Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Õlut ja karastusjooke tootev ettevõte.
Pudeliõlle valmistamist Tartus alustas 1826. a õllepruul Justus Reinhold Schramm, kelle vabrikuhoone Rüütli ja Küütri tänava nurgal valmis 1832. a. Schrammi vabrik oli omaaegse Tartu suurim tööstusettevõte, sh linna esimene aurujõul
töötav käitis. J. R. Schramm ei tegelnud mitte ainult õllepruulimise, vaid ka õlle turustamisega.
Tema pojanaine Alvine Schramm jätkas õlletootmise ja juba varem käikulastud
peenviinavabriku juhtimist. 1870. a teisel poolel ehitati Tähtvere mäele kahekorruseline puitelamu, mille juurde rajati 1879. a võimas kelder.
1880. a-st oli ettevõtte kaasomanik Moritz Friedrich, kes ostis Schrammi pärijailt 1883. a lõpus õllevabriku ja andis firmale nimeks Tivoli.
M. Friedrichi soovil koostas arhitekt Reinhold Guleke 1893. a projekti ajakohase suurkäitise rajamiseks Tähtvere mäele. Tehasehooned valmisid 1898. a.
1896. a otsustas M. Friedrich oma ettevõtte aktsiaseltsiks muuta. Aktsiaseltsi Õlle-,
mõdu- ja viinavabrik Tivoli põhikirja kinnitas 07.10.1896 keiser. Põhikirjamuudatused,
millega vähendati põhikapitali, kinnitati 27.06.1897.
25.03.1912 omandas Londonis asuva aktsiaseltsi A. Le Coq (rajatud 1807. a Preisimaal) omanik Herbert Oscar Sillem AS Tivoli aktsiad. Ettevõtte arendamiseks asutati 16.05.1912 Londonis aktsiaselts A. Le Coq Ltd. ja Tartu õlletehas hakkas tegutsema selle Venemaa tütarfirmana.
Esialgu jäeti ettevõtte nimi Tivoli muutmata.
18.06.1913 otsustas aktsionäride peakoosolek ettevõtte nimetada aktsiaseltsiks A. Le Coq.
1913. a olid ettevõttes õlle ja porteri, limonaadi jt karastusjookide, peenviina ja importporteri osakond ning veinikeldrid.
Pärast I maailmasõja puhkemist keelati Venemaal alkoholimüük. Töö A. Le Coq’i
tehastes jäi seisma. 1917. a rüüstasid Tähtvere mäel asuvat tehast Vene sõdurid, allesjäänud sisseseade riisusid 1918. a Saksa väed.
Esimene sõjajärgne aktsiaseltsi peakoosolek toimus 05.06.1920, sellest võttis osa ka Londoni A. Le Coq’i esindaja. Aktsionärid otsustasid õlletehase taastada, kuid mitte jätkata peenviina tootmist. 20.08.1920 registreeriti aktsiaseltsi A. Le Coq põhikiri Tartu-Võru rahukogus.
Põhikirja järgi toodeti ja turustati õlut, õlletootmise jääkprodukte, karastusjooke,
mõdu, mineraalvett ning mitmesuguseid maitseaineid.
Õlletehasel oli osakond Tallinnas ja õllelaod Elvas, Haapsalus, Jõgeval, Kuressaares, Mustvees, Narvas, Petseris, Põltsamaal, Pärnus, Rakveres, Tapal, Tõrvas, Valgas, Viljandis ja Võrus.
23.07.1940 võttis Riigivolikogu vastu deklaratsiooni pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise kohta. Natsionaliseeritavate ettevõtete nimekirja kanti ka AS A. Le Coq’i Tartu tehas. 01.08.1940 muudeti ettevõtte riiklikuks käitiseks nimega Natsionaliseeritud AS A. Le Coq. Tehase finantseerimine anti 13.08.1940 üle Eesti Pangale ja tehas allutati ENSV kergetööstuse rahvakomissarile. 1940. a oktoobris viidi tehas üle kohaliku tööstuse rahvakomissariaadi alluvusse.
ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 28.01.1941 määrusega nimetati Natsionaliseeritud aktsiaselts A. Le Coq ümber Tartu õlletehaseks, 1941. a aprillis liideti sellega endine AS Silvere & Ko õlletehas, millest sai Tartu õlletehase Kalda tänava osakond.
Pärast sõja algust, olles suhteliselt rindejoone lähedal, allus Tartu õlletehase juhatus sõjaväevalitsusele, kes määras toodangu ja kaubastamise põhijooned.
Saksa okupatsiooni ajal, 1941–1944, tegutses ettevõte nime all Bierbrauerei Dorpat, mille
toodangust 80% läks Saksa sõjaväe tarbeks. Alates 01.01.1942 määras õllehinnad Eesti kindralkomissar.24.08.1944, pärast Nõukogude okupatsiooni taaskehtestamist, määrati Tartu õlletehasele uus direktor. 1944. a novembris loodi ENSV toiduainete, liha-, piima- ja kalatööstuse rahvakomissariaadi juurde piirituse- ja õlletööstuse peavalitsus, millele allutati ka Tartu õlletehas.
21.03.1945 muudeti eespool nimetatud rahvakomissariaat ENSV toiduainetetööstuse rahvakomissariaadiks, mille piirituse- ja õlletööstuse peavalitsusele allus ka Tartu õlletehas.
1973–1990 Tartu Eksperimentaalõlletehas.
1991–1995 RAS Tartu Õlletehas.
1995–2006 AS Tartu Õlletehas
Alates 2006 AS A. Le Coq.

Materjal

Põhikiri (1897); rahandusministeeriumi ringkirjad (1907–1918); aktsionäride koosolekute protokollid (1912–1940); juhatuse koosolekute protokollid (1928–1940); tegevusaruanded (1927–1928); kirjavahetus Liivimaa kroonupalati, börsikomitee, maksuinspektorite, Tartu rentei jt-ga finantsaruannete, maksude ja trahvide tasumise, laenukapitali jm kohta (1898–1919), kirjavahetus kaubandusfirmade ja eraisikutega tooraine ning materjalide ostu, toodangu realiseerimise ja rahalistes küsimustes (1908–1939); kirjavahetus konkurentsi (1911–1930), Saksa jt tehnikafirmade ja -büroodega masinate ja aparaatide ostmise (1912–1939) kohta; kirjavahetus Pihkva, Peterburi jt õlleladude juhatajate ning eraisikutega õlle ja veini läbimüügi ja hindade ning võlgade sissenõudmise jm kohta (1898–1930); kirjavahetus välis- ja kodumaiste ekspeditsiooni ning transpordifirmadega toodangu edasitoimetamise, ladustamise ja tolli küsimustes (1912–1937); kirjavahetus aurukatelde, söe, kasutatava joogivee jm analüüside kohta (1912–1921); õllele ja karastusjookidele antud auhindade tunnistused (1923–1940).
Koopiaraamatud (1893–1916); finantsaruanded ja bilansid (1898–1918, 1938–1943); bilansiraamatud (1908–1931); pearaamatud (1896–1930); kassaraamatud ja -dokumendid (1896–1944); raamatupidamise abiraamatud (1898–1928); õllemüügi raamatud (1921–1944); töötasu arvestuse raamatud (1913–1928); palgaraamatud ja -lehed (1941–1944); tehase asendi-, hoone- ja ehitusplaanid, uus- ning ümberehituste kalkulatsioonid; sisseseadete plaanid (1880–1941).