Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Raad arutas kohtuasju vastava linnaõiguse alusel, mis reeglina Liivimaa osas lähtus Riia õigusest ja Eestimaa osas Lüübeki (Tallinna) õigusest. Erandiks olid Haapsalu ja Paide, kus keskajal kehtis Riia õigus. Keskajal oli Eesti alal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva, Paide, Rakvere, Viljandi ja Haapsalu. 1563. a sai linnaõigused Kuressaare ja 1584. a Valga. 17. saj algul kaotati Vana-Pärnu linn ja väikesed sisemaalinnad (Paide, Rakvere ja Viljandi) kaotasid suure osa oma õigustest ja sattusid alevitena sõltuvusse mõisaomanikust. Väikelinnade omavalitsusena ja esimese astme kohtuna tegutses foogtikohus, mis koosnes kohtufoogtist ja paarist linnavanemast. Foogtikohtud loodi magistraatide alluvusse alates 16. saj-st, neil lasusid politsei- ja alamastme kohtu ülesanded. Linnades, kus magistraate polnud, kehtis vastavalt Liivimaa või Eestimaa maaõigus. Magistraat võis moodustada lisaks foogtikohtule teisigi alamkohtuid ja mitmesuguseid alalisi ja ajutisi komisjone (kolleegiume), mille koosseisu arvati linna gildide esindajaid.
Pärast Narva liitmist Venemaaga allus sealne raad Peterburis asuvale Liivimaa ja Eestimaa Asjade Justiitskolleegiumile administratiivasjades ja Eestimaa Ülem-maakohtule kohtuasjades.
1783. a asehalduskorra sisseviimisel muudeti senised linnad kreisikeskusteks ja linnaõigused said tagasi Rakvere, Viljandi ja Pärnu, linnaks sai Paldiski ning uue kreisilinnana rajati Võru.
Vastavalt 21.04.1785 linnaseadusele muudeti magistraat ainult esimese instantsi kohtuasutuseks, apellatsioonikohtuks oli kubermangumagistraat. Foogtikohtud kaotati või väiksemates linnades reorganiseeriti magistraatideks. Magistraadi iseseisvust piiras kahe prokuröri nimetamine, kelle järelevalvele kohus allus.
Asehalduskorra kehtestamisel allutati raed administratiivalal kubermanguvalitsusele ja majandusalal kroonupalatile.
1797. a asehalduskorra lõpetamisega taastati varasem olukord, kuid praktikas kaotas magistraat üha enam otsustusõigust. Nii loodi 1805. a osades linnades riiklikud politseivalitsused. Balti Provintsiaalseadustiku kehtestamisega 01.01.1846 jäi magistraatide tegevuse õiguslikuks aluseks vaid provintsiaalõigus, millesse olid tegelikult koondatud kõik nende endised õigused ja privileegid. Provintsiaalseadustik ei viinud veel linnade valitsemist ühisele alusele, iga linna kohta oli selles eraldi peatükk. Provintsiaalseadustiku järgi koosnes magistraat bürgermeistritest, raehärradest ja sündikuist. Nende arv sõltus linna suurusest. Nii bürgermeistrid kui raehärrad valiti kas literaatide või kaupmeeste hulgast. Sündikud pidid olema juristid. Raeliikmed valiti eluks ajaks (soovi korral võis sellest ametist ka tagasi astuda). Vabanenud kohad täitis raad ise. Valimised kinnitas kubermanguvalitsus.
Rae kompetentsi kuulusid kõik linna asjad nii administratiiv-, kohtu-, kooli- kui isegi kiriklikul alal. Raad täitis linna ametid, andis kodanikuõiguse ja vajadusel passi, kinnitas gildide ja tsunftide põhikirjad ning nende oldermannid, teostas järelevalvet kõigi linna asutuste, alamkohtute, linna sissetulekute ja väljaminekute, linna varade valitsemise, riigile makstavate maksude laekumise ja sõjaväelaste majutamise üle.
Kriminaalasjus langetas raad kohtuotsuseid ja tsiviilasjus oli raad esimeseks instantsiks eraisikute kaebuste asjus linnaametnike vastu, kinnisvarade omandiõiguse asjus, päranduse ja testamendi asjus, konkursi asjus, gildide ja tsunftide vahelistes tüliküsimustes. Teiseks instantsiks oli raad talle alamkohtutelt kriminaal- ja tsiviilasjus apellatsiooni ja kassatsiooni korras tulnud asjadele.
Magistraadi kompetentsi kuulus gildide, oldermannide ja vanemate kinnitamine, kodanikuõiguste andmine. Koos gildidega teostas raad linna sissetulekute ja väljaminekute ning linna varanduste valitsemise järelevalvet, koostas saatkondi monarhide jt juurde. Kaubanduse ja tööstuse alal võis magistraat välja anda sundmäärusi, valvas mõõtude ja kaalude õigsuse järele, andis kauplemislubasid, avas ja lõpetas laadad, teostas järelevalvet tsunftide üle, kinnitas tsunftide ja gildide uued põhikirjad, muutis ja täiendas olemasolevaid, määras hindu, võis maksustada üleliigset luksust. Magistraat kontrollis tuletõrjeasutusi, teostas linna vanglate ja vahialuste järelevalvet, andis välja passe.
Magistraadi ülesannete hulka kuulus oksjonite lubamine, varade arestimine ja sekvestri alla panemine, notariaaltehingud, sünnitunnistuste väljaandmine, kinnistusasjad. Asehalduskorra kehtestamisega läks kinnistamisõigus Liivimaal Riias asuva õuekohtu kompetentsi, magistraadid said kinnistamisõiguse tagasi alles 14.06.1838 seaduse alusel, kuigi kinnistusraamatuid peeti juba kümmekond aastat varem. Kinnistusdokumentide puhul mindi 1859. a Riia linna eeskujul üle uutele vormidele.
Kiriklikes küsimustes võis magistraat teha ettepanekuid pastori valimiseks ja valvas linna kirikute varade valitsemist.

1877. a kehtestati Balti kubermangudes (Narvas juba 1873. a) 1870. a linnaseadus. Magistraat muutus taas vaid kohtuinstantsiks ja 1889. a justiitsreformiga likvideeriti magistraadid lõplikult.