Eesti Ajalooarhiivi toimetised. 7 (14)
AVATUD VAIMUGA

Ajalooarhiiv 80

Lea Leppik. Friedrich Nineve -- ajalooarhiivi ülesehitaja ja igavene kt
Katrin Roosileht. Sarjade moodustamise ilu ja valu Tallinna Ringkonnakohtu (1889-1918) arhiivi näitel
Tõnis Möldre. Haigekassade asutamisest
Helve Matsi, Esta Porgasaar. Kohalikud arhiivid 1991-2000
Ene Hiio. Ajalooarhiivi lugemissaal ja uurijad
Ruth Tiidor, Raivo Velsker. 45 aastat restaureerimist ja mikrofilmimist Ajalooarhiivis
Kersti Lust. Talude päriseksostmine Saaremaa eramõisais aastatel 1905-1915
Martin Jaigma. Kristlaste kujutluspilt juutidest keskajal

Saatesõna

Arhivaarid on möödunud kümnendil „avastanud” ja omaks võtnud võimaluse lasta Ajalooarhiivi katuseplatvormilt pilgul üle all-linna ja ümbruskonna libiseda. Tornilaadne ehitis pole olnud alati avatud parima Tartu panoraami pakkumiseks — viimase okupatsiooni ajal surises selles julgeolekuorganite raadiosidetehnika.

Ajalooarhiiv asutati 80 aastat tagasi Riigi Keskarhiivina tsaaririigi haldusaparaadi tegevuses tekkinud arhivaalide kogumiseks ja säilitamiseks, samuti nende kasutamiseks noore riigi ees seisvate ülesannete lahendamisel.
Arhiiviasutused on algselt pea alati kutsutud ellu teenindama riigivalitsemist. Riik omakorda peab teenima ühiskonda. Rikutud riigi puhul on usalduslik ja vahetu side arhiivi kui ühiskonna jaoks oluliste väärtuste säilitaja ning ühiskonna vahel läbi lõigatud. Ajalooarhiiv on poole oma olemasolust olnud kinnise süsteemi koostisosa. See on raskendanud või teinud sootuks võimatuks arhiivi ülesande täitmise laiemal, kodanikuühiskonna huve teenival alusel. Kahjuks on möödaniku pitseriks ka arhiivide kohati tagasihoidlikud oskused ja vähene sisemine vajadus ühiskonnaga suhtlemiseks.
Iseolemine on taastatud, ühiskonna ning arhiivi vahekord muutunud. Arhivaar on kohandanud oma harjumusi, seisukohti ja töökorraldust murranguaegadele iseloomulikele kohati pingelistele oludele vastavalt. Siiski, mitte päriselt mattes hillitsetud lootust, et reformid raugevad pea nagu ka nende poolt tingitud ajutised sekeldused. Läinud aastakümme arhiivinduses küll pigem kinnitab ajutiste asjade igavikulisust — praegu Ajalooarhiivis leiba teeniv põlvkond on end teostamas jätkuvalt dünaamilises keskkonnas.
Arhiivihoidlate kirbelõhnalist rahu nautivam ja endassesüüvivam pool arhivaarist leiab end otsekui päikese kätte istutatud varjutaimena. Kiirenev elutempo ei lase lõpuni mõtelda magusat mõtet
seada kord hüljatud katuseplatvormile sisse välikohvik või baar ja lasta leebel suvetuulel tolmuseid kopse tuulutada!

Arhivaari avatum ja kärsitum külg leiab olevat saabunud pasliku aja kestaheitmiseks. Kui õige loobuks arhivaari ametit aastasadu saatvast küll väärika, püsivusele ja traditsioonide järjekindlusele orienteeritud, kuid ka luitunud professiooni imagost, kes seisab kõrval ümbritsevas maailmas toimuvast! Maailmas toimub aga nii mõndagi — ollakse silmitsi e-revolutsiooniga.
Rahvusvahelise arhiiviüldsuse peamiseks väljakutseks infoühiskonnas on teoreetilise, õigusliku, organisatsioonilise ja tehnilise baasi loomine, et tagada ühiskonna mälu järjepidevus ka pärast teistkordse kirjaoskuse omandamist.

Mis meil sellest, võiksime küsida?

Mälu on Ajalooarhiivi riiulitele lauditud arhivaalidena, mille koostisosad pärgament, kaltsupaber ja raudgallustint on sajandite poolt arhiivipüsivateks materjalideks kinnitatud. Küll on vastavate arhivaalide säilitamine ja kasutamise võimaldamine kirjutatud meie põhimäärusejärgsesse põhiülesandesse, mis aga infoühiskonna kiire arengu valguses on tõhusalt ja rahuldaval määral täidetav üksnes kaasaja infotehnoloogilisi vahendeid kasutades. Samuti on Ajalooarhiivile väljakutseks käesolevast aastast käivitunud uus töölõik — tegelemine kaasaegsete arhiivimoodustajate asjaajamise ja arhiivinduse küsimustega. See on valdkond, kuhu „e-“ on juba suurehoogselt sisse murdnud.
Arhivaaride kui tuleviku mõistmiseks olulise teabe säilitajate vaade pöördelistele arengutele on konservatiivsem kui paljude teiste elualade esindajatel. Arengu võtmeks kaasajal peetakse ühiskonna erinevate kihtide ja sotsiaalsete gruppide ning üksikisikute poolset juurdepääsu vajalikule informatsioonile. Seetõttu suhtume skepsisega püüdlustesse tagada informatsiooni kättesaadavus üksnes võrgustatud ja elektroonilisel kujul teabe levitamisega. Arhiiv peab ka tulevikus kindlustama juurdepääsu arhivaalidele vastavalt erinevate kasutajagruppide nõudlusele, mis paraku ei pruugi ühituda tiigrihüppe pikkuse või üldiste arenguindeksitega.
Oleme uhked, et erinevate teadusringkondade suurt huvi pälvinud Krusensterni ekspeditsiooni päevikud on praeguseks deponeeritud Alaskale, Anchorage muuseumi poolt korraldatavale kahe aasta jooksul mitmes riigis eksponeeritavale rahvusvahelisele näitusele. Fakt ilmestab Ajalooarhiivi arhivaalide tähenduslikkust mitte üksnes vapikirjaks tõstetud Eesti identiteedi või ka Lääne tsivilisatsiooni väärtuste kandmisel ja kestmisel, vaid üleilmses teadus- ja kultuurivahetuses.
Vahest rohkemgi soojendab südant teadmine, et Edelaraudtee ühekroonise piletihinna toel jõudis mullu esmakordselt Ajalooarhiivi 1915. aastal sündinud Armilde T., et vahetult saada vastus küsimusele oma isapoolse vanaema neiupõlvenime kohta. Maailma avardumisega kaasnevate kontaktide laienemine ühelt poolt ning sellessamas piirideta segadikus mina-säilitamiseks vajalike igiomaste pidepunktide otsimine teiselt poolt raamistab meie igapäevatööd tingimuste loomisel nii arhivaalide säilitamiseks kui nende mitmekülgseks kasutamiseks. Tasakaalu leidmine kahe vastandliku, kuid ühise eesmärgi nimel teotseva funktsiooni vahel on keeruline, kuid mitte lahendamatu ülesanne.
Ajalooarhiiv on ühiskonna murranguaegadel tõestanud oma usaldusväärsust ja asendamatust isikutele ja asutustele nende õiguste ja tehingute tõestamiseks vajaliku teabe edastamisel. Argielu toimetuste tagamise ülesandena kõrgub üldisem kultuurivajadus ja -vahetus ühiskonnas. Aasta-aastalt kasvab uurijate arv, kes kasutavad arhiiviallikaid nii akadeemilises uurimistöös kui kodukoha ja suguvõsa ajaloo uurimisel. Meie ülesandeks on tagada kõigile kodumaa ja rajatagustele huvilistele võimalused mälu tootmise keeruliseks tööks. Loomulikult osaleb arhiiv ka ise selles katkematus missioonis, kasvatades rikkalikele teadustöö traditsioonidele tuginedes nii monograafiate ja allikapublikatsioonide sarju kui avades teatmestu loomise kaudu arhivaale maailmale.

Maailm meie ümber on avanenud ja avardunud, meie püüe on ajastule vastavalt kujundada Ajalooarhiivist kaasaegse, avatud vaimuga asutus, vundamendist katuseplatvormini.

Katuseplatvormilt linna peale kaedes ja leebes suvetuules seistes tasub olla ettevaatlik, et mitte takerduda kaablitesse — maid ja rahvaid Internetti ühendavad satelliiditaldrikud on sellel juba omale väärika koha leidnud.

Indrek Kuuben
Ajalooarhiivi direktor