüüke. Loengute kõrval peeti oluliseks välja anda ja levitada karskuskirjandust. Praktilistes
nõudmistes seisis esikohal kõrtside sulgemine. Paljude karskusseltside juurde asutati raamatukogud ja lugemislauad (vt *Raamatukogud, raamatukoguseltsid, lugemisringid).
Alates 1892. a-st pidasid karskusseltsid regulaarselt nn üleüldisi koosolekuid (kongresse), neist esimene toimus Tartus. 1892–1901 töötas kongresside valitud ja seltside tööd koordineeriv mitteametlik (valitsuse poolt kinnitamata) kesktoimkond. 1906. a kongressil moodustati Eesti Karskusseltside Keskkoht (vt *Eesti Karskusliit) ning kesktoimkond.
Karskusseltside põhikirjad tuli registreerida siseministeeriumis, nende tegevust jälgis
politsei. 26.04.1905 anti siseministri ringkirjaga kuberneridele õigus anda enamikule üldkasulike eesmärkidega seltsidele, sh karskusseltsidele, tegevusluba.
04.03.1906 võeti Venemaal vastu seltside ja liitude ajutised eeskirjad, mis kuni keisririigi lõpuni reguleerisid ja sätestasid kõikide ühiskondlike organisatsioonide loomise ja tegevuse juriidilisi aluseid. Nüüdsest kinnitas kasumit mittetaotlevate vabatahtlike organisatsioonide põhikirja kubermangu (või linna) seltsiasjade nõukogu.
Pärast 1906. a ajutiste eeskirjade vastuvõtmist hakati asutama *haridusseltse, mis
tõmbasid karskusseltsidest rohkesti rahvast eemale. Osa karskusseltse oli sunnitud oma tegevuse lõpetama. 1907. a toimunud kongressil arutati suhteid vastloodud haridusseltsidega ja oma ettevõtmiste suhestamist muu seltsiliikumisega. 1911. ja 1912. a karskusseltside kongressi pidada ei lubatud.
Pärast I maailmasõja puhkemist kehtestati kogu Venemaal nn kuiv seadus. Sõjaolukorras käis karskusliikumine alla, karskusseltside arv vähenes ja nende tegevus soikus. 1915. a tegutses teadaolevalt 15 seltsi, 1916. a kaks ja 1917. a mitte ühtegi.
Eesti Vabariigi algusaastatel karskusliikumine taas aktiviseerus, 1919. a toimus karskusseltside X kongress, kus osales 19 seltsi.
Eesti Ajutise Valitsuse 21.03.1919 „Seltside, ühisuste ja nende liitude registreerimise
korra seaduse“ põhjal sai asutatav selts tegevusloa sellelt ministeeriumilt, mille alla ta oma tegevuse sihilt kuulus. Varem töötanud seltsid pidid ennast ümber registreerima oma ringkonna rahukohtus.
Eesti Vabariigi algusaastail kehtis kuiv seadus edasi, 1918/1919. a vahetusel karmistati seadusi salaviina valmistamise ja müügi kohta. Karskusseltsid püüdsid kesktoimkonna (vt *Eesti Karskusliit) abil mõjutada riigi alkoholipoliitikat, eelkõige ettevalmistatavat alkoholiseadust.
Kuiva seaduse propageerimiseks toimusid 14.–15.02.1920 üleriigilised karskuspäevad.
27.04.1920 võttis Asutav Kogu vastu seaduse piirituse ja alkohoolsete jookide tootmise ning müügi kohta Eesti Vabariigis, sellega kuulutati viina müük riigi monopoliks. Keeluseaduse kaotamine tõi kaasa alkoholitarbimise tõusu, mis sundis organiseerima ülemaalist karskusliikumist. 1921. a toimunud XI ülemaalisel karskuskongressil Tartus otsustati luua kõiki karskustööga tegelevaid organisatsioone ühendav keskus — *Eesti Karskusliit (EKL), selle põhikiri registreeriti 20.09.1922.
1923. a hakati asutama väiksemaid karskusgruppe, nn karskustoimkondi.
26.03.1926 võttis Riigikogu vastu ühingute, seltside ja nende liitude registreerimise
seaduse, mille kohaselt tuli kõik ühingud, seltsid ja nende liidud, sh karskusseltsid, registreerida Eesti Vabariigi siseministeeriumis.
21.–29.07.1926 toimus Tartus ülemaailmne karskuskongress.
10.05.1927 võttis Riigikogu vastu uue piirituse ja alkohoolsete jookide müügi seaduse,
mis täpsustas alkoholi müümise korda (nt linnades ja alevites võis alkoholi müüa vähemalt 100 m kaugusel kirikutest, koolidest, haiglatest jne, maal aga vähemalt 500 m kaugusel). Uus seadus lubas läbi viia rahvahääletusi, otsustamaks alkoholimüügi lubamise või keelamise üle kohapeal.
Sel perioodil tegeles karskusliikumine peamiselt nn kaudse karskustööga, eesmärgiks seati kujundada karskusmeelsust kõikidel võimalikel elualadel ja luua selline keskkond, kus alkoholi tarvitataks minimaalselt. Karskusliikumine püüdis arendada koostööd kõigi teiste seltside ja ühingutega ning kanda karskusliikumise printsiipe üle riigi- ja omavalitsusorganite igapäevatöösse.
19.04.1938 anti välja „Ühingute ja nende liitude seadus“ (jõustus 06.05.1938), mis oli
aluseks ka karskusseltside tööle. Seadusega sätestati senisest tunduvalt rangem politseiline ja administratiivne kontroll seltside tegevuse üle.
Aastatel 1892–1905 ilmus karskusseltside väljaandel „Karskuse Seltside Kalender“, 1897–1907 „Eesti Karskuse Seltside Aastaraamat“, 1911–1915 ajaleht Karskusleht; 1922–1926 *Eesti Karskusliidu ajakiri Tulev Eesti ja 1926–1940 ajaleht Külvaja.
Pärast Nõukogude okupatsiooni kehtestamist 1940. a pidid seltsid ja ühendused oma
tegevuse ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 09.10.1940 poliitharidustöö korraldamise
määruse alusel lõpetama.
Aastatel 1940–1985 organiseeritud karskusliikumine puudus. 07.05.1985 võttis NLKP
Keskkomitee vastu otsuse „Abinõudest joomarlusest ja alkoholismist jagusaamiseks“, millega sooviti arendada massilist karskusliikumist ja luua üleliiduline vabatahtlik karskusühing.
07.05.1985 järgnes NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrus „Abinõudest joomarlusest ja alkoholismist jagusaamiseks ning puskariajamise likvideerimiseks“. 28.05.1985 andis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium välja samalaadse seadluse. 11.10.1985 toimus Eesti NSV Vabatahtliku Karskusühingu asutamiskonverents.
Alates 2003. a-st tegutseb Eesti Vabariigis ühendus Alkoholivaba Eesti, mis on 1922. a
asutatud ja 1989. a taasloodud *Eesti Karskusliidu õigusjärglane.
Seadused
RT 1919, 18, 44; 1920, 65/66, 192; 1926, 37, 73; 1927, 50, 46; 1938, 42, 396.
ENSV Teataja 1940, 24, 270.
Kirjandus
Karskus elu normiks: seadusandlike aktide kogumik. Koostanud Ilmar Sütt. Tallinn: Eesti
Raamat, 1986.
Tallinna Karskuse Seltsi „Valvaja“ põhjuskiri. Tallinn [1909].
К. Ильинский. Частные общества: сборник законов, распоряжений правительства и
решений Правительствующeго cената. Рига [1912].
Закон 4-го марта 1906 года о союзах и обществах с последующими к нему
разъяснениями Правительствующего cената и Министерства bнутренних дел.
С.-Петербург 1906.
Matthias Johann Eisen. Karskusliikumise ajalugu: suuremalt osalt dr. J. Bergmani ja dr. V.
Hytöse ainetel. Tartu: Eesti Karskusseltside Kesktoimekonna Kirjastus, 1914.
Karskuse käsiraamat: tervitus ja juhatus uutele liikmetele. Jurjev: J. Ploompuu kuluga
trükitud, 1900.
Karskusorganisatsioonide üldine tegevuskava. Tartu: Eesti Karskusliidu kirjastus, 1929.
Joh. Lass. Kuidas ja missuguste abinõudega joomise vastu võidelda: Üleriiklisel karskusepühal
12. mail 1915. aastal peetud kõne projekt. Tallinn: [Joh. Lassi kirjastus], 1915.
Peeter Põld. Eesti riigi tulevik ja karskus. Tartu: [Eesti Karskusseltside Kesktoimkond],
1922.
100 aastat karskusliikumist Eestis: 1889–1989. Koostanud Erki Silvet. Tallinn: Eesti Raamat,
1989.
Seltsid ja ühiskonna muutumine: Talupojaühiskonnast rahvusriigini. Toimetanud Ea Jansen,
Jaanus Arukaevu. Tartu-Tallinn 1995.
Rein Suija. Karskusliikumine taas ausse: Tartu linna volikogu pöördumise toetuseks. —
Postimees 1996, 16. jaanuar.
Lauri Vahtre. Karskusseltside osast Eesti riikluse sünniprotsessis. — Akadeemia 1997, nr 5,
lk 957–971.
Atko Viru. Oma tõu tervishoiu nimel: sada aastat karskusliikumist Eestis. — Edasi 1989, 24.
august.