Fondiloend

6.3.8. Pedagoogikaõppeasutused

Ajalugu

Esimene Eesti talurahvakoolidele õpetajaid ettevalmistav õppeasutus oli nn Forseliuse seminar (1684—1686). 19. saj I poolel valmistati vallakoolide õpetajaid ette kihelkonnakoolides. Ataste seminari avamisega 1837. a muutus rahvakooliõpetajate ettevalmistamine järjepidevaks (vt *vallakooliõpetajate seminar).
Elementaarkooliõpetajate ettevalmistamiseks avati Tartus 1828. a *elementaarkooliõpetajate seminar. 1849. a avati Valgas kihelkonnakooliõpetajate seminar. 19. saj viimasel veerandil avati algkooliõpetajate ettevalmistamiseks riiklikke venekeelseid seminare (vt *õpetajate seminar). Pedagoogikaalaseid teadmisi anti mitmete *ministeeriumikoolide juures avatud pedagoogilistes klassides ja linnakoolide juures avatud pedagoogilistel kursustel. 1908—1914 tegutses Tartus A. Grothi eraseminar naisõpetajate ettevalmistamiseks.
Kõrgemate algkoolide õpetajate ettevalmistamiseks avati Tartus 1914. a õpetajate instituut. Gümnaasiumide-kreiskoolide õpetajaid valmistati ette Tartu ülikooli juures töötanud pedagoogilis-filosoofilises seminaris.
Keskkooliõpetajate ettevalmistamiseks töötasid Tartus aastatel 1861—1867 ja 1911—1915 pedagoogilised kursused (vt *aastased keskkooliõpetajate ettevalmistuskursused Tartu ülikooli juures).
Eesti Vabariigi perioodil (1918—1940) avati lisaks Rakvere ja Tartu õpetajate seminarile veel kolm õpetajate seminari. 1923. a võeti vastu õpetajate seminaride seadus, mis määras kindlaks õppetöö korralduse kõigis seminarides.
1925. a hakati õpetajate seminare sulgema, nende asemele asutati Tallinna ja Tartu pedagoogium. (vt *Tartu pedagoogium). 1937. a Tallinna ja Tartu seminari tegevus taastati. Keskkoolide ja gümnaasiumide õpetajaid valmistati ette Tartu ülikoolis.
1940. a viidi õpetajate seminarid Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi alluvusse. 1947. a reorganiseeriti nad õpetajate instituutideks või pedagoogikakoolideks (vt *pedagoogikaharidus 1918—).