Fondiloend

10.5.8. Raamatukogud, raamatukoguseltsid, lugemisringid

Ajalugu

Esimene linnaraamatukogu Eesti alal, Tallinna Oleviste raamatukogu, asutati 1552. a. 17. saj rajati Tartu ülikooli juurde raamatukogu, mis 1710. a Põhjasõja eest Stockholmi evakueeriti.
Pärast Põhjasõda raamatukogude areng seiskus, tegutsesid ainult Oleviste raamatukogu ja 1631. a asutatud Tallinna gümnaasiumi raamatukogu.
Eestikeelse raamatukogu ajalugu on seotud vennastekoguduste illegaalsete lugemisringide tekkega 18. saj keskpaiku (vt *Vennastekogudus). Lugemisringide kaudu hakkas levima herrnhutlik erikirjandus.
Vaimuliku lektüüri kõrval hakati järjest enam lugema ka ilmalikku kirjandust. Intensiivne e korduslugemine asendus ekstensiivse e paljude raamatute ühekordse lugemisega. Tekkisid tasulised laenuraamatukogud (eelkõige raamatukaupluste juurde) ja lugemisringid. Esimene tasuline laenuraamatukogu asutati 1777. a Tallinnas. 18. saj lõpul tegutsesid need lisaks Tallinnale ja Tartule ka peaaegu kõigis maakonnalinnades. Esimese üldhariva lugemisringi asutas pastor August Wilhelm Hupel Põltsamaal arvatavasti 1771. a.
Raamatukogude edasist asutamist ja arengut takistasid järjest karmistuvad tsensuuriolud ja Venemaa raamatukogundust reguleerivad seadused.
Senati 22.10.1796 ukaasiga loodi viies linnas, sh Riias, tsensuuriamet välismaise kirjanduse läbivaatamiseks. Senati 18.04.1800 ukaasiga keelati raamatute ja nootide import. Keeld tühistati 31.03.1801 senati ukaasiga ning taastati endine, 1796. a tsensuurikord. Raamatukogud olid haridusministeeriumi alluvuses.
10.06.1826 vastu võetud tsensuurimäärustiku põhjal ei tohtinud raamatukogus olla
tsensuuri poolt heakskiitmata teoseid.
19. saj asutati mitu teadusraamatukogu — 1802. a Tartu ülikooli raamatukogu (vt ka
*Tartu Keiserlik Ülikool), 1825. a Tallinnas Eestimaa üldine avalik raamatukogu (sealsed kogud asuvad nüüd Tallinna ülikooli akadeemilises raamatukogus, vt ka *Eestimaa Kirjanduse Ühing), 1853. a Looduseuurijate Seltsi raamatukogu (vt ka *Eesti Looduseuurijate Selts).
Eestikeelse raamatu teaduslikule kogumisele pani aluse 1838. a asutatud *Õpetatud Eesti Selts.
28.12.1832 kinnitatud „Venemaa evangeelse luterliku kiriku seadusega“ lubati raamatukogusid asutada ka koguduste juurde. 1840.–1850. a-tel asutasid raamatukogusid peamiselt pastorid. Esimesed rahvaraamatukogud olid nn koguduste raamatukogud. Esimese sellise asutas 1842. a Karuse pastor Alexander Ludwig Baumann.
19. saj levisid linnades raamatukaupluste raamatukogud ja elavnes lugemisringide
tegevus.
1860. a-tel alanud rahvusliku liikumise mõjul hakati raamatukogusid asutama ka maale. Neid rajati peamiselt koolmeistrite eestvedamisel: Viljandimaal Tarvastus asutas 1860. a raamatukogu kihelkonnakooli õpetaja Hans Wühner.
06.04.1865 tsensuurimäärustik kinnitas raamatukogudele tegevusloa andmise korra. Raamatukaupluste juurde või eraisikute samadel eesmärkidel rajatud raamatukogu käsitati ärilise ettevõttena. Seaduses nimetati neid lugemiskabinettideks ja hiljem laenuraamatukogudeks. Avamisloa andis kohalik kuberner.
Hariduslike eesmärkidega raamatukogude avamise loa andis samuti kuberner, kuid
nende põhikirja kinnitas siseministeerium. Alates 1867. a-st kehtis nõue, et raamatukogu juhatusse peab kuuluma kas gümnaasiumi direktor või kreiskooli inspektor. Nõue muutis raamatukogude asutamise maal peaaegu võimatuks.
Raamatukogu võis Venemaal asutada ka kooli juurde, sel juhul allus see mitte sise-, vaid haridusministeeriumile ja asutamisloa andis haridusminister. Kuna Baltimaade talurahvakoolid ei allunud kuni 1880. a-te koolireformini haridusministeeriumile, siis siinsete talurahvakoolide raamatukogud haridusministri luba ei vajanud.
Raamatukogusid rajati ka laulu- ja mänguseltside juurde, nt 1872. a asutas raamatukogu Laeva Laulu- ja Mänguselts (vt *Eesti muusika- ja näitemänguseltsid).
Üksikuid raamatukogusid asutasid ka vallavalitsused, nt Pärnumaal Laatre vallavalitsus.
1879. a ilmus Ado Grenzsteini „Koolmeistri käsiraamat“, kus õhutati raamatukogusid
asutama ja anti soovitusi raamatute muretsemiseks.
Raamatukogude asutamine hoogustus maal 1870.–1880. a-te vahetusel. 1886. a-ks oli maal asutatud u 135 rahvaraamatukogu. Enamik neist asus kihelkonnakeskustes.
1886. a jõustusid kooliraamatukogusid puudutavad määrused. Tegevuslubade kontrollimise ajal suleti maal u 100 raamatukogu.
15.05.1890 kehtestati uus Venemaa rahvaraamatukogude määrus. See kehtis linna- ja maaraamatukogudele, mida sai kasutada kas tasuta või siis väikese maksu eest. Määrus muutis raamatukogule tegevusloa saamise keeruliseks, lubatud raamatute nimekirjas oli ainult venekeelne kirjandus. Enamik rahvaraamatukogusid tegutses loata.
Vastukaaluks raamatukogude tegevuse piiramisele hakati taas asutama lugemisringe, millele ei olnud vaja tegevusluba hankida. Lugemisringis oli raamatutel kindel liikumise kord, pärast läbilugemist läks raamat omanikule tagasi, mõne lugemisringi baasil asutati hiljem raamatukogu. Esimese eesti lugemisringi asutas 1900. a Põlva apteeker Rudolf Bergmann, edaspidi asutati neid järjest laialdasemalt.
Mõnikord moodustati raamatukogu juhtimiseks selts. Seltsi juhatuse ja raamatukoguhoidja valis lugejate üldkoosolek. Põhikirjata e loata tegutsevaid raamatukoguseltse on teada juba 1879. a-st (Vastse-Otepää ja Väike-Maarja). 19. saj lõpul asutati esimesed kinnitatud põhikirjaga ja otseselt raamatukogu toetamiseks ja ülalpidamiseks mõeldud raamatukoguseltsid:
1896. a Uue-Antsla Raamatukoguselts, 1897. a Eametsa Raamatukoguselts ja 1907. a *Tammistu Rahvaraamatukogu Selts. Raamatukoguseltside sisuline töö sarnanes *haridusseltside tööga.
1905. a detsembris tühistati 1890. a määrus — rahvaraamatukogud said avalike raamatukogudega võrdsed õigused ja nende arv kasvas kiiresti. Linnades asutati linnavalitsuse kulul tegutsevaid avalikke raamatukogusid.
04.03.1906 võeti Venemaal vastu seltside ja liitude ajutised eeskirjad, mis reguleerisid ja sätestasid kuni keisririigi lõpuni kõigi ühiskondlike organisatsioonide, sh raamatukoguseltside loomist ja tegevuse juriidilisi aluseid.
1906. a anti koolide juures tegutsevatele raamatukogudele õigus ise kirjandust valida, 1907. a kaotasid kehtivuse avalike raamatukogude jaoks koostatud keelatud raamatute nimestikud.
I maailmasõja ajal suure osa rahvaraamatukogude tegevus katkes, sõja jalust evakueeriti paljude asutuste raamatukogud (sh suur osa Tartu ülikooli raamatukogust) Venemaale (Permi ja Voroneži).
18.11.1918 võttis Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus vastu „Trükiasjade ajutised määrused“, mille kohaselt pidid suuremad raamatukogud saama sundeksemplari.
21.03.1919 võttis Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus vastu „Seltside, ühisuste ja nende
liitude registreerimise korra seaduse“. Selle põhjal sai asutatav selts tegevusloa ministeeriumilt, mille alla ta oma tegevuse sihilt kuulus. Varem töötanud seltsid, sh raamatukoguseltsid, pidid ennast ümber registreerima oma ringkonna rahukohtus.
Tartu rahulepingu alusel reevakueeriti ülikooli raamatukogu 1920. a Tartusse, paljude koolide ja asutuste raamatukogusid aga Venemaalt tagasi ei saadud.
1923. a asutati Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing.
23.05.1924 võeti vastu „Avalike raamatukogude seadus“ (hakkas kehtima 01.01.1925). Seaduse järgi tuli kohalikel omavalitsustel asutada raamatukogusid niisugusel hulgal, et need oleksid kõigile kättesaadavad. Seltside raamatukogud tunnistati avalikeks raamatukogudeks juhul, kui igaüks seal lugeja võis olla. Palju raamatukogusid asutati koolide juurde.
26.03.1926 vastu võetud ühingute ja nende liitude seadus kohustas kõiki ühinguid, seltse ja nende liite, sh raamatukoguseltse, ennast Eesti Vabariigi siseministeeriumis registreerima.
Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukogu (sisuliselt Eesti Rahvusraamatukogu) koos TÜ raamatukoguga koostas alates 1924. a-st rahvusbibliograafiat „Eesti raamatute üldnimestik“.
1918. a asutati Tallinnas Riigiraamatukogu, mille juurde loodi 1935. a eestikeelsete
ja Eestis ilmunud trükiste kogumiseks arhiivkogu. 1938. a võeti vastu „Riigiraamatukogu seadus“, mille alusel ta muutus teiste teadusraamatukogude tegevuse kooskõlastajaks.
Pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. a pidid seltsid ja ühendused, sh raamatukoguseltsid, oma tegevuse ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 09.10.1940 poliitharidustöö korraldamise määruse alusel lõpetama, seltsidele kuulunud raamatukogud natsionaliseeriti.
Nii seltside raamatukogud kui ka senised omavalitsuste avalikud raamatukogud hakkasid kandma rahvaraamatukogu nime. Sisekaitse ülema Harald Habermani 29.07.1940 otsuse järgi tuli raamatukogudest kõrvaldada ja hävitada nn reaktsiooniline kirjandus. 23.10.1940 asutati ENSV kirjandus- ja kirjastusasjade peavalitsus (Glavlit). 02.11.1940 andis ENSV hariduse rahvakomissariaat välja rahvaraamatukogunduse korraldamise juhendi.
Saksa okupatsiooni ajal tegutsesid raamatukogud Eesti Vabariigi aegsete seaduste järgi. Raamatukogudest kõrvaldati nõukoguliku sisuga väljaanded.
Pärast Nõukogude okupatsiooni taaskehtestamist 1944. a korraldas rahvaraamatukogude tööd 1940. a määrus. Igasse maakonda (hiljem rajoon) tuli asutada keskraamatukogu, suurematesse linnadesse iseseisvad lasteraamatukogud. 1944. a asutati ENSV Riiklik Teaduslik
Meditsiiniline Raamatukogu (nüüdne Eesti meditsiiniraamatukogu), 1946. a ENSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu (nüüdne Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu). Endine Riigiraamatukogu nimetati Fr. R. Kreutzwaldi nim ENSV Riiklikuks Raamatukoguks.
Kuni 1950. a lõpuni rahvaraamatukogude arv kasvas ja hakkas 1960. a-tel seoses külade tühjenemisega jälle vähenema. 1962. a kaotati rahvaraamatukogude lähedal asuvate alg- ja 8-klassiliste koolide raamatukogud.
1971. a hakati rahvaraamatukogude võrku tsentraliseerima, kirjanduse komplekteerimine tehti keskraamatukogude ülesandeks. Nõukogude võimu lõpukümnenditel asutati palju erialaraamatukogusid. 1988. a hakati tühistama keelatud raamatute nimestikke. 1990. a kaotati raamatukogude erihoiuosakonnad ja Glavlit.
Alates 1991. a-st rahastavad rahvaraamatukogusid omavalitsused, nende võrgu püsimiseks ja arenguks võeti 1992. ja 1998. a vastu rahvaraamatukogude seadus. 19.03.1998 võeti vastu „Eesti Rahvusraamatukogu seadus“ ja 12.02.1997 „Sundeksemplari seadus“.
1999. a läksid Eesti suurraamatukogud üle ühisele integreeritud raamatukogusüsteemile INNOPAC.

Seadused

ПСЗ I, nr 17 523 (22.10.1796), nr 19 387 (18.04.1800), nr 19 807 (31.03.1801); ПСЗ II, nr 403 (10.06.1826); nr 5866 (28.12.1832); nr 2870 (28.12.1832); nr 5871 (28.12.1832); nr 41 988, 41 990 (06.04.1865).
Правила о бесплатных народных читальнях и о порядке надзора за ними. С.-Петербург 1890.
Закон 4-го марта 1906 года о союзах и обществах с последующими к нему
разъяснениями Правительствующего cената и Mинистерства внутренних дел.
С.-Петербург 1906.
RT 1919, 18, 44; 1926, 37, 73;
ENSV Teataja 1940, 24, 270; 1940, 40, 460.
RTI 1998, 103, 1696; RTI 1998, 34, 488; RTI 06.03.1997, 16, 259.

Kirjandus

Kaljo-Olev Veskimägi. Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. Tallinn: K.-O. Veskimägi, 2000.