Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Kõrgeim maa- ja aadlikohtuasutus Eestimaal 13. sajandi I poolest kuni 20.11.1889.

Teisi nimetusi: Lantstoa kohus.
Ülemmaakohtu kujunemise alguseks võib lugeda Taani kuninga Valdemar Eriku lääni/feodaalõiguse seadustikku 1315. a-st. Taani kuninga asehaldur delegeeris nõunikekogule (Landesrat) kohtumõistmistegevuse. Nõunikeks olid kohalikud Taani kuninga vasallid, kes olid samal ajal koondumas Eestimaa rüütelkonnaks. Taani võimu lõppedes 1346. a muutis maanõunikekogu juba kujunenud rüütelkonna haldusorganiks, kuid säilitas ka orduvõimu perioodil endiselt oma kohaliku kõrgeima kohtu ülesanded. Nõunike kogu täitis vaid kohtufunktsioone ja oli administratiivse tegevuseta. Oli linnamagistraatide (v.a Tallinna), alammaakohtu ja meeskohtute apellatsioonikohtuks. Ülemmaakohtu otsused olid lõplikud. Ülemmaakohtu tegevusvaldkonda kuulus aadlike, vaimulike ning ametnike tsiviil- ja kriminaalasjade läbivaatamine. Oli ka talurahvakohtute poolt läbivaadatud kohtuasjade edasikaebamise viimaseks instantsiks.
1561. a pärast Eestimaa provintsi kapituleerumist Rootsile andis kuningas Johan III ülemmaakohtule riigiorgani staatuse Kuningliku Maakohtu nime all, mille koosseisu kuulusid peale kindralasehalduri ja kuberneri 12 Harju ja Viru õiguste järgi pärilikku ning maadvaldavat aadlikust maanõunikku. Korralised sessioonid toimusid korra aastas. Kohtuotsuse tegemiseks vajalik kvoorum oli poole koosseisu pluss 1 maanõuniku, s.o 7 liikme osavõtt. Otsustamisel kehtis häälteenamuse põhimõte, mistõttu kuberner oma arvamusega vähemusse jäädes pidi vormistama ja välja kuulutama sisuliselt ainult maanõunike otsuseid.
Vene riigi koosseisus lähtus Eestimaa Ülemmaakohus 1710.–1783. a-ni Rootsi ajal kujunenud pädevusest. 06.07.1743 tühistati vastavalt rüütelkonna palvekirjale 1737. a-st korraldus, mille järgi kuberneri äraolekul täitis ülemmaakohtu eesistuja ülesandeid mõni teine kindralkuberneri poolt määratud isik.
Asehalduskorra ajal 1783.–1797. a-ni oli Eestimaa Ülemmaakohus likvideeritud, selle kohuseid täitis Tallinna Ülemmaakohus. Tallinna Ülemmaakohtu tegevus lõpetati 1797. a ning Eestimaa Ülemmaakohtu funktsioonid taastati nii nagu need olid olnud enne 1783. a-t. Alates asehalduskorra ajast teostas järelevalvet ülemmaakohtu töö üle Eestimaa kubermangu prokurör, apellatsiooniinstantsiks oli Senat.
Kohtuistungid toimusid rüütelkonna majas Tallinnas Toompeal.
Vastavalt Balti provintsiaalseadustikule 1845. a-st koosnes ülemmaakohus 12 maanõunikust (kindral)kuberneri eesistumisel, lisaks olid ametis 2 sekretäri, arhivaar, aktuaar, kinnistusajade protokollija, vene ja rootsi keele tõlgid, kantseleitöötajad ja kohtuteenrid. Kõik ametid olid eluaegsed. Ülemmaakohtule allus kohtulikult kogu Eestimaa kubermang, kaasaarvatud Narva Magistraat ja väljaarvatud Tallinna linn.

Eestimaa Ülemmaakohtu ülesanded olid: järelevalve teostamine kõigi alluvate kohtuasutuste töö üle, advokaatide ametissenimetamine ja ametivande võtmine nii neilt kui kõigilt rüütelkonna valitud ametimeestelt, vastavalt kehtivatele seadustele ülemmaakohtu enda ja alluvate kohtute asjaajamiskorra kehtestamine, eestkostjate ja hoolekandjate nimetamine (väljaarvatud linna ja talurahvakohtutele alluvate isikute puhul), notariaalse kinnituse andmine eraisikute dokumentidele, kinnistus- ja hüpoteegiraamatute pidamine, aadlike pärandusasjade lahendamine. Esimese astme kriminaalkohus aadlikele, vaimulikele (v.a Tallinna linn), ülemmaakohtu advokaatidele ja rüütelkonna või riigi teenistuses olevatele literaatidele, edasikaebamise koht meeskohtutele ning Haapsalu ja Narva magistraatidele. Kindralkuberneri või Eestimaa tsiviilkuberneri kinnitatud otsus oli lõplik, välja arvatud juhtumid, mis nõudsid Senati poolt läbivaatamist. Tsiviilasjus esimese instantsina varalised vaidlused (kirik, rüütelkond, riik, raamatukaupmehed), teise instantsina alammaakohtute ja maavaeslastekohtute, meeskohtute ja Haapsalu ning Narva magistraatide otsuste ja nende peale laekunud kaebuste läbivaatamine. Viimane instants talurahvakohtutele alluvate isikute kohtuasjade läbivaatamisel.

Andis aru Senatile ja keisrile, revideerimisõigus oli (kindral)kuberneril. Allus Justiitsministeeriumile.
Ülemmaakohus likvideeriti Baltimaade kohtureformiga 09.07.1889.

Materjal

Senati ukaasid; Eestimaa kindralkuberneri ja kubermanguvalitsuse publikaadid; ringkirjad, korraldused, eeskirjad (alates 1651. a); kohtuistungite protokollid; otsused; testamendid; kirjavahetus Senati, Justiitsministeeriumi jt asutustega; teenistuslehed; kohtutoimikud tsiviilasjade: piiritülide, pärimisõiguse, pärandite, varanduste hindamiste, rendilepingute jne kohta; kriminaalasjade: paskvillide, mereröövide, solvamiste, teenistusalaste eksimuste, talupoegadega (sh mõisateenijatega) omavolitsemiste ning nende halva kohtlemise, võltsimiste, mõrvade, varguste, süütamiste, pärisorjade põgenemiste jne kohta; aruanded; kaebused; seletuskirjad; riigimõisate rendiraharaamatud; aruanded pärimisasjade, alimentide, konkursside jne kohta;ostu-müügilepingud; fotod advokaat C. E. Kochist, viimasest ülemmaakohtu istungist; raamatupidamisdokumendid.