Fondiloend

5.5.6. Kohtupristavid

Gerichtsvollzieher

Судебный пристав

Ajalugu

Kohtutäitur.
Kohtupristavite ehk kohtutäiturite ametikohad loodi Venemaal 1864. a kohtureformiga Senati kassatsioonidepartemangudes, kohtupalatites, ringkonnakohtutes ja rahukogudes. Baltikumis rakendati seda alates 09.07.1889.

Nende põhiülesandeks sai kohtuotsuste, määruste jmt täideviimine tsiviil- ja kriminaalasjus (kui oli tegemist rahatrahvidega) kohtu või selle esimehe korraldusel. Varem oli kohtuotsuste elluviimine olnud üldpolitsei ülesanne, kuid see tekitas hulgaliselt ebamugavusi ja oli üks peapõhjus uue kohut abistava institutsiooni loomiseks.
Samuti pidid kohtutäiturid tegelema kohtukutsete ja teadaannete kättetoimetamisega asjaosalistele ning korrapidamisega kohtuistungitel.

Kohtutäiturite arv igas kohtukohas oli kindlaks määratud valitsuse antud koosseisudega. Kohtutäiturid valiti, määrati ja kinnitati ametisse vastava kohtu esimehe (senati kassatsioonidepartemangudes ülemprokuröri) poolt isikute hulgast, kes olid sooritanud katse oma teadmiste kohta ja kes polnud alaealised (alla 21 a), välismaalased, maksujõuetud võlglased, riigiametnikud ega häbistatud kohtu, uurimise, ühiskondliku või seisusliku otsusega.
Enne ametikohustuste täitmise alustamist pidid nad andma ametivande ja maksma 600 rubla suuruse kautsjoni kahjude katteks, mis võisid tekkida ebaõige tegevuse tõttu. Ametisse kinnitati kohtutäiturid mitte varem kui aasta pärast määramist. Ametikohustuste täitmisel pidid nad kandma erilist ametimärki. Kohtutäiturid pidid omama elamispinda linnas, kus kohus asus või muus kohtu poolt määratud kohas ega tohtinud seda loata vahetada. Kohtutäiturite puudumise korral võis määrata nende kohustusi täitma politseiametnikke, kes sel juhul allusid vastava kohtu esimehele.
Kohtutäiturid asusid täitevmenetlust teostama kohtu esimehe korraldusel täitevlehe alusel. Kohtuotsuse täitmiseks oli ette nähtud 3 moodust: omanduse üleandmine tema naturaalses olekus isikule, kellele see mõisteti; sissenõudmine võlglase liikuvast varast; sissenõudmine võlglase kinnisvarast.
Sel otstarbel võis kohtutäitur vastavalt vajadusele korraldada liikuva- ja kinnisvara arestimist, üleskirjutamist, hindamist, alalhoidmist, oksjoneid. Tööülesandeid täitvale kohtutäiturile osutatud vastupanu ning solvanguid käsitleti kuriteona võimu vastu ja karistati kriminaalkorras. Vajaduse korral võis kohtutäitur pöörduda abi saamiseks politsei või isegi sõjaväe poole. Kohtutäitureid võis tööülesannete ebaõige täitmise eest karistada distsiplinaar- või kohtukorras.
Iga kohtupalati kohtutäituritel oli õigus vastastikusel kokkuleppel endi keskelt valida kohtutäiturite nõukogu. See koosnes esimehest ja 5–10 liikmest nõukogu ülesandeks oli: järelevalve kohtutäiturite ametikohustuste täitmise üle; kohtutäiturite omavaheliste vaidluste ja kaebuste lahendamine; eraisikute poolt kohtutäiturite tegevuse kohta esitatud kaebuste läbivaatamine; ametitoimingute eest eritaksi alusel saadava tasu jagamine tehtud töö ja nähtud vaeva alusel; väiksemate ja suuremate distsiplinaarkaristuste määramine ametialaste eksimuste eest; aruandlus nii rahaasjade kui kõigi muude täitmiste osas vastava kohtukoha esimehele.
Jätkasid tegevust Eesti Vabariigis.

Materjal

Ringkirjad ja eeskirjad, aruanded, kirjavahetus ringkonnakohtu jt-ga; registratuurraamatud; tähestikuline register; üldtoimikud; täitetoimikud; avalikud kinnisvaramüügid Eestimaa Aadlike Maakrediidiseltsi-, Talurahva Põllupanga-, Doni Põllupanga-, eraisikute jt nõudmisel; võlgade väljanõudmised; kassaraamatud.

Seonduv aines

ERAs Eesti Vabariigi aegsed kohtutäiturite fondid.

Seadused

ПСЗ II nr 41475 §§ 297–352; nr.41476 §§ 189, 974; nr. 41477 §§ 158–159, 924–1222 (1864) ПСЗ III nr 6188 (09.07.1889).
Особый наказ Ревельского Окружного суда. СПб. 1893.