Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Klaasi valmistamise, villa ja puidu ümbertöötamise ning teraviljasaaduste ja puumaterjalide kauplemisega tegelenud ettevõte Viljandimaal.
1770. a-tel rentis Põltsamaa mõisnik ja ettevõtja Johann Woldemar von Lauw Kärevere mõisa ja laskis Tõrna (Tirna) klaasiahju aknaklaasi tootmiseks ümber ehitada. Lisaks sellele asutas ta 1782. a Kamari-Põltsamaa peeglivabriku. Suurte tootmiskulude tõttu läks ettevõte 1786. a pankrotti.
1792. a rentis ettevõtjate grupp Rautenfeld, Amelung ja Co. Peterburi peeglikaupmehe Carl Ph. Amelungi eestvõttel vabriku. Ettevõtte tegelikuks juhiks sai C. Amelungi isa Anton Amelung.
1792–1795 ehitati Võisiku mõisa maadele uus peeglivabrik. 1794. a valmis Rõikal peeglitöökoda ja 1796. a Meleskil klaasikoda. Tõrna-Kamari ettevõtte rentisid endised meistrid.
Kamari peegliosakond lõpetas tegevuse, Tõrna klaasiahi töötas kuni 1806. a-ni.
1806. a maksis C. Amelung endistele kaasomanikele nende osa välja ja sai ettevõtte ainuomanikuks. saj algul oli Rõika-Meleski peeglimanufaktuur Eesti ala suurim tööstusettevõte ja Venemaa suuruselt teine peeglitööstus. Ettevõttes töötas üle 500 töölise, toodangut turustati Venemaal, Rootsis ja Lõuna-Ameerikas.
1831. a võeti kasutusele nn Watti lihvimismasinad, mis asendasid käsilihvimise, 1841. a aga uued poleerimismasinad. 1840. a-tel hakati transpordiraskuste tõttu kaupa vedama aurulaevadega, mis ehitati A. C. F. Amelungi ja Tartu kaupmehe F. Wegeneri initsiatiivil ja kulul (esimesed aurulaevad Emajõel ja Peipsil). Alates 1842. a-st kurseeris Emajõel ja Peipsil aurulaev Juliane Clementine ning alates 1843. a-st Emajõel ning Võrtsjärvel aurupaat Karl.
1853. a kaotati peeglite sisseveo keeld ja alandati klaasikaupade sisseveotolli. 25.05.1857 kehtestatud uue tollitariifiga alandati tariife veelgi. Selle tulemusena langesid hinnad klaasiturul ja Rõika-Meleski peeglivabrik sattus majandusraskustesse. 1864. a sai ettevõtte tehniliseks juhatajaks H. Benrath, kelle eestvõttel hakati 1865. a käitist rekonstrueerima.
1865–1866 ehitati uus Siemens-tüüpi klaasisulatusahi ja klaasipuhumine asendati tahvelvaluga. Rekonstrueerimise tulemusena säilitas ettevõte oma koha ülevenemaalisel peegliturul.
1886. a päris ettevõtte C. Ph. Amelungi pojapoeg Friedrich Amelung. Amelungide
omanduses oli ettevõte kuni 1903. a-ni, mil selle omandas W. E. von Tobien.
Sajandivahetusel alustas Venemaal Inglise ja Belgia kapitali osavõtul tegevust neli uut suure võimsusega peeglivabrikut. 1903. a moodustati Vene-Inglise ja Vene-Belgia ühingute initsiatiivil peeglivabrikute sündikaat — Vene Peeglivabrikute Toodangu Turustamise Aktsiaselts (Акционерное общество для продажи изделий русских зеркальных заводов), mis allutas endale ka Rõika-Meleski peeglivabriku.
I maailmasõja aastatel toodang vähenes, 1914. a seiskus klaasiosakond ja 1916. a jäi Rõika-Meleski peeglivabrik täielikult seisma. Toodeti vaid pudeleid ja klaasnõusid. 1917. a veebruaris müüs W. E. von Tobien ettevõtte Jüri Tossile. 1917. a ostsid vabriku Viljandi, Vana-Tänassilma ja Võisiku ärimehed ja moodustasid Rõika-Meleski Peeglivabriku Osaühisuse.
Põhitegevust — klaasi- ja peeglitootmist — siiski taastada ei suudetud. 1920. a pidas osaühisus vesiveskit ja tegeles metsatööstuse, villatööstuse ja kangakudumisega. 08.02.1920 toimunud osanike koosolekul otsustati klaasitootmine uuesti käivitada ja toota esialgu klaasnõusid.
1922. a alustati Meleskis pudelite puhumisega. Töös tuli tihti ette katkestusi ja juba samal aastal jäi vabrik uuesti seisma.
1929. a asutasid Peeter-Johannes Koorits, Johannes Lorup ja Jüri Toss AS Rõika-Meleski, mille põhikiri kinnitati 16.09.1929. Üks aktsionäre, J. Lorup, suundus peagi Tallinna ja avas seal 1934. a uue klaasivabriku. Meleski vabriku rentis 1934. a kaubanduse ja tööstuse osaühisus Meleski klaasivabrik, mille põhikiri registreeriti 31.03.1934. Töö vabrikus vaheldus tihti seisakutega.
Riigivolikogus 23.07.1940 vastu võetud pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni alusel vabrik natsionaliseeriti. Vastavalt kergetööstuse rahvakomissari käskkirjale nr 103 ühendati Meleski Klaasivabrik alates 20.10.1940 Johannes Lorupi klaasivabrikuga.
Saksa okupatsiooni ajal vabrik ei töötanud. Pärast sõda tehase tegevus taastati.
Sõjajärgsetel aastatel oli ettevõte vaheldumisi mitme ministeeriumi alluvuses. 01.01.1960 läks Meleski klaasivabrik Tartu ehitusmaterjalide tehase alluvusse, 1960–1991 asus Meleskis Tartu ehitusmaterjalide tehase tsehh. Klaasitsehh lõpetas tootmise 1987. a. 1989. a hakati tootma porisaniiti ehituste jaoks, 1992. a tootmine lõpetati.