Suure unistuse algus:
Otto Liivi katsed lahendada EAA ruumiprobleemid

Arhiivinduslik taust ja side Tartu ülikooliga
Ülikooli majas
Ühiselamu üleandmine arhiivile
Mure põrandate nõrkuse ja seinte pragunemise pärast. Uute hoidlate otsingud
Uue arhiivihoone või juurdeehituse taotlemine
Ajakirjanduse retseptsioon uue arhiivihoone ehitamisele
Kuidas mahutada hoonesse arhivaale, mida on rohkem, kui arhiivi mahub?
Viited ja kommentaarid
Zusammenfassung: DER BEGINN EINES GROßEN TRAUMES: DIE VERSUCHE OTTO LIIV'S ZUR LÖSUNG DES RAUMPROBLEMS IM ESTNISCHEN STAATLICHEN ZENTRALARCHIV

Riigi Keskarhiivi, praeguse Eesti Ajalooarhiivi asutamisest saadik on selle juhtide kirjavahetusest ebaproportsionaalselt suure osa hõlmanud põhjendused ja selgitused, mille eesmärgiks on olnud arhiivi normaalset tegevust pärssinud ruumipuuduse likvideerimine. Sõltuvalt probleemi teravusest, riigi majanduslikust seisukorrast ja isiklikest suhetest on ametnike ja avalikkuse ees argumenteeritud spetsiaalse arhiivihoone või juurdeehituse ehitamist. Suurima ruumikitsikuse aegadel on püütud probleemile lahendust leida ajutiste hoidlapindade üürimisega väljaspool arhiivihoonet.
Ruumikitsikuse problemaatika hõlmab suurt osa arhiivi kohta ajakirjanduses ilmunud uudistest. Juba üks esimesi arhiivi ametliku asutamise järgseid ajaleheuudiseid 23. mail 1921. a. "Postimehes" puudutas spetsiaalse arhiivihoone vajadust: "Siinjuures peab tähendama, et riigi arhiiwil suur tarwidus on praegu oma maja järele. Arhiiwis seisawad wäga wäärtuslikud dokumendid, millede alalhoidmine praegustes ruumides wäga raske. Oma maja on arhiiwile wäga tarwilik ja selle ehitamise juures ei tohiks mingisugusest majanduslisest kitsikusest ennast takistada lasta." (1)

Arhiivinduslik taust ja side Tartu ülikooliga

Keskarhiiv asutati Tartusse - mitte Tallinna - just ülikooli ajaloolaste vastavasuunalise aktiivsuse tõttu. (2) Arhiivi loomist tõukas tagant professor A. R. Cederberg'i initsiatiivil ja haridusministeeriumi egiidi all 1920. a märtsis kokkukutsutud arhiivikomisjon. Komisjon võttis vastu otsuse, et Eestis rajatakse kaks keskset arhiivinduslikku institutsiooni. Tallinna loodi riigiarhiiv riiklike asutuste dokumentide ajutiseks hoidmiseks (kuni 20 aastat). Alalisele säilitamisele kuulunud dokumentide hoidmiseks loodi Tartusse Riigi Keskarhiiv. Keskarhiivi asukohavalikut põhjendati seejuures vaid ülikooli teadlaste ja õppetöö, mitte aga arhiivindusliku vajadusega. (3)

Keskarhiivi sidus ülikooli külge veel teinegi asjaolu - keskarhiiv loodi Tartu Ülikooli arhiivi vanema osa baasil. Keskarhiivi esimene töötaja ning ametlik juhataja Fr. Nineve oli enne keskarhiivi loomist palgatud Tartu ülikooli poolt selle arhiivi korrastama.

Keskarhiivi seotus Tartu ülikooliga väljendus ka selles, et tema otsuseid suunas ebamäärase staatusega arhiivikomisjon, milles juhtiv osa oli ülikooli ajaloolastel. Igatahes väidab O. Liiv, et kuni A. Sildniku määramiseni arhiivi juhatajaks 1. juunil 1922 oli keskarhiivi sisuliseks (üld)juhiks A. R. Cederberg. (4) Tegelikkuses tõi selgusetus juhtimises ja vastutamises kaasa palju kaksikvõimule omast segadust.

lukorda pingestas see, et keskarhiivi ametlik juhtkond hakkas ühiskondlikult arhiivikomisjonilt ülesandeid ja vastutust, s.t. võimu enda kätte võtma. Ülikooli ajaloolased pidasid ju ennast arhiivi asutajateks ning seetõttu tundus üha suurenev iseotsustamine keskarhiivi juhtkonna poolt ajaloolaste kõrvaletõrjumisena arhivaaride poolt. Ülikooli rektor Koppel vahendas puhkenud kirgi oma kirjas haridusministrile: "Prof. Cederberg teatab, et Rootsi valitsus eesoleval suvel Gustav II Adolfi sõjaajaloo uurimiseks Tallinna, Narva ja Tartu arhiividesse erikommisjoni on otsustanud saata .. Missuguses seisukorras meie arhiivid Tallinnas ja Narvas on, meie siin ei tea, Tartus saaks aga rootslased, mis arhiivi seisukorrasse ja juhatusse puutub, väga üllatavaid olusi leidma. Et siinne arhiiv nagu ülikooliga ühenduses seisab, heidab see muidugi ka halba varju ülikooli peale.

Ülikooli ajaloo-filosoofia teaduskond tahab mõnda üliõpilast eriti arhiivi töödega ja arhiivi teadusega tutvuneda lasta, milleks tarvis oleks tegelikku tööd siinses arhiivis - see olevat aga arhiivi praeguse korra ja juhatuse juures ühel häälel võimatuks tunnistatud.

Ehk küll ülikooli valitsusel arhiivi valitsemises otsekohest kaasarääkimise õigust ei ole, puutub asi ometi temasse, ning ta ei saa vaikijaks pealtvaatajaks jääda. Haridusministeeriumi tähelepanemist kirjeldatud asjaolude peale pöördes, palub ülikooli valitsus määrusi anda, et siiase Keskarhiivi korraldus ja juhatus enam kui seni oma ülesannetele vastama hakkaks. .. Kui varsti muudatusi ei tule, ei pea prof. Cederberg enam võimalikuks arhiivi nõukogusse ülikooli esitajaks jääda ning mõtleb oma tagasiastumise põhjustega avalikult esineda .." (5)

Ülikooli-poolse sekkumise arhiivi juhtimisse pareeris haridusminister jõuliselt, kirjutades rektorile: "Mis puutub prof. Cederberg'i poolt Haridusministeeriumi vastu tõstetud süüdistustesse, siis võib ainult seda tähendada, et Haridusministeerium on ainult täitnud Vabariigi Valitsuse otsust, arvesse võttes eelarves antud võimalusi, mida Arhiivi Nõukogu nõusolek või mittenõusolek muuta ei saa, isegi siis mitte, kui Arhiivi Nõukogu ise omale seaduslikuse aluse saab, mida tal vähemasti prof. Cederberg'i kirja kirjutamise ajal, 6.V-22. ei olnud." (6)

Ei ole kindel, kas ajendatult ajaloolaste esitatud protestist või muudest kaalutlustest, kuid
1. juunil 1922 nimetas haridusminister uueks arhiivi juhataja kohusetäitjaks August Sildniku.

1922. aastal toimunud mõttevahetustes keskarhiivi juhtimise üle ei ole peale Cederberg'i nimeliselt teada ühtegi arhiivi kritiseerinud ajaloolast. A. Sildniku juhatajaks oleku ajal avaldasid arhiivis toimuva vastu protesti ka teised juhtivad ajaloolased. Isiklikuks muutunud konflikt tuli avalikuks 1925. a., kui haridusminister esitas Eesti Vabariigi valitsusele taotluse nimetada A. Sildnik keskarhiivi direktoriks. Vastulöögina Sildnikule avaldati "Päevalehes" A. R. Cederberg'i, H. Sepa, P. Treibergi ja H. Kruusi allkirjadega "Ajaloolaste protest keskarhiiwi juhataja nimetamise asjus". Samas numbris kirjutas samasisulise pikema artikli J. Vasar.

Protestikirjas heideti arhiivile ette vähest korrastustööd vanemate teaduslikult tähtsamate arhivaalidega; väideti, et midagi ei ole tehtud kataloogide ja nimestike loomiseks; ajaloolaste asemel võetud tööle juriste ja kaubandusüliõpilasi; kritiseeriti arhiivi juhatajat, kes pidanud uurijaid eraisikuteks, kelle huvide rahuldamiseks ei pea ametnikud oma kallist aega raiskama.
J. Vasar lisas süüdistuste ritta teaduskraadi puudumise A. Sildnikul ja tema arhiivindusliku tegevuse süsteemituse. Samas reedab Vasar oma (ja teiste kolleegide) uurijakesksuse ja järjekindlusetuse arhiivinduslikes printsiipides: "Olgugi, et arhiiwi käesolewal juhusel korraldatakse n.n. prowenients süsteemi järele, mis teaduslikkude nimekirjade walmistamist just hädapärast ei nõua, siiski on nad keskarhiiwis tarwilikud, sest puuduwad suurelt osalt arhiwaalidega ühessaadawad nimestikud .." (7)

Konflikti keskarhiivi ja ülikooli vahel võib nimetada ka Cederberg'i ja Sildniku konfliktiks. Vastastikune ebasümpaatia avaldamine ei lõppenud enne mõlema juhipositsioonilt kõrvale astumist. Viimaseks ülikooli ja arhiivi vaheliseks avalikuks teravuseks oli 1929. aastal ajalehes "Rahva Sõna" avaldatud poleemiliste artiklite sari keskarhiiivi juhtkonna tegevuse kohta. Ühe artikli pealkirjaks oli "Herra Sildnik ei salli ajaloolasi", (8) mille tundmatu autor avaldas ülikooli-poolset arusaamist vastasseisu põhjusest.

Tagantjärele vaadates võib Sildniku ja Cederberg'i isikliku põhimõttekindluse kõrval näha ülikooli ja arhiivi vastuolude objektiivset alust - mõlema asutuse esindajate erinevat arusaama arhiivi tegevuse prioriteetidest, samuti ülikooli muret arhiivi iseseisvumise ja temast kaugenemise pärast.

Arhiivi juhtide suurimaks probleemiks ja eesmärgiks oli arhivaalide võimalikult kiire arhiivi koondamine ja riiulitele paigutamine. Seejuures tuli muretseda transpordi, riiulite tellimise ja paigaldamise ning hoidlapõrandate kandevõime pärast.

Suhtlemisel arhiiviga esindasid ülikooli ajaloolased, kes käsitlesid arhivaale eelkõige ajalooallikana. Nende jaoks ei olnud põhiprobleemiks mitte arhiivi füüsilise korraldamisega seotu, vaid dokumentide süstemaatiliste ja alfabeetiliste kataloogide ning nimestike koostamise kiirus. Arhivaarid asetasid ruumiprobleemide lahendamise ja arhiivi sisseseadmise huvid kõrgemale ülikooli ajaloolaste uurijahuvidest. Ülikooliga suheldes püüti sealt saada tuge arhiveerimise kiirendamiseks (taotleti pidevalt ülikooli ühiselamust arhiivi jaoks lisaruume), andmata neile tagasi seda mida ajaloolased lootsid - häid uurimistingimusi.

Uurijad kasutasid arhiivi lugemissaali esimestel aastatel võrdlemisi vähe. See andiski arhivaaridele alust käsitleda uurijate teenindamist teisejärgulise ülesandena. Näiteks ajavahemikus 19. märtsist 1922 kuni 26. aprillini 1923 olid ülikooliga seotud uurijad käinud arhiivis kokku vaid kahekümne kahel päeval, kasutades kokku kahtkümmend üheksat toimikut. Ülikooli lahkus ruumide andmisel arhiivile tuli siiski kinni maksta. Haridusminister nõudis arhiivilt ülikooli õppejõududele uurimistööks omaette toa eraldamist. (9) Keskarhiivi juhataja kt. A. Sildnik küsis seda kuuldes ülikooli valitsuselt, viidates sarkastiliselt ajaloolaste vähesele huvile arhiiviallikate kasutamise vastu: ".. missugused soovid, lahkuminevad harilikkudest riikliste arhiivide uurimissaalide määrustest, Ülikooli Valitsusel on professoritele nõutud eriuurimistoa suhtes ja kui suure arvu isikute jaoks peaks nimetatud ruum kavatsetud olema." (10) Eraldi uurimiskabinetti ülikooli ajaloolaste keskarhiivi ei loodudki, eelkõige arhiivi ruumikitsikuse tõttu, kuigi selle loomise idee jäi elama ja kandus ka 1935. a. koostatud uue arhiivihoone ruumilahenduse kavasse.

Ülikooli majas

Keskarhiivi tegevuse esimesed viis aastat olid keerulised. Asuti võõra katuse all, kus iga muudatus tuli kooskõlastada omaniku - Tartu Ülikooliga. See tekitas bürokraatlikke viivitusi arhiivi sisseseadmisel. Olukorra raskust aitab hinnata teadmine, et tulevane arhiivihoone oli ehitatud 150 üliõpilase ühiselamuks. Seega tuli kogu maja täielikult ümber kujundada.

Ümberehitamistes põrkusid esmakordselt arhiivi ja ülikooli huvid. Arhiiv püüdis võimalikult kiiresti ka tehniliselt arhiiviks muutuda, ülikool soovis mõistetavalt kaitsta oma kinnisvara võõra asutuse omavoli eest.

1921. a juuli lõpus saatis Keskarhiivi abijuhataja kt. F. Nineve TÜ rektorile tutvumiseks arhiivi kasutusse antud kolmanda korruse remondikava, saamaks nõusolekut remondi kiireks alustamiseks. (11) Samal ajal töötas juba pingeliselt arhiivile riiulite tellimist korraldav komisjon.

Suur ruumikitsikus oli arhivaaridele reaalsuseks juba esimesel tegevusaastal. 9. septembril 1921 kirjutas keskarhiivi abijuhataja kt. F. Nineve TÜ valitsusele, et keskarhiivi saabub 19. septembril Tallinnast riigiarhiivist 1135 jooksvat meetrit arhivaale, mis võtvat enda alla umbes seitse kuupmeetrit, mida aga arhiivi käsutuses ei ole. Samuti pidi lähemal ajal toodama Tartusse Eestimaa Rüütelkonna umbes sama suur arhiiv. Nineve esitas ülikooli valitsusele palve saada arhiivi kasutusse ühiselamu spordisaal. Ülikooli rektor teatas kiiresti, et nimetatud ruume ei ole võimalik ära anda. (12)

25. augustil 1922 kirjutas keskarhiivi vastne juhataja kt. A. Sildnik TÜ valitsusele, et kuna 1. oktoobrist antakse keskarhiivile üle kogu ühiselamu teine korrus ning arhiivi tarvitada on vähemalt pool kogu majast, siis ".. sellega kaasas peaks hariliku korra järele käima ka pool kõigist teistest mõnusustest, mis ühiselumajal on, muuseas ka pooled teenijate korterid." 1. oktoobrist palutakse arhiivi käsutusse anda üks keldrikorruse korter. (13)

18. novembril 1922 palus haridusministri abi TÜ valitsust anda ühiselamu teise korruse ruumid, milles oli remont lõpetatud, üle keskarhiivile, nii et sellel valmissaanud riiulite ülesseadmisega viivitada ei tuleks. Samuti paluti eraldada arhiivi teenijale korter ning teha korraldus maja neljandal korrusel elanud ja töötanud isikutele, et seal tulega äärmiselt ettevaatlikud oldaks. Kuna vahepeal olid suhted arhiiviga mõnevõrra pingestunud, tõdes rektor, et sel hetkel ei olnud arhiivile võimalik korterit anda. Arhiivi juhataja kordas teenija korteri eraldamise palvet ka 28. detsembril 1922. (14)

Suhted teravnesid ka muudel põhjustel. 14. märtsil 1923 teatas TÜ valitsus arhiivi juhatusele, et viimase korraldusel oli ehitatud ühiselamu treppidele puust vaheseinu, mis olid tulekahju korral hädaohtlikud ja seadusega keelatud. Seetõttu palus ülikooli valitsus vaheseinad kõrvaldada ja edaspidi ruumides ettevõetavad muudatused kooskõlastada. Arhiiv vastas omalt poolt, et kuna ülikooli asutused on samuti puidust vaheseinu ehitanud, siis ".. oleks täiesti asjata Keskarhiivil tema hädapäraste tarviduste jaoks ehitatud vaheseinu kõrvaldama hakata, kuna Ülikooli all olevatel ruumidel samalaadilised seinad alles jäävad." Ülikool vastas samuti põhimõttekindlalt, ".. et kui arhiivile tulekardetavaid juurdeehitusi leidub, arhiivi juhataja selle peale peab tähelepanu juhtima aga mitte omalt poolt tulehädaohtu suurendama." (15)

19. jaanuaril 1923 palus keskarhiivi juhataja kt. A. Sildnik TÜ valitsuselt lubada arhiivile laoruumina kasutada üht maja juurde kuulunud kuuri umbes 500 tühja kasti paigutamiseks. 20. märtsil 1923 lubas ülikool kasutada selleks otstarbeks üht osa lahtisest kuurist. 28. veebruaril 1924 taotles arhiiv taas vähemalt 20 ruutsülla suurust laoruumi, millist taotlust ülikool ei rahuldanud. (16)

23. aprillil 1923 palus A. Sildnik haridusministeeriumilt toetust, et arhiivi kasutusse antaks ka ühiselamu esimene korrus. "Läänepoolse tiiva 1. ruumisid I korral on Keskarhiivil juba 1. juuliks s.a. hädapärast tarvis, vastasel korral ei saa Keskarhiiv oma otstarbet täiel määral mitte täita." Haridusministeerumi kaudu ülikoolile esitatud palve põhjal otsustas ülikooli nõukogu anda arhiivile neljanda korruse peatrepist paremale poole jäänud osa. (17)

20. novembril 1923 palus arhiiv ülikoolilt esimesel korrusel vabanenud joonistussaali, kolme ruumi neljandalt korruselt ja keldrikorruse korterit. Ülikooli valitsus andis kiiresti loa neljanda korruse ruumide, mõned päevad hiljem ka teenija korteri kasutamiseks. Endine joonistussaal anti arhiivile 4. juulil 1924. (18)

26. jaanuaril 1924 kirjutas A. Sildnik TÜ valitsusele: "Seni Keskarhiivile kasutada antud ruumid on arhivaalidega täidetud. Kuna Keskarhiiv peab käesoleval aastal ülevõtma mitmesugustelt asutustelt 10-12 vagunit arhivaale, .. palun .. Ülikooli Valitsust, Keskarhiivile tema riikliste ülesannete täitmiseks eelnimetatud arhivaalide hulgale vastav arv ruume end. Ühiselumaja esimeselt korralt määrata .." Kuid ülikooli valitsus ei leidnud võimalust soovi täita. 29. märtsil esitas haridusminister ülikoolile samasisulise palve, kuid mõnevõrra pehmemas sõnastuses. Ülikooli nõukogu lükkas 11. aprilli 1924 koosolekul selle kohta otsuse tegemise edasi. (19)

1. juulil 1924 taotles keskarhiivi abijuhataja Nineve haridusministeeriumi kaudu ülikoolilt vähemalt kaht keskmise suurusega tuba või üht saali uute arhivaalide paigutamiseks. Paar nädalat hiljem eraldas ülikool arhiivile ühe toa. (20)

26. märtsil 1925 soovis keskarhiiv Tartu Ülikoolilt ühiselamu esimeselt korruselt kolme toa üleandmist. (21) 11. juunil 1925 taotleti "seoses uute riiulite saamisega ja arhivaalide koondamisega" 60 ruutsülla ulatuses ruume. Ülikooli nõukogu otsustas "katsuda võimaluse järele anda". Juulis püüdis arhiiv ruumide saamist igati kiirendada, vihjates, et ruumipuudus võib riiulite valmistajatele anda põhjust lepingu tühistamiseks. (22)

Ühiselamu üleandmine arhiivile

Keskarhiivi esimesel tegevusaastal Tartu Ülikoolile kui hoone omanikule esitatud lisapinna saamise taotlused ning 1922. a. märtsis valitsuse tehtud otsus paigutada arhiiv ülikooli ühiselamusse sundisid ülikooli valitsust esitama haridusministeeriumile järelpärimise keskarhiivi edasise saatuse kohta. 20. aprillil 1922 vastati ministeeriumist, et "riiklise keskarhiivi asukoha küsimuses on Vabariigi Valitsus otsustanud keskarhiivi, vähemalt esiotsa, ühiselumajasse edasi jätta ja teda seal korraldada. .. kunni 1924. a. kevadsemestri lõpuni arhiivile ühiselumaja kolmandast korrast küllalt jatkub, sest Riigikogu poolt arhiivile tarviliku inventari, eriti riiulite, muretsemiseks määratavad summad on niivõrd väikesed, et nimetatud ajaks korraldamisetöödega kaugemale ei jõua. Kas arhiivi jaoks ka teiselt korralt ruume võtta tarvis tuleb ja kui palju, selgub kõige varemalt samaks ajaks." (23)

TÜ rektor palus siiski "tungivalt, et ükskord lõplikult otsus äratehtaks, kas Keskarhiiv ülikooli ühiselumajasse jääb ja seal samm-sammult ruumid oma tarvitada võtab, või ei. Otsuse tegemiseks on nüüd kõik andmed käes. Teada on arhiivi ruumidetarvidus; teada on ühiselumaja ehitusviis; teada on, kas riik ligemas tulevikus suudab arhiivile ise hoonet ehitada või ei. Ülikool peab oma ruumide jagamise kohta kindlaid otsusi tegema, ei saa 1924. aasta suveni ootama jääda .. Riigil tuleks siin saadud arhiivi ruumide eest kompensatsiooniks antud toetussumma ikka palju vähem, kui arhiivi ruumide ehitamise kulud. Suusõnaliselt on sarnast kompensatsiooni lubatud ka Riigivanema poolt .."

Oma kirjas TÜ valitsusele 20. maist 1922 teatas haridusminiser, et seoses arhiivimaterjalide halva olukorraga mitmetes asutustes on vajalik nende kiire toomine ja ladustamine arhiivi, olgugi, et ei olnud lootust neid seal lähemal ajal korrastada. Seetõttu paluti leida võimalus anda arhiivi käsutusse mõned ruumid teiselt korruselt. (24) Juba siis oli selge, et ülikooli rektori initsiatiiv kogu hoone üleandmisest arhiivile olnuks hea lahendus.

26. mail 1922 küsis haridusministri abi TÜ valitsuselt, millistel tingimustel ja kui suure kompensatisooni eest oldaks nõus ühiselamut otsekohe ja täielikult haridusministeeriumile üle andma. Samuti rõhutati, et arhiivi korraldamistööde kiirus sõltub ainult riigieelarvest eraldatavast raha hulgast. "Kunni riiulid tarvilisel määral ei ole, ei saa ka arhiivi korraldamise tööde lõpetamisest juttu olla. Kunni korraldamine ei ole lõppenud, ei ole ka arhiivi otsekoheses mõttes, vaid ainult arhiivi materjalide kogu." (25)

22. juunil 1922 küsis haridusministri abi valitsuse eelarvekomisjoni nimel ülevaadet TÜ ruumidest ja ehituskavadest, et järgmise aasta eelarvesse kavandada raha, millega olnuks võimalik ühiselamu lõplikult haridusministeeriumile üle anda. (26)

23. aprillil 1923 palus A. Sildnik haridusministeeriumilt toetust, et kogu ühiselumaja haridusministeeriumile üle antaks. "Sellega avaneks võimalus terves majas Keskarhiivi nõuete kohast korraldust läbiviia, mida hulga võera asutuse teenijate ja ametnikkude sääl elamine mitte ei võimalda." (27)

Arhiivihoone probleemi tõi selguse Tartu Ülikooli seaduse vastuvõtmine riigikogus 18. juunil 1925. Seaduse ' 112 põhjal ei kuulunud endine ühiselamu enam ülikoolile. Ülikool alustas maja üleandmist 25. augustil 1925. Haridusministeerium teatas 15. septembril ülikoolile saadetud kirjas, et endine ühiselamu antakse üle haridusmnisteeriumile 19. septembril 1925. Huvitav on nentida, et algselt oli vastuvõtjaks märgitud keskarhiiv, mis on ministri omakäelise parandusega muudetud haridusministeeriumiks. 19. septembril kirjutatigi TÜ rektor H. Koppeli ja haridusministeeriumi majandusosakonna juhataja A. Uuli poolt keskarhiivi juhataja ja teiste asutuste ametiisikute juuresolekul alla vastav üleandmisakt. (28) Ülikooli-poolseteks allüürnikeks jäid hoonesse poolt korrust hõlmanud meteoroloogia observatoorium ja ajutiselt ka üliõpilaskonna edustus. Edustus andis ruumid arhiivile üle 17. juulil 1926. (29)

15. juulil 1939. esitas keskarhiivi abidirektor A. Sildnik TÜ meteoroloogia observatooriumi juhatajale palve anda observatooriumi teenija korter kiiremas korra keskarhiivle, "et sellega väheselgi määral lahendada .. Riigi Keskarhiivi tõsist ruumide puudust." Observatoorium selle ettepanekuga ei nõustunud. (30)

Uued probleemid tekkisid arhiivil nõukogude võimu tulekuga, mis põhjustas taas nõudmisi ülikoolile vabastada tema käsutuses olnud ruumid likvideeritud organisatsioonide ja ettevõtete arhivaalide hoidmiseks. Endiselt teatas ülikooli juhtkond, et ei ole võimalik hoonest välja kolida. (31) Observatoorium viidi mujale alles 1955. a.

Mure põrandate nõrkuse ja seinte pragunemise pärast. Uute hoidlate otsingud

Kohe arhiivi tegevuse alguses hakati muret tundma maja põrandakonstruktsioonide nõrkuse pärast. 19. jaanuaril 1922 on dateeritud arhiivi põrandakonstruktsioonide esimene ekspertiis, mille teostas arhitekt A. Eichhorn. Arvutused näitasid, et raudtaladel betoonlaega kolmanda korruse saali põrand peab vastu arhiivimaterjalide kaalule. (32) Põhjalikumad kontrollarvutused kõigi arhiivi ruumitüüpide kohta tegi 1922. a. septembris TÜ arhitekt Mielberg.

22. veebruaril 1923 teatas A. Sildnik TÜ rektorile, et teise korruse tiivas veekraani ruumis "on aampalgid peaaegu läbimädanenud, mille tõttu lae läbikukkumise hädaoht on olemas." Kiiresti paluti ülikooli arhitektil ümberehitamise kohta oma arvamust avaldada. Mielberg pidas vajalikuks talad uute vastu välja vahetada. (33)

2. novembril 1931 tutvus spetsiaalne komisjon (koosseisus TÜ prorektor H. Jaakson, dekaan J. Uluots, majandusjuhataja H. Luht, keskarhiivi juhataja kt. O. Liiv, ülikooli arhitekt P. Mielberg, linna arhitekt A. Matteus, montöör J. Muuga) Toomemäe-aluse keldriga (nn. Püssirohukelder), et selgitada selle sobivust arhiivi hoidlaks. Leiti, et kelder sobiks arhiivile, juhul kui seinad suudetaks täiesti niiskuskindlaks muuta. Kuivatamiseks tulnuks keldrisse ehitada uus võlv. Keldrisse oleks saanud kolm-neli kahe meetri kõrgust korrust. (34)

Sama komisjoni töö jätkuna esitasid arhiivi osakonnajuhatajad A. Perandi ja M. Alev 9. novembril 1931 ülevaate pragudest arhiivihoone seintes ja lagedes. (35)

8. märtsil 1932 palus keskarhiivi juhataja kt. O. Liiv haridus- ja sotsiaalministeeriumi majandusjuhatajal moodustada asjatundjate komisjon arhiivi hoone kandevõime kindlakstegemiseks. (36)

14. märtsil 1932. a koostas haridus- ja sotsiaalministeeriumi komisjon protokolli Riigi Keskarhiivi peahoone kandevõime kindlaksmääramise ja Toomemäe all oleva keldri ruumidega tutvumise tulemustest. Protokollis fikseeriti, et arhiivi mõnedes ruumides on seintesse tekkinud praod. Tehti korraldus määrata kindlaks põranda kandevõime ning aamtalade vastupidavus mõne ruumi põrandalaudade eemaldamisega, mõõta põranda läbivajumust ja selgitada välja arhivaalide täpne kaal. Arhivaalide kaalumise tulemusel leiti, et kohati ulatus arhivaalide põhjustatud koormus 500 kg/m2 (lubatuks peetakse maksimaalselt 300 kg/m2). Suurima koormatusega ruumides hädaohtlikke tundemärke ei tuvastatud. Edaspidi otsustati pragude suurenemist fikseerida.

Põrandapinna vajumuseks tala keskel mõõdeti 2,5 ja 1,9 cm. Kuid viidatakse ka 1922. a. aktile, kus on märgitud vajumuseks vaid 5-6 mm. Komisjon jõudis järeldusele, et sel hetkel ei olnud hoone seisukord hädaohtlik.

Toomemäe-alust keldrit ei peetud arhivaalide mahutamiseks otstarbekaks, sest sealsete ruumide ümberehitamine oleks olnud seotud suurte kuludega. (37)

Uue arhiivihoone või juurdeehituse taotlemine

Suurem osa keskarhiivi juhtkonna energiast kulus haridusministeeriumi ametnike veenmisele, et arhiivi laiendamine on olulisem seltsimajade, koolide jm. hoonete püstitamisest.

29. aprillil 1932 saatis O. Liiv haridusministrile kirja, (38) kus rõhutatakse, et vastavalt ministeeriumi loodud komisjoni otsusele vähendada ruumide koormatust oli arhiivis paigutatud riiuleid ruumidesse senisest suuremate vahedega. Seetõttu oli arhiiv praktiliselt täitunud, resevis oli vaid viis ruumi.

Meteoroloogia observatooriumi neljanda korruse ruumide andmine arhiivile suurendanuks oluliselt hoone koormatust ja olnuks seega ohtlik. Samuti ei võinud arhiivile uute ruumide hankimist jätta ajaks, kui kõik reservruumid on täis, sest see olnuks kardetav arhiivile ja takistanuks arhiivinduse korraldamist. O. Liiv soovitas ministeeriumil ebameeldivate ootamatuste ärahoidmiseks vastu võtta otsus alustada 1933/34. eelarveaastal eeltöid keskarhiivile sobivate ruumide muretsemiseks. 1934/35. a. eelarve taotlusesse lülitatigi esmakordselt arhiivi hoonele juurdeehituse projekteerimise kulud. Juurdeehituse vajadust põhjendas O. Liiv ennetähtaegselt arhiivile üle antavate materjalide hulga kiire suurenemisega. Samuti oli vaja hakata valmistuma 1938. aastal ministeeriumide ja nende allasutuste kahekümne-aastast säilitamistähtaega ületavate dokumentide vastuvõtmiseks. Arhiiv otsis linnast hooneid, mida võinuks kasutada abiruumidena, kuid riigi valduses olnud majades paiknesid juba ametiasutused ja eramajade hulgast ei leitud sobivat. Seetõttu pidas arhiivi juhataja otstarbekaks juurdeehituse püstitamist arhiivihoone külge. (39) 1934. a septembris taotleski O. Liiv keskarhiivi juurdeehituse võtmist riiklikku ehituskavva. (40)

Samal aastal esitati ka põhimõtteliselt teistsugune võimalus arhiivi ruumiprobleemide lahendamiseks. Teedeministri abi poolt TÜ valitsusele saadetud kirjas 7. detsembrist 1934 avaldati arvamust, et "Üheskoos ülikooli hoonete korraldamise kavaga tuleks püüda lahendada ka keskarhiivi ruumide probleem; Teedeministeeriumi arvates praegune hoone keskarhiiviks ei kõlba, võimaldades vaid ebamajanduslikku kasutamiskoefitsenti, kuid võiks väga hästi kõlbada mõnede ülikooli asutuste äramahutamiseks. Sellepärast oleks kõige õigem küsimuse lahendus - ehitada keskarhiivi jaoks uus eriline hoone, madalate kordadega jne., mis võimaldaks selle majanduslikumat kasutamist." (41)

Ülikooli valitsus, Riigi Keskarhiivi juhataja ja TÜ keemia instituudi direktooriumi esimees korraldasid 21. detsembril kiirnõupidamise, mille käigus jõuti seisukohale, et kui krediidiolud ei võimalda lähemal ajal keskarhiivile ja keemia instituudile uute hoonete ehitamist, oleks otstarbekas ehitada uus hoone keskarhiivile ja anda arhiivi senine hoone keemia instituudile. (42)

1935. a. jaanuaris arutas riigi ehituste kava koostamise komisjon keskarhiivile uue hoone ehitamist ja leidis, et see ei olnud lähemal ajal veel teostatav, ehkki oli võetud riigi ehituste kavasse. Samal ajal oli eelarvega tegelenud majandusministeeriumi komisjon maha tõmmanud kõik keskarhiivi hoone juures ja ümbruses 1935/36. eelarveaastal ettenähtud remontide ja juurdeehituse kulud eeldusel, et keskarhiiv saab uue hoone. Selle tõttu oli reaalne oht, et arhiiv jääb ilma nii uue maja ehitus- kui olemasoleva hoone remondirahadest. Ministeeriumid lahendasid küsimuse pärast O. Liivi protesti majanduskulude taastamisega. (43) Hoolimata riiklike ehituste komisjoni kindlast seisukohast püüdis O. Liiv veel 25. jaanuaril 1935 teedeministri abile saadetud kirjas lülitada 1935/36. a. eelarvesse Keskarhiivi hoone projekteerimise kulusid. (44)

1935. a hakkas Keskarhiivile uue hoone ehitamise probleemidega tegelema teedeministeeriumi avalike tööde osakond vastavalt riigiasutuste uute ehitiste püstitamise ning remonditööde teostamise määrusele. Ehituse finantseerimistaotluse aluseks pidi olema vajadusakt. 25. aprillil 1935 kutsus keskarhiiv kokku komisjoni vajadusakti koostamiseks. Koosoleku kutses rõhutati, et ruume võiks muretseda kas juurdeehituse või uue hoone ehitamisega. Mõlemad versioonid jäeti ka vajadusakti. Uue arhiivihoone mahuks sooviti 31 000 m3, juurdeehituse puhul 16 000 m3. Põhjenduses rõhutati, et mõistlikuks peetakse uue arhiivihoone ehitamist. (45)

11. septembril 1935 saatis O. Liiv teedeministeeriumi avalikkude tööde osakonnale detailse seletuse uue arhiivihoone ruumilahenduse kohta. Hoidlatena peeti sobivaimaks 11-16 suurt saali (? 225-345 m2, kokku umbes 3800 m2), 40-kohalist uurimissaali, suurt näitusesaali, eraldi töökabinette, kaartide hoiuruume, fotolaborit, materjali vastuvõtu ja restaureerimisruume, teenistujate kortereid, kahte lifti, raamatukogu- ning muid abiruume. (46)

12. septembril 1935 haridus- ja sotsiaalministrile saadetud pikas kirjas rõhutas O. Liiv juba tuttavaid asjaolusid, mis nõudsid arhiivile uue hoone ehitamist. O. Liiv teatas ministrile, et nimetatud küsimuses on sama aasta 2. ja 3. septembril peetud läbirääkimisi majandus- ja teedeministriga, teedeministri abiga ja avalike tööde osakonna abidirektoriga ning majandusministeeriumi rahandusosakonna direktoriga, kes tunnistasid keskarhiivile uue hoone püstitamise hädatarvilikuks. Samas rõhutasid nimetatud ametnikud, et haridus- ja sotsiaalministeerium märgiks oma esildises, et tema haldusalas "ettenähtud uute ehituste kavas peab Riigi Keskarhiivi hoone ehitamist kõige tähtsamaks ja esimeses järjekorras teostamisele võtta tulevaks. .. Kuna .. minu suusõnalise ettekande puhul 2. skp. Teile Teie kõigiti toetasite uue hoone ehitamist, palun Teid, Härra Minister, jatkuvalt toetada selle küsimuse jaatavat lahendamist, ilma milleta R. Keskarhiivi tegevus ei saa edeneda ulatuses, nagu seda uus arhiiviseadus nõuab." (47)

Oluliseks dokumendiks keskarhiivi uue hoone vajaduse põhjendamisel on haridusministeeriumi poolt kokkukutsutud asjatundjate komisjoni koosoleku protokoll 17. aprillist 1936. Koosolekul osalesid haridusministeeriumi teaduse ja kunsti osakonna direktor K. Koljo (komisjoni esimees), haridusministeeriumi peasekretär A. Kurvits, teedeministeeriumi esindajana arhitekt K. Bölau, arhiivinõukogu esimees ja riigiarhiivi direktor R. Övel, ülikooli esindaja arhiivinõukogus J. Uluots, Riigi Keskarhiivi direktor O. Liiv, TÜ prorektor H. Kruus, P. Tarvel, J. Vasar, Tallinna linnaarhivaar P. Johansen, Tartu linnaarhivaar E. Tender ning Eesti kultuuriloolise arhiivi juhataja E. Blumfeldt. Seletuste andjatena olid koosolekul keskarhiivi abidirektor A. Sildnik ning osakonnajuhatajad A. Perandi ja N. Loone.
Komisjoni esimees esitas arutamiseks kolm probleemi:

1) kas praegune maja vastab arhiivi nõuetele;
2) kas Riigi Keskarhiiv on koormatud üleliigse materjaliga;
3) uue hoone ehituse vajadus ja arhivaalide mahutamine sellesse hoonesse.

Esimese küsimuse kohta võttis komisjon seisukoha, et "praegune hoone ei vasta arhiivihoone nõuetele, kuna ta, mitte olles ehitatud arhiivi otstarbeks, on tulehädaohtlik, laed vajuvad, seintesse on tekkinud praod, hoone on ebamajanduslik, mille tõttu umbes 30% hoone ruumalast jääb kasutamata."

Teises küsimuses võeti komisjoni liikmete esitatud arvamused kokku seisukohana, et "komisjoni arvates ei leidu Keskarhiivis materjali, mida võiks hävitada või paigutada kusagile keldrisse, kus nad jällegi võivad hävida. Enneiseseisvusaegsest materjalist tuleb alal hoida kahe esimese aasta (1918 ja 1919) materjalidest kõik, hilisematest arhivaalidest peaseb Riigi Keskarhiivi ainult väljavalitud materjal. Riigi Keskarhiivi ootab koondamist veel üle 3000 arhiivimeetri enneiseseisvusaegset materjali, mille paigutamiseks ei ole ruumi. Kui on mõtteid avaldatud vähemate kohtuasutiste, nagu jaoskonnakohtunikkude ja kihelkonnakohtute materjalide osalisest hävitamisest, siis ei ole tuntud tegeliku elu nõudeid. .. Eestiaegsete vähemtähtsate kohtuarhivaalide hävitamise määruse väljatöötamisel on Riigi Keskarhiiv pooldanud laiemat hävitamist, millega aga kohtutegelased ise ei ole nõustunud."

Kolmandas küsimuses jõudis komisjon seisukohale, et "üksmeelselt on vajalikuks peetud uue hoone ehitamine Riigi Keskarhiivile. Seda saab ehitada arhiivi nõuetele vastavalt, vana hoone ümberehitamine on nii kulukas ja üldse küsitav, et seda arvestada ei saa. Praegune hoone võiks jääda kasutamisele ülikooli kliinikutele ja keemia instituudile, kes ruume vajavad ja ka need ruumid on omale sobivaks tunnistand."

Pärast põhimõttelisi seisukohavõtte korraldatud "Paiklikul järelvaatusel konstateerib komisjon, et Riigi Keskarhiivi praegune hoone on 2-kordselt rohkem koormatud, kui seda lubab tema kandejõud, seintesse on tekkinud praod ja puu talad näitavad vajumise tundemärke, hoone on tulehädaohtlik, 4-ndal korral, Metobsi ruumides hoitakse kergesti tuldvõtvaid aineid. Uute arhivaalide vastuvõtmiseks ei ole enam ruumi, koridorideski asub juba umbes 1000 arhiivimeetri ulatuses arhivaale, mis on täiesti lubamatu ja raskendab tunduvalt mõne hädaohu, näit. tulikahju korral arhiivi evakueerimist; väärtuslikud kaardid hoitakse osalt rullides ja kokkumurtult pakkides, mis neid rikub ja on täiesti lubamatu, kuid ei ole ruumi nende korraldamiseks ja vajalikul viisil säilitamiseks. Uurimisruumid on kitsad ja ei mahuta kõiki uurijaid, kes töötavad Keskarhiivis. Samuti ametkonna vähesuse tõttu ei ole võimalik uurijateruumide suhtes järelvalvet teostada, nagu seda kodukord nõuab." (48)

Ekspertide komisjoni seisukohti tutvustas haridusministeerium majandusministeeriumile oma kirjas 9. juunil 1936: "Kõike seda arvesse võttes palub Haridusministeerium lubada krediiti Riigi Keskarhiivile uue hoone ehitamiseks." (49)

15. juulil 1936 toimus O. Liivi ja majandusministeeriumi esindaja K. Kranfeldti jutuajamine keskarhiivi uue hoone ehitamise asjus. "Hra Kranfeldt suhtus sellesse küsimusse väga heatahtlikult ja arvas, et see hoone on tõsiselt vajalik ka Majandusministeeriumi arvates. Ta mainis, et Teedeministeerium peaks selle järgneva aasta eelarvesse tingimata üles võtma ja ehitamine leiaks arvatavasti kõikjal pooldamist. .. Tähtis on aga, et Haridusministeerium hoone ehitamist tarvilise rõhuga pooldaks ja hoone ehitamist Haridusministeeriumi kavatsetud ehituste alal tähtsamaks ja esikohale asetatavaks peaks."

16. juulil toimunud O. Liivi ja teedeministeeriumi avalike tööde osakonna vaneminspektori Visnapuu ja teedeministri abi Jürgensoni vahelisest jutuajamisest samal teemal märgib O. Liiv järgmist: "Teedeministeeriumi seisukoht on uue hoone suhtes täielikult pooldav, nagu see kogu aeg olnud. .. Hra Jürgenson pidas veel soovitavaks asja hoogsama algatamise mõttes, et Haridusministeerium võtaks käesoleva aasta ERKA lisaeelarvesse kr. 5000.- projektide võistluse korraldamiseks ERKA hoone kohta, sest sellega antakse ehitamisele ükskord kindlam algus." (50)

Seejärel tuli asjaajamisse paus. Keskarhiivis arvati, et uue arhiivihoone ehitamise alustamiseks on kõik tehtud. Kuid ministeeriumides ja poliitikute seas arvati teisiti. Igatahes alustas O. Liiv 12. veebruaril 1938 hoidlate probleemide käsitlemist uuesti. Haridusministeeriumile saadeti taotlus uute tulekindlate ruumide saamiseks ning paluti eraldada aasta teisest lisaeelarvest 4000 krooni hoone projekteerimiseks, lisapalvega jätta selle summa kasutamine vabaks kuni 31. märtsini 1939. O. Liiv rõhutas, et pärast esialgsete plaanide väljatöötamist on alles võimalik otsustada, kas otstarbekam on ehitada uus hoone või juurdeehitus.

Kirjas viidati 1936. a. 17. aprilli ekspertkomisjoni otsusele võtta keskarhiivi uus hoone riigi ehituste kavas esimesse järjekorda. Arhiiv ei olnud enam võimeline uusi arhivaale mahutama ning oli seetõttu sunnitud temale arhiiviseadusega pandud ülesannete täitmisest loobuma. (51) Märkusena olgu lisatud, et nii resoluutseid mõtteid ei ole võimalik nimetatud komisjoni protokollist välja lugeda.

19. augustil 1938 läkitas O. Liiv haridusministrile pikema kirja koos ettepanekutega keskarhiivi ruumiprobleemi lahendamiseks, ärakiri saadeti ka peaministrile. Kiri oli koostatud väga põhjalikult ning seal on järjekordselt esitatud 1936. a asjatundjate komisjoni protokollis sõnastatud argumendid, mis ei ole enamikus kaotanud oma aktuaalsust ka tänapäeval.

Sissejuhatuses tõdes arhiivi direktor järjekordselt, et "ruumipuudus on äärmuseni jõudnud ja suure koormatuse tõttu on hoone kohati sisselangemise ohus, olles koormatud kahekordselt rohkem kui seda lubab kandejõud. Hoone praguneb ja vajub ning ei kannata välja rohkem koormamist." Osundades kõikvõimalikele ametiisikutele esitatud põhjendustele tõdes arhiivi juhataja, et keskarhiivi uute ruumide küsimus on "ikka veel surnud punktil ja eelarve kavadesse sel otstarbel paigutatud summa on kustutatud. Ometi sisaldab Riigi Keskarhiiv kogu Eesti ajaloo materjalide näol varandusi, mida ei suuda üldse rahas hinnatagi. .. Ent olukord ei luba enam viivitamist. Et hoiduda võimalikest õnnetusist, tuleks asuda kõige lähemal ajal eelprojektide võistluste korraldamisele, sest hea arhiivihoone projekteerimine ei lähe just ruttu ja hoone ehitamiseks tuleks võtta eelarvesse vastavad summad. Endastmõistetavalt tuleks projektidega tegelejail tutvuda vastavate ehitistega mujal."

Ruumiprobleemi lahendamise ettepaneku kaaskirjas teatas O. Liiv, et ta oli tutvustanud probleemi ka majandusministrile. Minister L. Sepp tunnistas, et on teadlik keskarhiivi hoone ehitamise vajadusest ja pidas võimalikuks võtta projekteerimisrahad 1938/39. a esimesse lisaeelarvesse või 1939/40. a eelarvesse. Samuti oli minister optimistlik ehituseks vajaliku krundi ostmise suhtes ning nõustus, et enne uue arhiivihoone valmimist on vajalik suurema laohoone üürimine, et olnuks võimalik jätkata riigiasutuste arhivaalide vastuvõtmist ja arhiveerimist. Kuigi majandusministri abi ja eelarvebüroo juhataja olid valmis selliseid ettepanekuid toetama, rõhutasid nad, et kõik sõltub haridusministeeriumist, sellest, millise energiaga sealt vastavaid ettepanekuid toetatakse.

Ruumipuuduse probleemist ülesaamiseks küsis O. Liiv haridusministrilt luba astuda samme ajutiste laoruumide otsimiseks ning palus abi sellega seotud kulutuste sisseviimisele järgmise aasta eelarvesse. (52)

22. augustil 1939 kirjutas O. Liiv haridusministrile: "Minule Teie poolt, härra Minister, antud suusõnaliste juhiste alusel R. Keskarhiivi uue hoone või juurdeehituse küsimuse lahendamiseks seoses 1940/41. a eelarve esitamisega ja silmaspidades Teie ülesandel peetud sellekohaseid läbirääkimisi Majandusministeeriumis ja Teedeministeeriumis, samuti et küsimust olevat esitatud ka härra Vabariigi Presidendile, kusjuures kõikjal on tunnistatud R. Keskarhiivi uute ruumide muretsemise vajalikkust, esitan Teile ettekande R. Keskarhiivi uue hoone või juurdeehituse võimaliku asukoha ning eelprojekti ja kalkulatsioonide valmistamise suhtes. .. Seni need eelprojektide koostamise summad on riigi eelarvekomisjonis kustutatud põhjusel, et Haridusministeerium on oma ministeeriumi alal pidanud hädavajalikumaks esijoones mitmete teiste hoonete püstitamise, ja et niiviisi pole R. Keskarhiivi hoone ehitamist niipea ette näha, mille tõttu ka projektide koostamine oleks enneaegne. Nii asub R. Keskarhiivi uue hoone või juurdeehituse küsimus praegu surnud punktil, vaatamata, härra Haridusminister, Teie kui ka kogu Haridusministeeriumi toetusele selles asjas, ning küsimuse põhimõtteliselt jaatavale otsustamisele ja ehituse tarvilikuks pidamisele teistes vastavates asutustes.

Riigi Keskarhiiv on teadlik teistel aladel (ülikooli, koolimajade, rahvamajade jne.) uute hoonete ehitamise hädavajalikkusest, kuid R. Keskarhiivi uue hoone resp. juurdeehituse ehituskavas esiritta seadmise tingib praeguse hoone sobimatus ja ohtlikkus arhiiviruumideks, kusjuures arhiivil pole ühtki täiesti tule-, pommi- ja gaasikindlat ruumi väärtuslikumate arhivaalide alalhoiuks. .. Teiseks on Riigi Keskarhiiv täiesti üle koormatud materjalidega ega suuda riigiasutustelt uusi arhiivimaterjale vastu võtta. .. Rida komisjone on konstateerinud R. Keskarhiivi ruumide lubamatut ülekoormatust, on küsimuse all olnud arhiivimaterjalide hävitamine ruumi puudusel, mida aga asjatundjate komisjon täiesti lubamatuks pidas, sest see võiks tuua meie arhiivindusele õige halva kuulsuse nii kodu- kui välismaal ..

Neil põhjustel R. Keskarhiivi uue hoone resp. juurdeehituse edasilükkamine oleks seotud tõsise ohuga Eesti riigi ja rahva minevikku valgustavatele tähtsatele ja asendamatutele dokumentidele, ühtlasi halvab see R. Keskarhiivi normaalset, seaduspärast tegevust." (53)

Arhiivi oma taotluse kõrval läkitasid keskarhiivi direktor, TÜ raamatukogu juhataja ja Eesti Rahva Muuseumi direktor 25. augustil 1939. aastal haridusministeeriumisse ühise konfidentsiaalse kirja. "Riigi Keskarhiivil, Tartu Ülikooli Raamatukogul ja Eesti Rahva Muuseumil Tartus puuduvad täiesti tule-, pommi- ja gaasikindlad ruumid, kuhu võiks vajaduse korral paigutada nende asutuste valitud väärtuslikumad ja asendamatud materjalid. Silmaspidades asjaolu, et mitte ainult praegune politiline olukord, vaid materjalide säilitamine ka edaspidi sunnib mõtlema ettevaatusabinõudele nimetatud ruumide suhtes, .. on algul mainitud asutuste esindajad .. pidanud kiiresti lahendust vajavaks nimetatud asutustele ühe tule-, pommi- ja gaasikindla ruumi muretsemise .., kuhu võidaks paigutada mainitud asutuste kõige väärtuslikumad materjalid." Eelarvest küsiti 90 000 krooni. (54)

31. augustil teatati haridusministeeriumist keskarhiivile, et majandusministeeriumile oli üle antud taotlus võtta lisaeelarvesse 90 000 krooni keskarhiivile hoidlate ehituseks.

Olles lugenud eelpool toodud aastaid kestnud uute arhiivihoidlate ehitamise põhjendusi ja näinud, et ühelgi aastal ei saadud ruumiprobleemi lahendamiseks midagi, on imakspandav, et 1940/41. a. eelarves nähti ette 70 000 krooni arhiivile varjendhoidla ehitamiseks. (55) Seega, O. Liivi aastatepikkune püüdlus - tagada arhiivihoidlate ehitamise finantseerimine - oli täitunud.

Kahjuks ei olnud riigieelarvesse kirjutatud rahaeraldusel tegelikku tulemit, sest Eesti annekteerimise järel 1940. a. juunis sai arhiiv endale uued prioriteedid. Viimase sõjaeelse riigikogu tahteaktil on siiski sümboolne tähendus, sest siin on fikseeritud mõistmine, et ühiskonna jaoks väärtuslike dokumentide säilitamiseks tuleb raha eraldada.

Ajakirjanduse retseptsioon uue arhiivihoone ehitamisele

1934. aastast hakkas ka ajakirjandus keskarhiivi ruumiprobleeme süstemaatilisemalt valgustama. Ajakirjanikud ja intervjueeritud ametnikud kaldusid küll toetama juurdeehitust, mõnevõrra erinedes O. Liivi soovidest ehitada täiesti uus arhiivihoone.
Kogutud andmete põhjal kirjutati arhiivi ruumikitsikuse lahendamisest 1934. aastal eesti ajakirjanduses vähemalt seitsmel, 1935. a. kümnel, 1936. a. üheteistkümnel, 1937. a. seitsmel korral jne. Tundub, et avaliku arvamuse kohaselt oldi ehituse alustamisele kõige lähemal 1935/36. aastal, kui mitmes olulises ajalehes avaldati suurte pealkirjadega samasisulisi teateid. (56) 1937. a. põhjendati mitmes lehes uue arhiivihoone ehitamise vajalikkust. (57)

1937. aastal jõudsid "Uus Eesti" kaudu avalikkuseni mõtted, et keskarhiivile võiks ehitada uue hoone hoopis Tallinna ning paigutada sinna ka sõjaarhiiv. Tartusse oleks jäänud keskarhiivi asemel provintsiaalarhiiv. (58) Järgmisel päeval oponeeris "Postimees" keskarhiivi Tallinna viimise kavale, kuna "see sisendab tartlasile üsna kibedaidi tundeid ja mälestusi." (59)

Kuidas mahutada hoonesse arhivaale, mida on rohkem, kui arhiivi mahub?

Kindlasti on vaja väikest selgitust, et mõista, kuidas oli võimalik paigaldada arhiivi, mis juba 1934. aastal oli juhtkonna sõnade järgi "ääreni täis" (sisaldades 12 000 arhiivimeetrit materjale), üha enam arhivaale, nii et tänaseks on arhiivis veidi alla 21 000 arhiivimeetri säilitatavat materjali.

Esiteks on suurenenud arhiivihoidlate põrandapind meteoroloogia observatooriumi väljakolimise järel.

Teiseks on hoidlatena kasutusele võetud kõik koridorid - kui 1939. a. oli koridorides umbes 1000 arhiivimeetrit arhivaale, siis täna on neid seal 3885 arhiivimeetrit.

Kolmandaks on märgatavalt suurenenud hoidlate koormatus. 1922. a. septembris TÜ arhitekt Mielbergi tehtud arvestuste põhjal oli keskarhiivi ruumide lubatud koormatus järgmine:

1) väiksemates puutaladega ruumides 332 kg/m2;
2) teise korruse puutaladega saalis 380 kg/m2;
3) kolmanda korruse raudtaladega põrandaga saalis 773 kg/m2. (60)

1995. a korraldatud mõõtmiste järgi on nn. väiksemates puutaladega ruumides, mis moodustavad arhiivihoidlatest 80%, arhivaale keskmiselt 460 kg/m2. Liites neile riiulite kaalu (52 kg/m2) saame arhiivis põranda koormuseks 512 kg/m2, mis on 154% arhitekt Mielbergi poolt 1922. aastal lubatust.

1920. aastatel täheldati arhiivihoone seintes hulgaliselt pragusid, mis olid põhjustatud maja ülekoormatusest (Mielbergi arvutuste järgi hoidlate täitmisel põranda kandevõime maksimaalpiirini on "Alusmüüride lisa koormatus täidetud arhiivi kappide läbi normaalse koormatusega võrreldes on 10:9. Mis puutub akna kaaridesse, siis peab tähendama, et nad normaalse koormatuse jaoks küllalt tugevad on, sellepärast peavad arhiivi kappid nõnda paigutatud saama, et need talad, mis üle aknakaari tõmmatud mitte liig raskesti koormatud ei saaks." (61) Ülekoormatuse tõttu hakkas hoone 1920. aastatel uuesti vajuma, mis oligi väikeste pragude tekkimise põhjuseks. Vajumine kestis kuni hoone tänase maksimaalkoormuse saavutamiseni 1950. aastatel. Seejärel vajumine peatus ja olukord stabiliseerus, kuid konstruktsioonide ülekoormatus on jäänud.

Neljandaks on arhiivimaterjali nõukogude võimu perioodil makuleerimisega oluliselt vähendatud. Sõltuvalt nõukogudeaegse arhiivindusliku arvestuse põhinemist säilikutel, ei ole võimalik makuleerimise ulatust mahuliselt hinnata. Samuti on erinevad autorid näidanud keskarhiivis toimunut erinevate arvudega. Võrreldes arhiivis säilitatavate materjalide hulka 1955. aastal nende säilikute arvuga, mis aastatel 1950-1955 makuleeriti, näeme, kui suur osa dokumentidest tuli hävitada, et ülejäänu korralikult karpidesse arhiveerida.

1955. a. oli arhiivis 1 905 236 säilikut ja 1337 kg lahtisi lehti. Tabelis esitatud andmete põhjal võime tõdeda, et 1950-1955 makuleeriti maksimaalselt 1 381 682 säilikut (62) ja 27 728 kg lahtist materjali. (63) Seega makuleeriti kuue aasta jooksul 1955. aastaks arvele jäänud materjalidega võrreldes kuni 72,5% säilikutest. See näitab kujundlikult, milline oli hind, mida Eesti arhiivid pidid maksma selle eest, et enne Teist maailmasõda ei ehitatud uut arhiivihoonet.

Tulles siit tänasesse päeva: praegu maksame me täpselt samasugust hinda, ainult varjatumal kujul. Praegu ei ole arhiivides isegi kohta, kuhu võiks enne makuleerimist kokku tuua need arhivaalid, mis on kõikjal laiali tänaseks likvideeritud nõukogude-aegsete asutuste keldrites, pööningutel ja muudes panipaikades. Siiski ei saa homsed arhivaarid kokku arvata makuleeritud arhivaalide hulka ega süüdistada meid rahvusliku mälu hävitamises. Sest meie ei hävita midagi. Teame vaid abitutena, et kuskil väljaspool meie haardeulatust vedelevad ja hävivad arhivaalid, mida mõne aastakümne pärast nimetataks hindamatuks kultuuripärandiks - nii nagu me teeme praegu varasemate arhivaalidega.

Viited ja kommentaarid

1. Postimees 23.5.1921, nr 111
2. Pillak, Peep. Ajaloolise Arhiivi asutamine ja Tartu Ülikool // Kleio, 3, 1991, lk 56-59.
3. Brück, Elsa. Eesti NSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi ajaloost //Eesti NSV Arhiivid: Nõukogude arhiivinduse 50. aastapäevale pühendatud juubelikonverentsi materjalid. Tallinn, 1968. Lk 5.
4. Liiv, O. Eesti riiklikust arhiivindusest // Ajalooline Ajakiri, 1930, lk 65.
5. EAA 2100.6.278 L. 102-102p.
6. EAA 2100.6.278 L 105
7. Päevaleht, 24.12.1925, nr 349, lk 8.
8. Rahva Sõna 5.4.1929, lk 7.
9. EAA 2100.6.278 L 163, 164, 188, 210
10. EAA 2100.6.278 L 212
11. EAA 2100.6.278, L. 69
12. EAA 2100.6.278 L. 83, 85.
13. EAA 2100.6.278 L 126
14. EAA 2100.6.278 L 143, 144, 146
15. EAA 2100.6.278 L 152, 156
16. EAA 2100.6.278 L 147, 153, 199
17. EAA 2100.6.278 L 159, 162
18. EAA 2100.6.278 L 186, 187, 191, 221
19. EAA 2100.6.278 L 196, 197, 209
20. EAA 2100.6.278 L 222, 223
21. EAA 2100.6.278 L 231
22. EAA 2100.6.278 L 235, 238, 240
23. EAA 2100.6.278 L. 100.
24. EAA 2100.6.278 L 104
25. EAA 2100.6.278 L 105
26. EAA 2100.6.278 L 107
27. EAA 2100.6.278 L 159, 162
28. EAA 2100.6.278 L 242, 245, 248
29. EAA 2100.6.278 L 280-281
30. EAA 2100.6.278 L 333, 334
31. EAA 2100.5.278 L 338, 342
32. EAA 2100.6.278 L. 95.
33. EAA 2100.6.278 L 148, 149
34. EAA, 661.1.514 (Keskarhiivi hoone 1931/32), L. 62.
35. EAA, 661.1.514 (Keskarhiivi hoone 1931/32), L. 58.
36. EAA, 661.1.514 (Keskarhiivi hoone 1931/32), L. 66.
37. EAA, 661.1.514 (Keskarhiivi hoone 1931/32 a.), L 49.
38. EAA, 661.1.515 (Keskarhiivi hoone 1932/33 a.), L 2.
39. EAA, 661.1.623 (Eelarve koostamine ja täitmine 1935/36 a.), L 18, 75.
40. EAA 661.1.517 L 35
41. EAA 661.1.217 L 36.
42. EAA 661.1.517 L 44
43. EAA 661.1.217 L 43, 45, 46
44. EAA 661.1.217 L 55
45. EAA 661.1.519 L 13
46. EAA 661.1.519 L 42
47. EAA 661.1.519 L 38
48. EAA 661.1.520 L 7-9
49. EAA 661.1.520 L 79
50. EAA 661.1.520 L 81
51. EAA, 661.1.521 (Keskarhiivi hoone 1937/38 a.), L 48.
52. EAA 661.1.522 L 63, 65
53. EAA 661.522a L 31-32
54. EAA 661.1.522a L 35
55. Riigi Teataja 1940, nr 23, lk 300.
56. Postimees 20.4.1936, nr 105, lk 4
57. Postimees 13.2.1937, nr 43, lk 2; Uus Eesti 22.10.1937, lk 4; Postimees 23.10.1937, nr 287, lk 4.
58. Uus Eesti 22.10.1937, lk 4
59. Postimees 23.10.1937, nr 287, lk4
60. EAA 2100.6.278 L 132
61. EAA 2100.6.278 L 132
62. Siinjuures peame tõdema, et mingi osa nendest säilikutest on fiktiivsed, kuna säilikuna makuleeritud õhukese toimiku eest maksti makuleerijale rohkem kui sama paberi koguse makuleerimisel tema kaalu alusel.
63. Kuusik, Endel. Marianila Javkina ja makulatuurikampaania Eesti Ajalooarhiivis // Kleio 7, 1993, lk 39-40.

Zusammenfassung
DER BEGINN EINES GROßEN TRAUMES: DIE VERSUCHE OTTO LIIV'S ZUR LÖSUNG DES RAUMPROBLEMS IM ESTNISCHEN STAATLICHEN ZENTRALARCHIV

Seit der Gründung des Estnischen Staatlichen Zentralarchivs, heute das Estnische Historische Archiv, hat der Raummangel seine Tätigkeit eingeschränkt. Um für die Archivierung notwendige Räume zu bekommen, hatte man zwei Lösungswege: das Bauen eines speziellen Archivgebäudes oder eines Anbaus zu dem anwesenden Gebäude. In den Zeiten des größten Raummangels hat man versucht, außer dem Archivgebäude zeitweilige Aufbewahrungsräume zu mieten. Die Problematik des Raummangels umfaßt auch die Mehrheit der über das Archiv in der Presse veröffentlichten Nachrichten.

Das Zentralarchiv wurde in Tartu gegründet - nicht in die Hauptstadt Tallinn - eben wegen der aktiven Tätigkeit der Historiker der Universität, die von dem Professor finnischer Herkunft A. R. Cederberg geleitet wurde. Die im März 1920 gebildete Archivkommission hat beschlossen, daß in Estland zwei zentrale archivische Institutionen gegründet werden: das Staatsarchiv in Tallinn für die zeitweilige (bis 20 Jahre) Aufbewahrung der Dokumente der staatlichen Anstalten und das Staatliche Zentralarchiv in Tartu für die ewig aufbewahrenden Dokumente. Der Standort des Zentralarchivs wurde dabei nur mit den Wissenschaftlern und Lehrarbeit an der Universität begründet, nicht aber mit den Bedürfnissen archivischer Art. Das amtliche Gründungsdatum des Zentralarchivs ist der 16. Mai 1921. Im Jahr 1922 hat die Regierung beschlossen, das Archiv vorläufig ins Studentenheim der Universität zu lassen. Zum Jahr 1925 war der größte Teil vom vormaligen Studentenheim in die Hände des Zentralarchivs übergegangen. Der vollständige Übergang des Gebäudes von der Universität an das Archiv ist im Gesetz der Tartuer Universität von 1925 im § 112 fixiert. Bis 1955 blieb das meteorologische Observatorium als Untermieter ins Gebäude.

Am Anfang der Tätigkeit des Archivs begann man sich um die Bodenkonstruktionen zu sorgen. Vom 19. Januar 1922 stammt die erste Expertise der Bodenkonstruktionen des Archivs. 1931 wurde eine Gesamtkommission der Universität, des Archivs und der Stadtverwaltung gebildet. Sie sollte nach den Möglichkeiten suchen, um dem Archiv zusätzliche Aufbewahrungsräume zu finden. Als die Fortsetzung der Tätigkeit derselben Kommission wurde ein Überblick über die Rissen in den Wänden und in den Decken des Archivgebäudes zusammengefaßt. Im Jahr 1932 wurde eine Kommission des Bildungs- und Sozialministeriums für die Feststellung der Tragfähigkeit des Hauptgebäudes des Staatlichen Zentralarchivs gebildet. In den mehrbelästigten Räumen wurden die gefährlichen Merkmale nicht festgestellt.

Bei der Versorgung des Archivs mit den Aufbewahrungsräumen ist die größte Energie der Leitung des Zentralarchivs auf die Überzeugung der Beamten des Bildungsministeriums, daß das Bauen des Archivgebäudes wichtiger ist als das der Klubhäuser, Schulen usw., vergeudet. In den Etat 1934/35 wurden zum ersten Mal die Projektierungsausgaben des Anbaus zum Archivgebäude eingerechnet, doch 1935 beschloß die Kommission für die Zusammenstellung der Baupläne des Staates, das Bauen des neuen Gebäudes zu verzögern, obwohl das in den Plänen der staatlichen Bauten blieb.1936 fanden viele Begegnungen des Leiters des Zentralarchivs O. Liiv mit den höheren Staatsbeamten in Baufragen des neuen Archivgebäudes statt. Als das Hauptargument wurde dabei die bald abzulaufende Frist der 20-jährigen Aufbewahrungszeit der Dokumente in den Anstalten verwendet, das bedürfte der Archivierung bis 500 Regalmeter von Dokumenten im Jahr. Die Bestrebungen des Archivleiters haben ihr Ziel nicht erreicht. 1938 begann die Leitung des Archivs wieder mit der Behandlung des Problems der neuen Aufbewahrungsräume. Neben den Anträge des Archivs haben die Direktoren des Zentralarchivs, der Leiter der Universitätsbibliothek und der Direktor des Estnischen Nationalen Museums am 25. August 1939 an das Bildungsministerium einen gemeinsamen konfidentiellen Brief gesandt, worin um die schnelle Geldassignierung gebeten wurde, um für die Aufbewahrung der wertvollsten Dokumente die bombenfesten Räume zu bauen. Aus dem Staatsbudget 1940/41 wurde dem Zentralarchiv 70 000 Kronen für den Bau des Luftschutzaufbewahrungsraums für die Archivalien assigniert. Leider blieb diese Assignation ohne wirklichen Erfolg, weil die sowjetische Okkupation im Juni 1940 der Tätigkeit der estnischen Archive die neuen Prioritäten vorgelegt hat. Die Willensäußerung der letzten vorkriegszeitlichen Staatsversammlung hat doch ihre symbole Bedeutung. In das seitens der Staatsversammlung bestätigte Staatsbudget war das Verständnis der Volksvertreter niedergeschrieben, daß die Aufbewahrung der für die Gesellschaft wertvollen Dokumente notwendig ist.

Man kann fragen, wie es möglich war, in einem Archiv, das schon 1934 nach den Worten der Leitung des Archivs ganz voll war, immer mehr Archivalien unterzubringen. Erstens hat sich die Bodenfläche der Aufbewahrungsräume nach dem Ausziehen des meteorologischen Observatoriums vergrößert. Zweitens hat man alle Korridore als Aufbewahrungsräume in Gebrauch genommen. Drittens hat sich die Belastung der Aufbewahrungsräume mit den Archivalien wesentlich vergrößert. Viertens hat man die Menge der aufbewahrenden Materialien durch das Makulieren während der Sowjetzeit umfangreich verkleinert. Abhängend von dem Basieren des sowjetischen Archivwesens auf Einheiten, können wir den Umfang des Makulierens in Regalmetern nicht bewerten.