Fondiloend

5.3.3. Kreisikohus

Kreisgericht

Крестьянский уездный суд

Ajalugu

Maakondlikud talurahvakohtuasutused Läänemere kubermangudes 19. saj.

Teisi nimetusi: maakonnakohus, kreiskohus, kreisrihtikohus, landgerihtikohus.
Eestimaal asutati kreisikohtud 1816. a Eestimaa talurahvaseaduse alusel alates 1817. aastast Harju-Järva (asukohaga Tallinnas), Lääne (Haapsalus) ja Viru (Rakveres) maakondades.
Koosnes kreisikohtunikust ja 4 kaasistujast, neist 2 aadlikud ning 2 talupoega. Kreisikohtuniku kandidaadi kinnitas ametisse kuberner, aadlikest kaasistujad valiti Maapäeval kreiside kaupa. Talupoegadest kaasistujad pidid olema vähemalt 3 tündri taliviljakülviga peremehed, kelle valisid kihelkonnakohtu kaasistujad endi hulgast. 3-aastase ametiaja jooksul väljalangenud kohtuliikmeid asendasid valimistel saadud häälte arvult järgnevad isikud. Kirjalik asjaajamine toimus saksa keeles, suuline arutamine kaasistujatele arusaadavas keeles. Otsus tehti häälteenamusega.
Kreisikohus oli esimese astme kohtuks talupoegade kaebustes mõisnike vastu (nõutav talunikest kaasistujate kohustuslik taandamine), kui lepitamine kihelkonnakohtus oli ebaõnnestunud; ja apellatsiooniinstantsiks kihelkonnakohtu otsuste peale ehk teise astme kohtuks talupoegade omavahelistes protsessides. Hagides hinnaga alla 100 hõberubla oli otsus lõplik, edasikaebamisõiguseta.

Kreisikohtu ülesannete hulka kuulus valdade ametiisikute ja kihelkonnakohtute kaasistujate ametisse kinnitamine ja viimaste ametist tagandamine; järelevalve kihelkonnakohtute ning magasiaitade tegevus: kinnistus-, lepingu- ja ingrossatsiooniraamatute pidamise üle; talumaade vakuraamatute ja ostu-müügi lepingute kinnitamine; kohus oli kõrgemaks eestkosteorganiks vallakogukonna liikmetele. Kõrvalülesandeks oli hüpoteegiraamatu jooksev pidamine. Sellesse võidi pandituna sisse kanda ainult talupoegade kinnisvarasid.

1856. a Eestimaa talurahvaseadus tegi kreisikohtu osas mõned muudatused — esimeses astmes tulid arutlusele kõigi maal elavate käsitööliste ja vabade inimeste, samuti kogukondade asjad (sealhulgas konkursid); eesti keel seati arutluskeeleks ning jäeti ära kaasistujate sundtaandamine.
Liivimaal rajati kreisikohtud 1819. a mandril ja 1821. a Saaremaal. Eesti alal asutati kolm kreisikohtut: Tartu-Võru, Pärnu-Viljandi ja Saaremaa kreisikohtud.
Liivimaa kreisikohtute korraldus oli üldjoontes sarnane Eestimaaga. Tähtsamad erinevused: Liivimaa kreisikohtuid finantseeris täielikult riigikassa; vallakohtu (esimene aste) olemasolu tõttu jäi kreisikohus Liivimaal kolmanda astme kohtuinstantsiks, kuid talle jäi õigus menetleda ka esimese astme instantsina;
Liivimaa kreisikohus toimis vanade inkvisitsiooniprotsessi printsiipide kohaselt (kohtu kõrge aktiivsus, igakülgne juurdlev uurimine, paljuski veel formaalne tõendite hindamine jne).
Saaremaal võis kreisikohtu otsuste peale edasi kaevata sealsele maanõunike kolleegiumi talurahvaasjade osakonnale.
1849. a Liivimaa talurahvaseadus tõi kaasa muudatusi: kreisikohus muudeti oma võimualustele ülemeestkosteametiks; lisandus lepingu- ja kinnistusraamatute pidamise ning kihelkonnakohtute revideerimise kohustus; allutati Liivimaa õuekohtu talurahvaasjade osakonna kontrollile.
Kreisikohtud kaotati ringkonna- ja rahukohtute asutamisega 09.06.1889.

Materjal

Üldised asjaajamisjuhendid; Senati, kubermanguvalitsuste jt kõrgemalseisvate asutuste publikaadid, tsirkulaarid, korraldused; protokollid, revisjoniprotokollid; aruanded ja andmikud; kohtuotsuste raamatud; vakuraamatud.
Kirjavahetus ja protsessitoimikud: teenistussuhete, rendisuhete, talumaade ostumüügi, omandiõiguse ja piiriküsimuste, veski- ja kõrtsipidamise, kalapüügi ja jahipidamisõiguse; viljavarude, koolide, teede korrashoiu, järelevalve- ja eestkosteasjade; võla-, üüri-, kahjutasu-, alimentide- jm nõuete kohta; talupoegade kaebused mõisnike ja mõisaametnike ning kihelkonna ja vallakohtunike vastu; teenistuslehed; missiivid; registratuurraamatud; raamatupidamisraamatud ja -dokumendid.