Eesti Ajalooarhiiv 1991-1995Priit Pirsko Arhiivi tegevuse üldised raamid Eesti Ajalooarhiiv on täpselt sama vana kui rahvuslik arhiivindus - 75-aastane. Kolmveerand sajandit on piisavalt pikk aeg, et teha üldistusi ja anda hinnanguid. Selle aja jooksul peaks kindlaks kujunema ükskõik millise institutsiooni roll ühiskonnas, talle riigi (või kellegi teise) poolt asetatud ülesanded, põhifunktsioonide täitmise kord ja kõike seda reglementeeriv seadustik. Ometi ei keskendu käesolev ülevaade ajalooarhiivi viimasele viiele aastale laiemas ajalises raamis. Allakirjutanu püüab teadlikult hoiduda vaadeldava ajavahemiku põhjalikust kõrvutamisest mõne eelneva viis- või kümmeaastakuga, rääkimata võrdlusjoontest maailmasõdade vahelise või sõjajärgse olustikuga. Nende ridade autor tahab kirjeldada aastatel 1991-1995 toimunut ning seda arhiivinduslike mõõdete kaudu. Nimetatud dimensioonid on kindlasti kitsad, mõnes mõttes justkui asi iseeneses. Kuid ometi ei tähenda see, et tegemist oleks väheolemuslikuga. Aastas tapetud politseinike arvust ei saa teha järeldusi mitte ainult korrakaitsjate kutseoskuste, vaid kogu ühiskonna stabiilsuse kohta. Olukord riigi arhiivides peegeldab nõndasamuti korda mitte ainult arhiivinduses, vaid riigi asjaajamises üldse. Arhiivi tegevuse üldised raamid Ajalooarhiivi arengut on esijoones nii otseselt kui kaudselt mõjutanud ühiskonnas toimunud muudatused, mis viisid N. Liidu lagunemisele ja Eesti Vabariigi taassünnile. Sellest tulenenud ümberkorraldused riikliku arhiivinduse juhtstruktuurides algasid 1980. aastate lõpul. Tõsi, algul tähendas see keskarhiivile Tartus vaid nimemuutust. 1989. aastal sai Eesti NSV Riiklikust Ajaloo Keskarhiivist Eesti Ajalooarhiiv. 1990. aasta suvel-sügisel reorganiseeriti senine Eesti NSV Arhiivide Peavalitsus Eesti Vabariigi Riiklikuks Arhiiviametiks riigiministri (hiljem riigisekretäri) valitsemisalas. 16. augustil 1990 võttis valitsus vastu määruse, loomaks ühtset Eesti Arhiivifondi ja kontrollimaks dokumentide hävitamist riigis. Määruse teises punktis sätestati, et seni, kuni uusi arhiivitööd ja asjaajamist reglementeerivaid normatiivakte välja pole töötatud, juhinduvad arhiivid oma tegevuses kehtivatest normatiivdokumentidest, mis ei ole vastuolus Eesti Vabariigi seadustega. See, siin osaliselt refereeritud akt on kahtlemata vaadeldava perioodi tähtsaim arhiivindust korraldav dokument, mille järgi joondus põhimõtteliselt ka ajalooarhiiv. Aastad 1991-1995 on olnud Eesti Ajalooarhiivile sisulises mõttes võrdlemisi iseseisva otsustamise ja tegutsemise ajaks. Arhiiviameti kontrolliv, korraldav või juhtiv roll on olnud neil aastail minimaalne, uute arhiivindust puudutavate seadusandlike aktide hulk väike. Arhiivi personal on täitnud oma seniseid ülesandeid, s.t. tegelenud olemasoleva materjali hoiutingimuste parandamise, arhivaalide korraldamise ja publitseerimisega, samas ka minimaalselt arhiveerimisega. Johtuvalt sellest, et arhiiviameti töö raskuskese on viimase viie-kuue aasta jooksul asunud arhiiviseaduse väljatöötamisel, on ka ajalooarhiivi spetsialistid seadusloome protsessis pidevalt osalenud. Niisiis, püüdmaks anda hinnangut 1990. aastate esimesele poolele arhiivi igapäevatöö seisukohast, tuleb nentida teatud määral paradoksaalset tõsiasja. Nõukogude arhiivinduse teoreetilised alused, aga samuti ka praktilised tööreeglid jäeti vähemalt valitsuse ja arhiiviameti poolt piisava selgusega kinnitamata, samas ei seatud nende sobivust ka ühemõtteliselt kahtluse alla, rääkimata ümberlükkamisest. Niisugune olukord võib tunduda esmapilgul ebanormaalne, kuid arhiivi tegelik käekäik seda siiski ei kinnita. Vaielda võib selle üle, kas Eesti riigi tekkimisel kujunenud legislatiivne ebamäärasus on veninud liig pikaks või mitte, selge on see, et teatud "sisevaatluse" aeg tuli arhiivile mõne kiireid teoreetilisi ümberhinnanguid läbielanud institutsiooniga võrreldes ainult kasuks. Põhimõtteline murrang ühiskonnas tähendab pea alati identiteedikriisi, olgu siis jutt üksikisikust või mingist inimgrupist. Seepärast võibki aastaid 1991-1995 peale teiste võimalike hinnangute iseloomustada veel ka uue eneseteadvustamise ja -leidmise ajana ajalooarhiivi jaoks. Arhiivi eelarve, struktuur ja koosseis Nõukogude võimu lõpu- ja Eesti Vabariigi algusaeg oli teatavasti terava sularahakriisi, meeletu inflatsiooni ning kõikvõimaliku kauba- ja tooraine defitsiidi ajaks. Seetõttu pole rahareformi eelse eelarve esitamine siinkohal mõttekas. Piisab, kui märkida, et aastatel 1991, 1992, mõningal määral ka 1993 ja 1994 kinnitati arhiivi eelarve mitmekuulise hilinemisega, algusest peale suuruses, mis ei võimaldanud sõna otseses mõttes ots-otsaga kokku tulla. Kuna eelarves ettenähtud raha laekus arhiivi arvele pealegi vaid osaliselt ja hilinemisega, oli peamiseks küsimuseks, kuidas tagada asutuse funktsioneerimine. Olukorda teravdasid veelgi energiakriis ning maja täiesti amortiseerunud küttesüsteem. Alakütmine ja üleujutused nii hoidlates kui tööruumides said arhiivi argipäevaks. Ajalooarhiivi finantsseisu illustreerimiseks olgu esitatud järgnevalt asutuse eelarve lihtsustatud struktuur (tuhandetes kroonides) alates aastast, mil käibele tuli taas Eesti kroon:
Selge on, et pelgalt eelarvenumbritega arhiivi majanduslikke võimalusi edasi anda ei saa, sest krooni ostujõud 1992. aastal oli näiteks 1995. aastaga võrreldes sootuks teine. Arvestama peab ka seda, et kogu 1992. ja 1993. a. eelarves ettenähtud raha kätte ei saadud. Teisalt on lisaks põhi- ja lisaeelarvetele finantseeritud arhiivi viimastel aastatel muudestki allikatest, näiteks valitsuse reservfondist aastatel 1993-1994 kokku 494 000 krooniga hoone küttesüsteemi parandamiseks. Seda ettevõtmist toetas ka Soome välisministeerium 390 000 krooniga. Eesti Teadusfond eraldas rahvusliku kultuuripärandi päästmise raames 1994. a. 209 000 krooni arhiivi raamatukogu hoidla renoveerimiseks. Samal aastal leidis valitsus võimaluse 648 000 krooni suuruses summas finantseerida ajalooarhiivi ja Tallinna Linnaarhiivi ühisprojekti, eesmärgiga luua elektrooniline andmebaas pealinna kinnistutest. Alates 1994. aastast on arhiivi kaudu täidetud ka mitmeid Teadusfondi uurimisprojekte. Lõpuks tuleb kindlasti silmas pidada sedagi, et teatud töid on arhiivis teostatud omatulu arvelt. Sisuliselt tähendab see, et omandiõiguslike päringute lahendamist ja paljundustöid finantseeritakse osaliselt vastavast teenustasust. Viimase viie aasta jooksul on arhiivi töötajaskonnas aset leidnud suuri muutusi, vähem kui pooled praegustest töötajatest on ametis olnud üle viie aasta. Peale nn noorenemise ilmneb veel kaks tendentsi. Korralise personali suurus on paari-kolme viimase aasta jooksul vähenenud (1992. a. oli 83 inimest palgal, 1993. a. - 72, 1994. a. - 65). Ning teiseks, töötajate haridustase on pikkamisi, kuid pidevalt tõusnud. Nõnda oli 1995. aasta lõpuks teenistuses 65 inimest, neist 28 omas kõrgharidust ja 7 teaduskraadi. Kahes etapis (1994. aasta märtsis ja 1995. aasta detsembris) toimunud struktuurireformi tulemusel jaotub arhiivi isikkooseis kuude osakonda. Suurim allüksus on hoiuosakond, mis hoolitseb arhivaalide ja raamatute säilitamise, arvestuse ja kasutamise eest. Teatmeosakond koostab ja täiustab arhiivi teatmeaparaati ning korraldab säilikuid ja fonde. Publitseerimisosakond valmistab trükiks ette ja üllitab arhiivinduslikke ja ajalooalaseid teatmeteoseid ja muud teaduskirjandust. Ka lõviosa arhiivi jõudnud päringutest saab vastuse just selles sektsioonis. Haldusosakond tegeleb arhiivi keskkütte- ja elektrisüsteemi järelevalve ja hooldusega, samuti hoone ja krundi korrashoiuga. Tehnikaosakonna ülesandeiks on arhiivi valvesüsteeemi, mikrofilmimise, paljunduse ja kartoneerimise korraldamine, samuti varustusküsimused. Restaureerimislabori põhitööks on mõistagi arhivaalide restaureerimine, aga ka hoiutingimuste jälgimine. Ning lõpuks, arhiivi administratioon tegeleb jooksva asjaajamise ja raamatupidamisega. Ajalooarhiiv jõudis oma hoiupinna ammendamiseni juba enne Teist maailmasõda. Edaspidi on kogude üldsuurus küll mõningal määral kasvanud, kuid see on saanud toimuda vaid arhiivinduslikke reegleid eirates. Aastatel 1991-1995 suurenes säilikute arv arhiivis 9234 võrra, jõudes 1 891 899-ni kokku 3205 fondis. Jooksvates riiulimeetrites väljendudes on see minimaalselt 17 366, tegelikult umbes 20 000. Riiulimeetrite täpne esitamine on kahjuks võimatu, sest nõukogude arhiivinduse üks põhinõudeid - materjali maksimaalne kartoneerimine - tõi endaga arhivaalide tiheda kokkusurumise karpidesse, mis liiati pole asetatud riiulitele mitte püsti, vaid pikali. Arhiivi raamatukogus oli 1995. a. lõpuks 104 076 raamatut - nende hulk suurenes viie aasta jooksul 1395 eksemplari võrra. Järgnevalt peatugem arhiivi personali tööl ja tegevusel ajalooliste materjalide säilitamisel ja korraldamisel. 1990. aastatesse jõudis Eesti Ajalooarhiiv materiaalses olukorras, mida kõige täpsemalt annab edasi termin "katastroofiline". Siinkohal on silmas peetud eelkõige hoiu- ja töötingimuste langemist taluvuspiirile. Arhiivihoone küttesüsteemi täielik amortiseerumine põhjustas korduvaid üleujutusi ja arhivaalide kahjustumist või koguni hävimist. Talviti langes temperatuur tööruumides ja hoidlates vahemikku 5-12 °C. Arhiivi juhtkond tegutses lahenduse otsimisel kahes suunas. Esiteks, 1989. aastal alustati intensiivseid läbirääkimisi Tartu linnavõimudega, leidmaks uuele arhiivihoonele krunti. Seejuures toetuti Arhiivide Peavalitsuse kolleegiumi otsusele 22. novembrist 1989, kus kinnitati, et: ".. vajalik oleks püstitada juurdeehitus koos hilisema hoone rekonstrueerimisega või ehitada arhiivile täiesti uus kaasaegne arhiivihoone". Kuigi kõne all oli mitmeid võimalusi, ühegi maa-ala lõpliku väljavalimise ja reserveerimiseni ei jõutudki. Kõige enam mõjutas sellest plaanist loobumist teadmatus seoses tollal alanud maade tagastamisega õigusjärgsetele omanikele. Kõikuv oli ka linnavalitsuse hoiak - arhiivile pakuti korduvalt krunte, mida reaalselt kätte saada polnud mõeldav. Kahtlemata avaldas mõju seegi, et arhiivi juhtkond ei suutnud luua vahetut kontakti Tartu omavalitsuse ametnikega. Ajapikku sai siiski selgeks tõsiasi, et ilma valitsusepoolse garantiita uue arhiivihoone ehitamiseks ei ole ka krundi fikseerimisel mõtet. Seetõttu kavandati 1994. aastal uus tegevusplaan, mille põhirõhk oli asetatud tööle arhiiviameti, rahandusministeeriumi ja valitsuse suunal, selgitamaks esmapilgul elementaarset tõsiasja -- rahvusliku mälu säilimine on pigem riiklik kui professionaalne huvi. Ning teiseks, 1992/93. a. talveks suudeti lõpetada senine äärmiselt saasterohke kivisöega kütmine ning lülitada hoone keskküttevõrku. See iseenesest probleeme veel ei kõrvaldunud, sest iga väiksemgi survemuutus süsteemis võis põhjustada tõsise õnnetuse. 4. mail ja 12. novembril 1993 leidsidki aset järjekordsed üleujutused, mille tagajärjel sai kannatada osa kolmandal ja neljandal korrusel paiknenud arhivaale. Suuresti tänu pöördumisele avalikkuse poole eraldas valitsus seejärel oma reservfondist vajaliku summa arhiivi küttesüsteemi lahutamiseks linna soojatrassist spetsiaalse seadme - soojavaheti - abil. Soome riigi suuremeelne abi, mida vahendas kultuuriataðee Tallinnas Seppo Kuusisto, lubas asendada ka suure osa rohkem kui poole sajandi vanustest radiaatoritest ning paigaldada vajalikesse kohtadesse termostaadid. Kaks nädalat enne küttesüsteemi ümberehituse lõppu, 19. veebruaril 1994, jooksis siiski veel sadakond liitrit kuuma vett pööningualustesse tööruumidesse. Kujundlikult väljendudes, see jäi siiski viimaseks kütteveetilgaks arhiivi ja arhivaalide kannatustekarikasse. Niisiis, 1994. a. algul õnnestus jõuda olukorrani, kus arhivaalide otsese hävimise oht oli kõrvaldatud. Mõnevõrra rahulikumas õhkkonnas avanes võimalus selguseloomiseks arhiivi tulevikuperspektiivide osas. Uue hoone ehitamise küsimus tuli asutuse juhtide arvates lahendada valitsuse tasandil, s.t. vajalik oli kindel teadmine, kas Eesti riigil leidub raha ja poliitilist tahet rajada kaasaegne arhiiv lähematel aastatel või mitte. Omalt poolt kavandati 1994. a. jooksul järgmiste küsimuste lahendamine:
Järgnesid intensiivne kirjavahetus ja otsekontaktid arhiiviameti, riigisekretäri, mitme ministriga, konsultatsioonid ehitus- ja kinnisvaraekspertidega, samuti nõupidamine Rootsi ja Soome kolleegide osavõtul 16. septembril 1994 ajalooarhiivi rekonstrueerimise küsimustes. Olukorraga põhjaliku tutvumise järel avaldas Rootsi Riigiarhiivi ehitusnõunik Björn Sydbeck veendumust, et maja on võimalik korralikuks arhiivihooneks ümber ehitada. Arhiivinduse probleeme arutati ka valitsuse istungitel 7. aprillil ja 8. septembril 1994. Kogutud informatsioon viis arhiivi juhtkonna arvamusele, et antud olukorras on otstarbekaim taotleda olemasolevale hoonele juurdeehitust hoidlakompleksi näol ning seejärel rekonstrueerida vana maja. See seisukoht sõnastati sama aasta sügiseks, kusjuures lähtuti järgmistest asjaoludest:
Väljapääsu otsinguil üritas arhiivi administratsioon hoiduda probleemi politiseerimisest. Iga hinna eest taheti vältida ajalooarhiivi sattumist ühte ritta mitme kultuuriobjektiga, milliste ehitamise järjekorda on riigikogu ja valitsus vaaginud pigem erakondlike eelistuste kui riiklike huvide tasandil. 1995. a. kulus toodud seisukohtade selgitamisele ja asjakohaste ametiasutuste veenmisele, mille tulemusel rahandusministeerium oma kirjas 21. septembrist 1995 kinnitas, et "Eesti Ajalooarhiivi ehitus on lülitatud Riiklike Investeeringute Programmi 1996.-1998. a. esialgsesse varianti". Projekti on lubatud rakendada alates 1997. aastast. Kirjeldatud asjaajamine ei katkestanud muid töid arhiivi kaasajastamisel. Paralleelselt küttesüsteemi remondiga paigaldati majja suitsuanduritega tuletõrjesignalisatsioon ning asendati vahtkustutid süsihappekustutitega. 1992. a. alanud valvekorralduse muutmine (politseivalve asendati ööpäevaringse tsiviilvalvega) jätkus 1994. a. uue turvasüsteemi rakendamisega. Arhiivi külastajatele jäi avatuks vaid hoone teine korrus, kus paiknevad lugemissaal ja administratsiooni kabinetid. Hoidlapiirkond suleti võõrastele koodlukkude abil, mida saab avada vastava magnetkaardiga. Samal aastal toimus põhimõtteline muutus töökorralduses - üle mindi 25-kohalisele arvutivõrgule. Võrgu terminalid planeeriti erineva võimsusega - vastavalt konkreetse arhivaari funktsioonile. 1995. a. ülesseatud telefonikeskjaam hõlbustas tööd ja infovahetust veelgi. Järk-järgult remonditi sagedastest veeavariidest kannatada saanud tööruume ja parandati valgustust. Aastatel 1994-1995 oli arhiivisisese arengu põhirõhk asetatud restaureerimislabori moderniseerimisele. Selle kava raames on hangitud mitmeid spetsiaalseid töövahendeid nagu paberivalamismasin, kaardisirutusraam, spetsiaalne roostevabast terasest vann suureformaadiliste säilikute töötlemiseks, pressid, töölauad jm. Teise suurema ettevõtmisena tuleb ära märkida arhiivi raamatukogu 135 m2 suuruse hoidla rekonstrueerimist. 1994. a. suvel alanud projekti finantseerisid Eesti Teadusfond ja Rootsi Riigiarhiiv. Üle 50 aasta puutumatuna seisnud keldrisse valati uus raudarmatuuriga tugevdatud betoonpõrand, spetsiaalse Schomburgi niiiskuskaitsetehnoloogia meetodil töödeldi seinad ning paigaldati lükandriiulid. 1995. aasta märtsis toimunud esitlusel võidi rahuloluga tõdeda, et sündinud oli Eesti Ajalooarhiivi moodsaim hoidla. Hetkel on lõpule jõudmas raamatukogu tagasikolimine ja sellega seonduvad ümberkorraldustööd. 1990. aastate esimesel poolel jõuti täiesti uude etappi arhiivi tagatisfondi loomisel. Koostöölepingu raames UtahN Genealoogolise Seltsiga kopeeriti aastail 1992-1994 kõrgekvaliteedilisele mikrofilmile kõik Eesti Ajalooarhiivis säilitatavad kirikuraamatud. Kui aastatel 1991-1992 tehti tagatisfondi kaadreid alla 20 000 aastas, siis ajavahemikus 1993-1995 pildistati kokku umbes 650 000 kaadrit ehk aastas keskmiselt üle 10 korra enam. Lugemissaali muretseti kaasaegsed mikrofilmide lugemise aparaadid. Need meetmed on olulisel määral vähendanud meetrikate kui enimkasutatava dokumendiliigi füüsilist koormust sadade uurijate käte vahel. Samal ajal jätkub tagatiskoopiate loomine hingeloendite mikrofilmimisega. Alates aastast 1995 on arhiivi strateegiliseks prioriteediks vastava ajakohase labori rajamine ning tagatisfondi poliitika uus mõtestamine nii ajalooarhiivi enese seisukohalt kui ka ühiskondlikke olusid laiemalt silmas pidades. Arhivaalide sisulist korraldamist võib vaadelda kahes plaanis. Kõigepealt jätkus tavapärane töö teatmesüsteemiga: nimistute ja registrite loomine, fondiülevaadete kirjutamine. Kõnealuse viie aasta kestel on registritega varustatud näiteks Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Sinodi, Eestimaa Rüütelkonna, Eestimaa kubermanguvalitsuse ehitusosakonna, Eestimaa kubermanguvalitsuse saksa ekspeditsiooni ja Tartu maakonna kinnisvarade hindamise komitee fondid resp. alafondid. Paralleelselt sellega asuti kavandama ka arvutiajastule iseloomulikku elektroonilist infosüsteemi. Selle, õigupoolest kogu Eesti arhiivindust puudutava projekti ettevalmistamise käigus on elektrooniliste andmebaasidena valminud Eesti Ajalooarhiivi fondide loend, Eesti- ja Liivimaa maakrediidiseltside hindamismaterjalides esinevate hoonete register, vallaarhiivides leiduva isikuandmestiku register, pooleli on näiteks kinnistusametite materjalide hulgas sisalduvate talundilehtede ja -plaanide registeri koostamine. Teatmeaparaadi ühtlustamise eesmärgil on elektroonilisele alusele viidud ka mõned olemasolevad (peamiselt kirikuasutuste) nimistud. Ostu teel on omandatud Aadu Musta poolt loodud eesti perekonnanimede onomastiline andmebaas, mis on vabaks kasutamiseks kõigile uurijatele. Eesti Ajalooarhiivi publitseerimistöö põhiraskus on lasunud arhiivindusliku teatmekirjanduse ("Eesti Ajalooarhiivi fondide loend", koostajad Malle Loit ja Jüri Hellat, 1992; Ülle Liitoja "Põhja-Tartumaa talud 1582-1858", ilmunud 1992 koostöös Tartu Ülikooliga; Tiiu Oja ja Eero Medijainen "Eesti vapid ja lipud: 16. saj. - 1940. a.", 1993; "Eesti mõisad", toimetaja Tiiu Oja, 1994; "Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944", koostajad Lauri Lindström, Toomas Hiio jt., ilmunud 1994 koostöös Tartu Ülikooli ja Eesti Teadusfondiga; Lembit Raid "Tartu Ülikooli usuteaduskond 1632-1940", 1995) ja allikapublikatsioonide ("Talurahvaliikumine Eestis aastail 1845-1848", koostajad Vello Naaber ja August Traat, 1991; "Saaremaa Maasilinna foogtkonna maaraamatud 1569-1571", koostaja Leo Tiik, 1992) väljaandmisel. Ilmunud on ka üks teaduslike artiklite kogumik ühiprojekti raames TA Ajaloo Instituudiga ("Seltsid ja ühiskonna muutumine. Talupojaühiskonnast rahvusriigini", toimetajad Ea Jansen ja Jaanus Arukaevu, 1995). Nagu sellest loetelustki nähtub, on ajalooarhiivi mitmed ettevõtmised jõudnud resultaadini ühistöös mõne teise institutsiooniga. Sidemed Tartu Ülikooliga on olnud kahtlemata kõige tihedamad. Peale ühiste teadusprojektide väärib nimetamist tõik, et mitmed arhiivi spetsialistid on osalise koormusega seotud ülikooli õppetöös. Koostöölepingu raames ülikooli ajaloo osakonnaga kasutab arhiivi üht ruumi arhiivinduse õppetool. Ajaloo Instituudiga jõuti koostöölepingu sõlmimiseni 19. septembril 1995. Osapooled väljendasid leppes veendumust, et Avaid säilivale ajaloopärandile saab toetuda põhjendatud analüüs toimunust ning ainult sealt saab meie fantaasia aluspõhja, millele luuakse ühiskonna arendamise plaanid@. Arhiiv ja instituut leppisid kokku pidevas info- ja kirjanduse vahetamises, ühise uurimistöö viljelemises, emakeelse ajalooalase ja arhiivindusliku terminoloogia korrastamises jm. Kahe asutuse jõul asutati 1995. a. eesti ajalookirjanduse aastapreemia, millega asutajaliikmete staatuses liitusid ka Tartu Ülikool ja Eesti Riigiarhiiv. Arhiiviasutustega on lävitud mõistagi kõige intensiivsemalt. Tallinna Linnaarhiiviga teostati aastail 1994-1995 eesti arhiivinduse suurim ühisprojekt. Loodi elektrooniline andmebaas kõigist Tallinna kinnistutest seoses omandireformi vajadustega. Andmepanka sisestati kogu pealinna kinnisvara puudutav informatsioon, mida kahest arhiivist leida suudeti. Riigiarhiiviga Tallinnas on ühisettevõtmisi olnud rohkem kui neid siinkohal mõttekas oleks üles lugeda. Vahest tihedaim side on loodud arhiivinduse infosüsteemi väljatöötamise vajadustega seonduvalt, samuti arhiiviseaduse loomisega tegelevas töörühmas. Rutiinseks tööks on muutunud arhivaalide deponeerimine uurijatele Tallinnnasse või vastavalt Tartusse. Välisriikide arhiividega on mitmel pinnal kontakte, nõupidamisi ja koostööd arendatud eelkõige Rootsi Riigiarhiiviga, samuti Läti Riigiarhiivi ja Soome Rahvusarhiiviga. Estica-ainese kindlakstegemiseks on 1995. a. jooksul külastatud ka mitmeid Venemaa arhiive. Arhiivi kasutamisest rääkides tuleb kõigepealt rõhutada üht ajastu märki, mis on mõjutanud kas otseselt või kaudselt kõiki töid ja toimetusi. 1990. aastate esimene pool, omandireformi kavandamise ja teostamise aeg Eestis, on olnud vaieldamatult kõige intensiivsema kontakti ajaks üldsuse ja arhiivi vahel viimase tegevuse kolmveerandsajandi jooksul. 4. juunil 1991 andis arhiiviamet välja käskkirja, milles omandiõiguslikele päringutele vastamine seati kõikide arhiivide tegevuse prioriteediks, Ajättes vajaduse korral täitmata teisi tööplaani põhinäitajaid@. 1991. a. vastasid ajalooarhiivi arhivaarid kokku 9983-le valdavalt omandiõiguslikule järelepärimisele, 1992. a. 15 822-le, 1993. a. 11 722-le, 1994. a. 11 953-le, 1995. a. 4819-le. Kuni viimase ajani on kinnisvara tagasitaotlejatega suhtlemine ja nende päringutele vastuse otsimine olnud kindel dominant arhiivi tööprotsessis. Sellega on paratamatult kaasnenud punktuaalse korra vähenemine hoidlates - eriti seoses ajutise tööjõu rakendamisega. Samuti on füüsiliselt kannatada saanud mitmed dokumendiliigid (kinnistusregistrid ja -toimikud esijoones), mida sadu kordi järjest on riiulilt võetud ja tagasi pandud, lehitsetud ja kopeeritud. Töö kiirustav kampaanialik iseloom, ühiskondlik surve ja sellega kaasnenud suur vastutus, samuti 1990. aastate algusele iseloomulikud kütmata ruumid laastasid peale arhivaalide sõna otseses mõttes ka arhivaaride tervist. Uurijate teenindamine lugemissaalis on kulgenud seevastu ilma ekstsessideta. 1991. a. külastas Eesti Ajalooarhiivi 439 uurijat kokku 5601 korral, mil väljastati üle 18 000 säiliku. Järgnevatel aastatel on nimetatud näitajad olnud kord pisut suuremad, kord mõnevõrra väiksemad: 1992. a. kasutasid 414 uurijat 2401 külastuskorral ligi 27 000 säilikut, 1993. a. olid vastavad arvud 447, 4840 ja üle 25 000, 1994. a. 491, 4700 ja 25 500, 1995. a. 789, 5387 ja üle 20 000. Eesti Ajalooarhiiv kui arhiiv? Loodetavasti on eelnev veennud selles, et mitme parameetri järgi on vaatluse all olnud üks arhiiv. Riigi Keskarhiivi nime all 1921. aastal sündinud ja nüüd, sajandi lõpul, Eesti Ajalooarhiivina jätkav asutus alustas oma töid tõepoolest keskse arhiivina riigis. Sõjaeelse arhiiviseaduse kohaselt kuulusid siin säilitamisele kõik olulised riiklikud dokumendid. Riigiarhiiv Tallinnas täitis jooksva arhiveerimise ülesannet. Kuigi lühike emakeelse kirjaliku kultuuri traditsioon ja sellest eventuaalselt johtunud rahvuslik alaväärsuskompleks seda selges eesti keeles 1920.-1930. aastatel välja öelda ei lubanud, oli nende kahe arhiiviasutuse näol tegemist rahvusarhiividega. Olgugi, et valdavalt võõrkeelsetega. Nõukogude okupatsioon muutis seda üsna omapärast sõjaeelset arhiivikorraldust. Irratsionaalsetel kaalutlustel tõmmati kahe keskse arhiivi vahele ajajoon - 1917. a. kohale. Vanemad materjalid pidi arhiveeritama Tartus, uuemad Tallinnas. Tingimusis, kus arhiivindust juhiti pigem ideoloogiliste kui professionaalsete kriteeriumide järgi, s.t. põhimureks oli mitte informatsiooni vahendamine ühiskonnale, vaid selle selekteerimine ja leviku kontrollimine, eesti arhiivinduse üldine areng aeglustus. Mõistetavalt kängus arhiivinduse kui nõukogude ühiskonna jaoks marginaalse tegevusala materiaalne baas. Hoidlapinna kasv oli minimaalne, uusi kaasaegseid arhiive ei ehitatud. Piltlikult väljendudes tardus praegune ajalooarhiiv (toonane Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv) 1941. a. sõjaeelsetesse hoiu- ja töötingimustesse viiekümneks aastaks. Teisisõnu, ajalooarhiivis lõppes aegamööda ühe arhiivindusliku põhiülesande täitmine - arhiveerimine ja komplekteerimine. Arhiivist sai sisuliselt muuseum. Seega on 75-aastane Eesti Ajalooarhiiv jõudnud taas teelahkmele.
Enne edasiminekut tuleb aga selgelt sõnastada vastused mitmele
olulisele küsimusele. Need vastused tulenevad ilmselgelt ühiskondlikest
hoiakutest ja eelistustest, pisut vähem riiklikest finantsvõimalustest
ja kõige vähem arhiivi personali ambitsioonidest. Loodetavasti
ei saa otsustamisel kaalukeeleks nõukogudeaegsed (arhiivinduslikud)
tavad. Niisiis, kindlaks määrata tuleb eesti arhiivinduse kui
terviku arengustrateegia ning kahestunud rahvusarhiivi tööjaotus,
vastu võtta eriseadus arhiivinduse korraldamiseks, luua kogu asjassepuutuv
normdokumentatsioon ning sõnastada Eesti riigi huvid arhiivinduses
kui riikliku asjaajamise süsteemis, aga samuti rahvusliku kultuuripärandi
paradigmas. Zusammenfassung Die Entwicklung des Historischen Archivs haben vor allem sowohl direkt als auch indirekt die in der Gesellschaft stattgefundenen Veränderungen, die zum Zusammenbruch der Sowjetunion und zur Wiedergeburt der Estnischen Republik führten, beeinflußt. Im Jahr 1989 wurde aus dem Staatlichen Historischen Zentralarchiv der Estnischen SSR das Estnische Historische Archiv. Die folgenden Jahre sind für das Estnische Historische Archiv eine Zeit für die ziemlich selbständige Beschlüsse und Tätigkeit gewesen. Die kontrollierende, organisierende oder leitende Rolle des Archivamts ist während dieser Jahre minimal gewesen, die Zahl der neuen das Archivwesen betreffenden gesetzgebenden Akten klein. Der Personalbestand des Archivs hat seine bisherigen Aufgaben erfüllt, d. h. sich mit der Verbesserung der Aufbewahrungsbedingungen der Materialien, mit der Ordnung der Archivalien und mit dem Publizieren, dabei minimal auch mit der Übernahme der Dokumente ins Archiv beschäftigt. Davon ausgehend, daß die Hauptaufmerksamkeit der Arbeit des Archivamts in den letzten fünf-sechs Jahren auf das Ausarbeiten des Archivgesetzes gelenkt gewesen ist, haben auch die Spezialisten des Historischen Archivs am Prozeß des Gesetzschaffens ständig teilgenommen. Um die erste Hälfte der 1990er Jahre aus dem Standpunkt der alltäglichen Arbeit zu bewerten, soll man eine paradoxale Tatsache konstatieren. Die theoretische Grundlage des sowjetischen Archivwesens, aber auch die praktischen Arbeitsregeln blieben seitens der Regierung und des Archivamts mit der genügenden Klarheit unbestätigt, jedoch wurde an ihrer Tauglichkeit eindeutig nicht bezweifelt, geschweige von der Widerlegung. Eine solche Situation kann im ersten Blick als unnormal scheinen, doch wird das durch den realen Zustand des Archivs nicht bestätigt. Man kann darüber streiten, als ob die durch die Entstehung der Estnischen Republik entstandene legislative Unbestimmtheit zu lang gedauert hat oder nicht, doch ist es klar, daß eine solche “Innenbetrachtungszeit” im Vergleich zu einigen die schnellen theorethischen Umbewertungen durchgemachten Institutionen nur zugunsten des Archivs gekommen ist. Eine grundsätzliche Umwandlung in der Gesellschaft bedeutet fast immer eine Identitätskrise, gespreche dann von der Einzelperson oder von einer Menschengruppe. So kann man die Jahre 1991-1995 neben den anderen möglichen Schätzungen als eine Zeit der Entwicklung des neuen Selbstbewußtseins und der Selbstbestimmung für das Historische Archiv charakterisieren. Während der letzten fünf Jahre sind unter dem Archivpersonal große Veränderungen stattgefunden, weniger als die Hälfte von heutigen Angestellten haben über fünf Jahre ihr Amt bekleidet. Neben der sog. Verjüngung sind noch zwei Tendenzen ersichtlich. Die Zahl des ordentlichen Personalbestandes hat sich in letzten zwei-drei Jahren verkleinert (1992 gab es 83, 1993 - 72, 1994 - 65 Angestellten). Und zweitens, das Bildungsniveau der Angestellten hat sich langsam, aber ständig erhöht. So waren Ende 1995 65 Menschen angestellt, darunter 28 mit Hochschulbildung und 7 mit einem akademischen Grad. Zufolge der in zwei Etappen (im März 1994 und im Dezember 1995) durchgeführten Strukturreform ist der Personalbestand des Archivs in sechs Abteilungen eingeteilt. Die größte Unterabteilung ist die Abteilung für Aufbewahrung, die um die Aufbewahrung, Rechnung und Nutzung der Archivalien und Bücher sorgt. Die Abteilung für Dokumentbeschreibung (Ordnung) stellt zusammen und vervollkommnet den Informationsapparat und ordnet die Archiveinheiten und Bestände. Die Abteilung für Publikationen bereitet zum Druck vor und publiziert archivalische und historische Nachschlage- und andere wissenschaftliche Werke. Auch der Hauptteil von den im Archiv angekommenen Erkundigungen bekommen ihre Antwort nämlich in dieser Abteilung. Die wirtschaftliche Abteilung beschäftigt sich mit der Aufsicht und der Pflege des Zentralheizungs- und Elektrizitätssystems, ebenso des Gebäudes und Grundstücks. Zu den Aufgaben der technischen Abteilung gehören das Regeln des Wachesystems, der Mikrofilmung, der Vervielfältigung und der Kartonierung des Archivs, ebenso die Versorgungsfragen. Die Hauptarbeit des Restaurierungslabors ist natürlich das Restaurieren der Archivalien, aber auch das Verfolgen der Aufbewahrungsbedingungen. Und zuletzt, die Administration des Archivs beschäftigt sich mit der laufenden Geschäftsführung und der Buchhaltung. Das Historische Archiv gelang zur Erschöpfung seiner Aufbewahrungsfläche schon vor dem II. Weltkrieg. Später hat sich die Gesamtzahl der Bestände einigermaßen vergrößert, jedoch konnte das nur durch das Ignorieren der archivalischen Regeln geschehen. In den Jahren 1991-1995 vergrößerte sich die Zahl der Archiveinheiten um 9234, insgesamt bis 1 891 899 in 3205 Beständen. In laufenden Regalmetern wäre es ca 20 000. Die genaue Wiedergabe in Regalmetern ist leider unmöglich, denn eine von Hauptforderungen des sowjetischen Archivwesens - das maximale Kartonieren der Materialien - brachte mit sich das dichte Zusammendrücken der Materialien in den Kartons. Sie sind auch nicht gerade auf die Regalen gestellt, sondern gelegt. In der Archivbibliothek gab es Ende 1995 104 076 Bände. Beim Sprechen über die Verwendung des Archivs muß man erstens ein Merkmal dieser Zeitperiode hervorheben, das direkt oder indirekt alle Tätigkeiten und Arbeiten beeinflußt hat. Die erste Hälfte der 1990er Jahre, die Zeit der Vorbereitung und Durchführung der Eigentumsreform in Estland, ist unbestritten die Zeit für den intensievsten Kontakt zwischen dem Archiv und der Gesellschaft während der fünfundsiebzigjährigen Tätigkeit des Archivs. In der Periode 1991-1995 beantwortete das Archiv beinahe 55000 eigentumsrechtliche Erkundigungen. Die Zukunftsperspektiven des Estnischen Historischen Archivs sind von den staatlichen Interessen und von den Drucklegungen im Archivwesen abhängig. Das bedeutet, daß die Entwicklungsstrategie des estnischen Archivwesens als einer Ganzheit und die Arbeitsgebiete der zweispaltigen Nationalarchive bestimmt, ein Sondergesetz für die Regelung des Archivwesens aufgenommen, die sachmäßige Normdokumentation geschaffen und die Interessen der Estnischen Republik im Archivwesen als im System der staatlichen Geschäftsführung, aber auch in Paradigma des nationalen Kulturerbes in Worte gefaßt werden sollen. |