Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Alkoholismi vastu võitlevaid organisatsioone, asutusi ja isikuid ühendav keskorganisatsioon.
Esimene katse luua Eesti *karskusseltse ühendav organisatsioon tehti juba 1892. a, mil toimus esimene karskuskongress Viljandis. 1892–1900 täitis kesktoimkonna ülesandeid Tartu karskusselts Karskuse Sõber, 1901. a töötas lühikest aega keskorganisatsiooni ülesannetes Kolga-Jaani karskusseltsi Eesmärk kirjanduskomisjon. Ametlik luba keskorganisatsiooni loomiseks saadi 1906. a.
12.10.1906 asutati Eesti karskusseltside kongressil Tallinnas Eesti Karskusseltside Keskkoht (Ühendus).
22.03.1907 kinnitatud põhikirja järgi oli Eesti Karskusseltside Keskkoht nii Eesti- ja
Liivimaa kubermangus kui ka teistes kubermangudes asuvate eesti karskusseltside juhtorgan. Keskkoha liikmeks olid üksikud karskusseltsid. Tegevust juhtis asemikekogu ja üheksaliikmeline kesktoimkond.
05.02.1920 registreeritud põhikirja kohaselt kandis ühendus nime Eesti Karskusseltside Kesktoimkond. Põhikirja järgi võis kesktoimkond luua maakondlikke osakondi.
27.04.1920 võttis Asutav Kogu vastu seaduse, millega viina müük kuulutati riigi monopoliks.
Keeluseaduse kaotamine ja sellega kaasnenud alkoholitarbimise suurenemine nõudsid ülemaalist kindlapiirilist karskusliikumise organisatsioonilist korraldust.
XI ülemaalisel karskuskongressil Tartus 1921. a otsustati luua kõiki karskustööga tegelevaid organisatsioone ühendav keskus — Eesti Karskusliit (EKL). 23.09.1922 võeti vastu põhikiri. Moodustamisel kuulus liitu 42 organisatsiooni 3528 liikmega.
Karskusliidu ülesanneteks oli võidelda joomise vastu, määrata karskustöö üldsihid,
kooskõlastada eri karskusorganisatsioonide tegevust, propageerida ja kujundada karsket eluviisi, kasvatada alkoholivastast meelsust, levitada karskusideid ühiskonnas (kõnede, loengute, kursuste, raadioloengute pidamine), mõjutada seadusandlust, korraldada iga-aastaseid karskuskongresse, osaleda ülemaailmsetel karskuskongressidel; edendada karskusorganisatsioonide
omavahelist suhtlust, esindada Eesti karskusorganisatsioone. Liidu juhatus asus
Tartus.
Karskuskongresside vaheajal töötas asemikkude kogu, kuhu iga karskuskollektiiv saatis ühe esindaja. Asemikkude kogu valis EKL-i kesktoimkonna ja revisjonitoimkonna; kesktoimkond valis juhatuse.
EKL-i koosseisu kuulusid kolme tüüpi organisatsioonid — *karskusseltsid, karskustoimkonnad ja maakondlikud osakonnad, lisaks neile üksikliikmed. Liidu põhituumiku moodustasid organisatsiooniliselt välja kujunenud ja pikemaaegsete traditsioonidega karskusseltsid (Narva Võitleja, Tartu Karskuse Sõber jt).
EKL-i praktiline tegevus oli esmajoones suunatud karskuspropagandale. Korraldati
karskuskursusi, kus muuhulgas õpetati korraldama alkoholivabu koosviibimisi, propageeriti ja edendati kehakultuuri, võeti osa põllumajandusnäitustest, korraldati kirjandusvõistlusi. Igal aastal viidi läbi karskusnädal ja -püha. Karskusliit asutas ja pidas ülal Võrumaal Loosi mõisas asuvat alkohoolikute paranduskodu.
Peale tervete eluviiside eest seismise pidas Eesti Karskusliit oma eesmärgiks kujundada riiklikku alkoholipoliitikat ja esitas selleks omapoolseid seaduseprojekte, märgukirju jms.
Samuti tegeldi teadusliku uurimistööga (peamiselt professor Ludvig Puusepa ettevõtmisel) ja karskustegevuse ajaloo uurimisega.
1928. a hakkas EKL looma aktiivsetest Karskustegelastest usaldusmeeste võrku, kelle ülesandeks oli propageerida karskust, edendada kohalikku karskuselu ning arendada EKL-i ja lokaalsete organisatsioonide koostööd.
Organisatsiooni sissetulekud saadi toetustest, Eesti Vabariigi algusaastail tšekimaksust (alkoholitšekkide müügist saadud raha) ja alkoholi salamüügi eest määratud trahvidest. 01.01.1926 tšekisüsteem kaotati ja edaspidi toetati karskusliikumist riigieelarvest.
Eesti Karskusliidu eestvedamisel asutati *Eesti Noorsoo Karskusliit, Kristlik Karskusliit, Haridusliit, spordiselts Ülev, Üliõpilaste Karskusliit jt.
EKL oli mitme rahvusvahelise karskusorganisatsiooni liige. 1920. aastail kuulus EKL
Alkoholismivastasesse Maailmaliitu (1934. a liideti Alkoholismivastane Maailmaliit
Rahvusvaheline Karskusnõukoguga), Ülemaailmsesse Keeluseaduse Föderatsiooni ja toetas Rahvusvahelise Alkoholismivastase Büroo tegevust.
Aastatel 1922–1926 andis EKL välja ajakirja Tulev Eesti; 1926–1940 ajalehte Külvaja.
Eesti Karskusliidu esimehed olid: Villem Reiman 1906–1917, Peeter Põld 1917–1919,
Villem Ernits 1919–1928, Peeter Põld 1928–1930, Hugo-Bernhard Rahamägi 1930–1940, 1940. a Mart Adamson.
Pärast Nõukogude okupatsiooni kehtestamist 1940. a pidid seltsid ja ühendused oma
tegevuse ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 09.10.1940 poliitharidustöö korraldamise
määruse alusel lõpetama. Eesti Karskusliidu likvideerimisega tegeles *Tartu organisatsioonide likvideerimise komisjon, likvideerimisakt allkirjastati 10.11.1940. Saksa okupatsiooni ajal taastati karskusliidu töö sisedirektori 28.10.1943 otsuse alusel. Karskusliidu koosseisus taastati 11 organisatsiooni tegevus. Pärast Nõukogude okupatsiooni taaskehtestamist 1944. a karskusliidu tegevus lõppes.
Eesti Karskusliit taasloodi 1989. a, 2003. a-st kannab ühendus nime Alkoholivaba Eesti.

Materjal

Karskusliidu ja karskusseltside põhikirjad (1901–1925, vaheaegadega); kodukorrad ja
juhendid; seaduseelnõud, märgukirjad ja ringkirjad (1924–1940); karskusseltside (1894–1913), Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna (1899–1921) ja Eesti Karskusliidu juhatuse (1923–1935) protokollid.
Asemikekogu protokollid (1923–1938) ja kirjavahetus (1926–1930).
Karskusorganisatsioonide tegevusaruanded (1921–1939); kirjavahetus (1891–1932); ankeedid viinamüügi (1902–1903) ja alkoholi tarvitamise kohta (1910, 1914); karskuspühade ankeedid (1920–1921, 1923–1927, 1931); kihelkondlike nõupidamiste toimikud (1938–1939); käsikirjad, sh Otto Ibiuse „Karskusliikumise ajalugu“ I kd; ajaleheväljalõiked (1921–1939); statistilised teated (1913–1939); kõnelehed karskussisuliste loengute pidamise kohta (1924–1934); küsimuslehed alkoholi tarvitamise (1938) ja külaklubide tegevuse kohta (1940); kirjanduse tellijate (1939) ja ustavusmärgi saajate (1933–1940) registrid; likvideeritud karskusorganisatsioonide materjalid (1923–1933); usaldusmeeste (1930–1932), algkoolide (1934–1940), karskusorganisatsioonide liikmete (1927–1930), maa- ja perenaiste seltside (1936), karskusorganisatsioonide (1927–1929), haridusühingute (1938–1939), maanoorte ringide (1938–1940), karskustõotuse andjate (1936–1937) nimekirjad; liikmete (1930?–1940), usaldusmeeste (1930?–1940) ja karskusorganisatsioonide (1930?–1940) kartoteegikaardid.
Karskuskongresside protokollid ja kirjavahetus (1924–1939), osavõtjate nimekirjad (1932) ja registreerimiskaardid (1919–1939).
Alkoholikohtute süüdistusaktid ja kirjavahetus (1929–1937).
Maakondlike osakondade ja karskustoimkondade materjalid (1923–1935); karskuskursuste (1926–1937), mahlakursuste (1931–1940), võimlemiskursuste (1922–1923), karskusnädala (1937–1939) ja karskuspühade (1928–1936) materjalid; karskuseksamite tööd (1923–1939). Kirjastuslepingud (1924–1928); raamatupidamisraamatud (1892–1942); kinnis- ja vallasvara nimekirjad (1919–1926); raamatute nimekirjad (1921–1935) ja kataloogid (1921–1940). Registratuurraamatud (1907–1924); alkohoolikute paranduskodu põhikiri, eelarved ja kirjavahetus (1923–1936); ajakirja Külvaja toimetuse kassaraamat (1925–1928), kirjavahetus (1919–1922); käsikirjad (1935–1938); joonistused; üleskutsed ja kuulutused; videokoopia filmist „Kutsu Juku seiklused“.