Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Katoliku kirik on vanim ja suurim ristiusu kirik maailmas. Katoliku kiriku jaotuse põhiüksus on kogudustest koosnev diötsees ehk piiskopkond, mida haldab piiskop. Eestil ei ole oma diötseesi, vaid on 1993. a moodustatud apostellik administratuur. Ametis on piiskop, Opus Dei liige Philippe Jourdan (alates 01.04.2005 apostellik administraator, 10.09.2005 pühitseti Oleviste kirikus toimunud tseremoonial piiskopiks).
Eestlaste järjekindlam ristiusustamine algas piiskop Alberti juhtimisel Mõõgavendade Ordu abil. 1219. a asus Tallinna esimene (Lundile alluv) piiskop Wescelin, kes rajas esimesed kogudused. 1224. a loodi Tartu ja 1227. a Saare-Lääne piiskopkond, mis allusid Riiale. Eesti muistsete kihelkondade asemele asutati kirikukihelkonnad. 1520. a oli Eesti alal 85 maakogudust.
Lisaks kogudustele tegutsesid tsistertslaste, dominiiklaste, birgitiinide ja frantsiskaanlaste ordud. Eesti territooriumile rajati 12 kloostrit. 1583–1625 lisandus jesuiitide ordu.
16. saj algul alanud reformatsiooni jooksul muutus valdavaks protestantism, 1554.
a kuulutati Liivimaal kehtivaks usuvabadus. 1555. a kirjutas Augsburgi usurahule alla ka Liivimaa ordumeistri volinik. 1561–1629 kuulus Lõuna-Eesti Poola kuningriigile ja roomakatoliku kirik püüdis Lõuna-Eesti aladel oma mõju taastada. Pärast Lõuna-Eesti minekut Rootsi võimu alla keelustati Eestis katoliku kirik. Viimased katoliiklased pagendati 1626. a, kloostrid hävitati. Aastatest 1626–1786 pole katoliiklaste tegevuse kohta Eestis andmeid leitud.
Pärast Põhjasõda liideti Eesti ala Vene keisririigiga, mis oli katoliikluse vastu sallivam. Alates 1766. a-st tegeles katoliku kiriku asjadega siseministeeriumi juures asuv Liivi-, Eesti- ja Soomemaa asjade justiitskolleegium. 1797. a moodustati katoliku usu ja vaimulike asjadega tegelemiseks roomakatoliku usuasjade departemang (департамент римско-католического исповедания). 1783. a asutati kogu Venemaad hõlmav Mogiljovi peapiiskopkond, kuhu kuulusid ka Eesti- ja Liivimaa. 1786. a taastati katoliku kogudus Tallinnas, 1835. a asutati kogudus Narvas, 1849. a Tartus ja 1915. a Valgas. 1798. a eraldati roomakatoliku usuasjade departemang justiitskolleegiumist Mogiljovi peapiiskopi alluvusse.
13.01.1801–24.10.1817 tegeles katoliku kiriku asjadega siseministeeriumi roomakatoliku vaimulik kolleegium (римско-католическая духовная коллегия), 1817–1832 haridusministeeriumi võõraste usutunnistuste vaimulike asjade departemang (департамент духовных дел иностранных исповеданий). 1832–1917 allus see siseministeeriumile. 05.08.1917 lõpetas departemang Ajutise Valitsuse otsuse nr 1134 alusel oma tegevuse ja tema ülesanded läksid üle usuasjade ministeeriumi võõraste usustunnistuste departemangule (департамент
иностранных исповеданий).
Eesti iseseisvumise algul oli Eestis u 6000 katoliiklast, paljud neist olid Vene keisririigi teenistujad, kes nüüd Eestist lahkusid. 1922. a oli Eestis 2356 katoliiklast, keda hooldas Riia peapiiskopkond. 01.11.1924 lahutati Eesti katoliku kirik Riia piiskopkonnast ja Eesti alal moodustati omaette apostellik administratuur. Esimeseks apostellikuks administraatoriks (paavsti nimetatud ja otseselt Pühale Toolile alluv kirikuelu korraldaja) Eestis nimetati Antonio Zecchini SJ. 1930. a saabus Eestisse preester Eduard Profittlich SJ, kes 1931. a nimetati apostellikuks administraatoriks. 27.12.1936 pühitseti Profittlich piiskopiks (esimene katoliiklik piiskopiks pühitsemine Eestis pärast ligi 500-aastast vaheaega).
Katoliku kiriku tegevust Eestis kahe sõja vahelisel perioodil reguleerisid 12.11.1925 vastu võetud usuühingute ja nende liitude seadus ja 24.12.1934 kehtestatud kirikute ja usuühingute ja nende liitude seadus. Enne II maailmasõja puhkemist oli Eestis 11 katoliku kogudust 14 preestriga.
Pärast Nõukogude okupatsiooni kehtestamist võeti kirikutelt administratiivsed õigused ja avalik-õiguslikud funktsioonid, kiriklikud organisatsioonid suleti ja palju vaimulikke represseeriti. Mitu roomakatoliku kiriku vaimulikku saadeti välismaalastena maalt välja, piiskop Proffitlich hukkus 1942. a Siberi vangilaagris. Saksa okupatsiooni ajal kirikute õigused suures osas taastati, kuid kohaliku piiskopi ametisse seadmine polnud enam võimalik ning Eesti katoliku kirik allutati Riia peapiiskopkonnale. Ametisse nimetati ajutine apostellik administraator Henri Werling (1941–1945). 1942. a tegutses Eestis neli katoliku preestrit.
05.07.1945 kehtestas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu usuühingute tegevuse korraldamise ajutise juhendi (kehtis 1977. a-ni). Roomakatoliku kiriku senine apostellik administraator Werling vangistati 1945. a ja saadeti Siberisse (vabanes 1956. a).
Eesti katoliku kirik läks Riia peapiiskopkonna hoolduse alla. Tegutsema jäi vaid kaks
kogudust — Tallinnas ja Tartus —, katoliku kirik Eestis muutus praktiliselt taas poolakate ja leedulaste rahvuskirikuks.
22.04.1977 kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium usukoondiste põhimääruse.
1980. a-te teisel poolel surve kirikule vähenes. Paljud eestlased lasksid ennast ristida katoliku kirikus. 1989. a Eesti iseseisvuse taastamisest kuni 2005. a märtsini juhtisid kohalikku roomakatoliku kirikut Vilniuses resideerivad apostellikud nuntsiused.
20.05.1993 võeti vastu kirikute ja koguduste seadus, mille kohaselt peab Eestis tegutsevate kirikute, koguduste ja koguduste liitude kohta registrit siseministeerium. Roomakatoliku kirik Eestis tegutseb Püha Tooliga sõlmitava kokkuleppe alusel. 12.02.2002 võttis riigikogu vastu uue kirikute ja koguduste seaduse.
2000. a rahvaloenduse andmetel elas Eestis 5757 üle 15-aastast katoliiklast. Roomakatoliku kogudused on Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas, Valgas, Ahtmes, Sillamäel, Kiviõlis ja Valgas, ametis on kaheksa diötseesipreestrit. Suurim klooster on Pirita klooster Tallinnas.