Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Keskvõimu esindajad kubermangus, kes jälgisid seaduste täitmist administratiiv- ja kohtuasutustes.

Eesti- ja Liivimaal loodi kubermanguprokuröri ametikoht 1783. a seoses Venemaa 1775. a kubermanguseaduse kehtestamisega. Venemaal oli selline institutsoon olemas alates 1722. a-st, siinseteks eelkäijateks võib pidada Eestimaal fiskusekomissari ja Liivimaal ülemfiskaali.
Prokuröride tegevust reguleerisid Venemaa üldised seadused, välja arvatud siinsete kohtuasutuste eripärast tingitud erinevused. Ametisse määras, vallandas ja kohtulikult karistas neid Senat. Kubermanguprokurör allus otse riigi pea- ehk kindralprokurörile, kelleks 1802. a alates oli justiitsminister. Kohalikul tsiviilkuberneril polnud õigust talle ülesandeid ja korraldusi jagada, küll aga tegi seda Balti kindralkuberner.
Kubermanguprokuröril oli oma kantselei, mille ülalpidamiskulud kandis kubermanguvalitsus.
Kubermanguprokurörile allusid:
1783–1797 kubermanguasjurid (Anvalt, Ñòðÿï÷èé), üks kohtu- ja teine administratiivasjade jaoks; 1797–1886 Eestimaal fiskusekomissar, Liivimaal ülemfiskaal ja maakonna e kreisifiskaalid; 1886–1889 kubermanguprokuröri abid

Kubermanguprokuröri ülesandeks oli: kubermangus üldise korra säilitamise eesmärgil seaduste õige tõlgitsemise ja täpse täitmise ning kindlaksmääratud võimupiiride jälgimine ametiasutustes; vanglate, sunnitöö- ja töömajade regulaarne külastamine (vähemalt korra nädalas) ning kinnipidamiskorra täitmise jälgimine; nõrgamõistuslikuks või hullumeelseks tunnistamises osalemine, kubermanguasutuste ñurnaalide kontrollimine. Erinevalt üleriikliku seadusandlusega kehtestatud sätetest ei pidanud Eesti- ja Liivimaa kubermanguprokurörid osa võtma aadli omavalitsusasutuste tööst nende tegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks; riigivarade valitsemise järelevalve eesmärgil riiklike huvide üldine kaitsmine; ebaseaduslike riiklike kulutuste ja elanikkonna ebaseadusliku maksustamise tõkestamine; riiklike hangete ja ostu-müügi tehingute sõlmimise juures viibimine; tempelpaberi kasutamise korrast kinnipidamise jälgimine; riigivarade revideerimisest osavõtmine; kaupmeeste varanduse suuruse määratlemise õigsuse tagamine; kohtupidamise ja kohtuotsuste täideviimise järelevalve eesmärgil seaduste rakendamise õigsuse, protsessinormidest kinnipidamise ja kohtu pädevuse piires püsimise jälgimine; kohtupidamise aegluse ja viivituste ärahoidmine; salajaste kohtuasjade algatamine; kinnisvaraoksjonitel viibimine; riiklike, ühiskondlike ja kinnipeetavaid puudutavate asjade puhul kohtus taotlejaks olemine.
Nende ülesannete täitmiseks võis ta igal ajal külastada ükskõik millist kubermanguasutust ning osales kubermangu toitlus-, statistika-, vanglate hooldamise ja nekruti-, hilisema väeteenistuskomisjoni, aga ka talurahvaasjade, linnade ja vabrikutega tegelevate institutsioonide töös. Kubermangu administratiiv- ja kohtuasutused (sh konsistoorium ja magistraadid koos allkohtutega ning vanglad) pidid kubermanguprokuröri poole pöörduma, kui tekkisid lahkhelid seaduste tõlgendamise või kohtualluvuse küsimustes ja kui tegemist oli kasvõi osaliselt riikliku asjaga või eraasjaga, mis puudutas kroonu huve (kroonu ja eraisikute vahelised omandiküsimused kuulusid kreisi- ja kubermangufiskaalide kompetentsi ja üldjuhul ei pidanud neid kubermanguprokurörile edasi saatma). Kubermanguprokurörile esitati regulaarselt andmeid menetluses olevate kohtuasjade kulgemisest ja vahialuste olukorrast. Kõik kohtuotsused juurdlus- ja kriminaalasjades; kroonut, asutusi ja ühendusi ning kinnipeetavaid puudutavates, kasvõi osaliselt riiklikes asjades ja eraasjades, mis puudutasid kroonu huve, tuli saata enne täitmisele pööramist prokurörile läbivaatamiseks.
Maakonna ja linna tasandi kohtute (va Tallinna ja Riia magistraadid) ja Eestimaa esimese tasandi kohtutega suhtles prokurör reeglina maakonnafiskaalide vahendusel. Vajaduse korral võis ta kõigi kohtute sekretäridelt otse enda kätte nõutada vajaminevad materjalid.
Kubermanguprokuröri võimkonda ei kuulunud kontrollpalatid, ajutised kohtud ja kaubanduslikud pankrotiasjad.
Ilmnenud seadusrikkumistest ja kuritarvitustest teatas kubermanguprokurör vastavalt kubermangu võimudele või justiitsministrile. Justiitsministrile saatis ta aruandeid tema enda menetluses olevate asjade ning kubermangus pooleliolevate juurdlus- ja kriminaalasjade kohta, tuues välja määratud karistused ja kirjeldades kinnipeetavate olukorda; vahialuste nimekirju ning ettekandeid prokurörijärelevalve käigus tehtud protestide kohta.
Amet kaotati 1889. a Balti kubermangude kohtureformiga, osad ülesanded läksid üle ringkonnakohtu prokuröridele.