Liivimaa Rootsiaegse Kindralkuberneri arhiivi lugu

Indrek Kuuben

Zusammenfassung:
DIE GESCHICHTE DES LIVLÄNDISCHEN GENERALGOUVERNEURSARCHIVS AUS DER SCHWEDISCHEN ZEIT

Kleio ümber keerlejate põhisõnavarasse: ajalugu - ajaloolane - ajalookirjutus, peaks mahtuma veel üks väga oluline sõna - arhiiv.

Arhiiv on ajaloo lõpp ja hauakamber, klaaskirst, milles puhkab tardumuses möödanik.
Arhiivist saab ajalugu alguse, kui ajaloolane killustab vaimumõõgaga klaaskaane, et äratada kaunitar Kleio, üha uuesti ilule.

Eeltoodud poolpidulik-poeetilised read võiksid, küll reservatsioonidega, sobida sissejuhatuseks artiklile, milles on vaatluse all ühe Eesti jaoks olulise arhiivi - Liivimaa Rootsiaegse Kindralkuberneri arhiivi (LRKkA, "rootsi arhiiv") lugu.

Mõelduna eelkõige fondi ajaloona Eesti Ajalooarhiivi (EAA) fondi nr. 278 kasutajaile, aitaks ülevaade lähendada arhiivi ajaloolasele, kes vastavaid materjale igapäevatöös kasutab. Laiemale lugejaskonnale jäägu artikkel tutvustuseks ühele killule EAA ammendamatust varamust.

Eestis asuvad arhiivid sisaldavad väga olulist informatsiooni meie maa ja rahva saatuse kohta. Samuti on arhiivide saatusesse tihedalt põimunud meie ajalugu. Ilmekas näide sellest vastastikusest suhtest on LRKkA.

***

Rootsi võim saabus Liivimaale üheaegselt riigiarhiivi - Archivum Regui (1618) - loomisega Stockholmis. Selle Rootsi arhiivinduse jaoks olulise asutuse rajamise initsiaatoriks oli kantsler Axel Oxenstierna, kelle teeneks tuleb lugeda arhiivinduse korraldamist riigis üldisemalt. Emamaal toimunud areng laienes ülemereprovintsidele, mis muidugi kehtib ka arhiividega seonduva puhul.

Millal võib Liivimaa kindralkuberneri juures rääkida esimesest kantselei- ja arhiivikorraldusest? Rootsi võimu algusaegadel ladestunud materjali terviklikkusele on jälje jätnud selleaegne üldine ametnike poolt riiklike dokumentide eravaldusesse "unustamise" tava, sel ajal pole ilmselt dokumentide sihipärast arhiveerimist toimunud. Liivimaa esimesed kindralkubernerid, nii Jacob De la Gardie kui Johan Skytte jätsid pärast ameti mahapanemist enesele ametiajal tekkinud dokumente. J. Skytte poolt Rootsi viidud kaks kirstutäit materjale, üleantuna riigiarhiivi, hävisid 1697. a. Stockholmi kuningalossi põlemisel. J. De la Gardie kindralkuberneriaegsetest materjalidest on praeguseks säilinud tagasihoidlik osa Tartu Ülikooli raamatukogus, tema arhiivis.

30. augustil 1645 Gabriel Bengt Oxenstierna kindralkuberneriks määramise puhul talle kuninganna Kristiina poolt kaasa antud instruktsioonis käsitleti ka kindralkuberneri kantselei ülesehitust. Arhivaalide paigutamisel lähtuti põhimõttest, et need vajaduse korral oleksid hõlpsasti kättesaadavad ja kasutatavad. Materjalid jagunesid viide ossa:

1. kirikuasjad - kiriku-, kooli- ja hospitaalkorraldused, põhikirjad, instruktsioonid;
2. Justitia - kaebeasjad, meeskohtunike, maa- ja lossikohtute kohtutoimikud ja protokollid;
3. Militaria - rullad, ratsateenistusnimekirjad, garnisonide ja kindluste ammunitsiooni-, relvastuse-, proviandinimekirjad, sõjaväega seotud korraldused ja kirjavahetus;
4. administratsioon - riigi- ja maavalitsusasjad, kindralkuberneri volitused, instruktsioonid, memoriaalid, riigipäeva otsused, valitsuse mandaadid ja ordonantsid, maa-aadli ja linnade privileegid ja statuudid, tsunfti- ja kaubanduskorraldused, linnade- ja maavalitsuslikud materjalid, korrespondents ja tüliküsimused naabrite ja võõrastega;
5. finantsasjad - arved, vakuraamatud, registrid, nimekirjad, missiivid, kviitungid, tõendid, lepingud.

"Ja et kindralkuberner end mitte ise oma toimikutesse mässida ehk vahetevahel lisanduva unustamise tõttu oma otsuseid muuta võiks, samuti ka, et tal alati kõigest, nii õukonnas kui provintsis juhtuvast täielikud uudised käepärast oleksid", määrati kindralkuberneri teenistusse kaks sekretäri, vastavalt saksa- ja rootsikeelsete materjalide korraldamise jaoks. Kindralkuberneri kantselei ja arhiiv oli kolmeosaline: sisemises, trellitatud akende ja tulekindlate ustega võlvitud ruumis asusid dokumendud, järgmises ruumis töötas personal, kolmandas, avaramas, toimus külastajate vastuvõtt. Ilmselt püsis kindralkuberneri kantselei ja arhiivi üldine korraldus muutumatuna kuni Rootsi aja lõpuni Liivimaal.

1690. a. kindralkuberneri kantseleis sekretäri ja arhivaarina teenistusse asunud Simon A. Lilliegren oli üks nendest paljudest professionaalidest, kes oma elu jooksul hoidis, korrastas, produtseeris, paljundas mitmesugust pabermaterjali, mis nüüdseks on muutunud ajalookirjutuse algmaterjaliks ehk kirjalikeks allikateks. Kindlasti väärivad skriibad, arhivaarid, sekretärid omaette peatükki ajalookirjutuses, hoolimata nende kohta leiduva teabe vähesusest. LRKkA ajaloos tõusis Lilliegreni isik esile 1703. a., kui ta kohe pärast aasta varem Liivimaalt lahkunud kindralkuberner Erik Dahlbergi surma pöördus arhiivisekretär E. Palmskiöldi poole küsimusega, "kas mitte tema ekstsellents õndsa hr. Dahlbergi poolt järelejäänud paberite seas avalike aktide ja dokumentide osas järele vaadata, seda enam, et ma tean ja mäletada võin, et õndsa härra peidikutes vastavaid (pabereid) leiduma peab, mis mitte sugugi pole ära teeninud sattumist erakätesse, vaid kindlasti rohkem arhiivis peab säilitatama". Dahlbergi poolt Ströpsta mõisa rajatud isiklikus arhiivis leidusid selle läbivaatamisel lisaks Liivimaa-perioodi erakorrespondentsile kindralkubermangu arhiivi materjalid aastaist 1696-1702, tema kantsleri-ajast pärit Tartu ja Pärnu ülikoolide kantseleiarhiivid, fortifikatsioonimaterjalid alates 1670. aastast.
1707.-1718. a. eraldati ja toodi riigiarhiivi Liivimaad puudutavad materjalid. Osa Liivimaa, sealhulgas Tartu materjale, mis summaarse selekteerimise tõttu jäid eraarhiivi, põlesid ära tulekahjus. Kuna puudusid selged inventariseerimisnimekirjad, on nende hävinud materjalide sisu tänini ebaselge. Riigiarhiivist on 1883. ja 1898. a. fortifikatsiooniga seonduvad materjalid antud üle Rootsi Sõjaarhiivi.

Põhjasõda tõi pöörde Eesti ajalukku, murrangulised sündmused kajastusid ka kindralkuberneri kantselei saatuses. Arengud sõjateatris ja katk olid peamisteks takistusteks Rootsi võimude püüdlustele arhiivide organiseeritud evakueerimisel.

Liivimaa hõivamise järel läks kindralkubrneri arhiiv Vene võimudele üle olekus, kus sellest ülevaate saamine oli raskendatud. Veel 1720. aastatel poldud võimelised reichskammerkollegium'ile sellest vajalikke andmeid väljastama. 1730. aastate alguseks oldi teadlikud 20 või 27 suure kasti olemasolust. Algselt oli oldud arvamusel, et rootslased evakueerisid Riiast suurema osa materjalidest. Näiteks oli majandusasehaldur Strömfeld lahkudes kaasa võtnud summaarsed majandusmaterjalid nagu revisjoni- ja vakuraamatud koos Tartu ja Pärnu kreisi maakohtuprotokollide ja -aktidega. Liivimaa Õuekohtu arhiiv, 11 kasti toimikutega, veeti vastavalt riiginõukogu 1709. a. 12. oktoobri otsusele 2. ja 8. novembril postijahtidega Stockholmi.

Vastavalt 30. augustil 1721 sõlmitud Nystadti rahu 4. artiklile pidi evakueeritud materjalid Venemaale tagastatama. Vastavaid samme võeti tsaarivalitsuse poolt ette alles 1725. a. Eesti- ja Liivimaa sadamates raevutsenud katku tõttu oldi sunnitud 1709. a. evakueeritud materjalid jätma ühele asustamata saarele Stockholmi skäärides. Pärast teatavaid ettevaatusabinõusid nagu tuulutamine ja suitsutamine, inventeeriti need paari kantseleiametniku poolt. Esimesed Rootsi viidud materjalid anti Liivimaa saadikutele - rüütelkonna peamees E. D. von Rosenile ja sekretär A. Fr. von Stackelbergile üle 18. oktoobril 1726. 26 kasti materjale koos 4 nimistuga (Eestimaa kohta 1, Liivimaa kohta 3) saadeti senatile. Pärast registrite koostamist jõudsid materjalid Eesti- ja Liivimaale tagasi. LRKkA koostisosi nende hulgas polnud.

Uusi valitsejaid huvitas kindralkuberneri arhiiv eelkõige administratsiooni järjepideva funktsioneerimise ja ülesehitamise seisukohalt. 1731. a. nõuti arhiivi korrastamiseks eraldi arhivaari ja kahte kirjutajat, veel 1732. a. oli arhiiv lahti pakkimata. Kolm aastat hiljem eraldati aastaks vastav personal; esimene kindralkuberneri arhivaar, kes asus korrastama "rootsi arhiivi", oli Joh. Wiegand Hörningk.

Valitsusnõunike H. v. Vietinghoffi ja G. W. v. Budbergi korraldusel alustati 1668. a. hilisemate dokumentide kohta registri ja alfabeedi loomist. Maiks 1738 olid registrid valminud 1689. a. esimeste kuudeni, koguti ja korrastati 1637-1710. a. patendid.

1741. a. arhivaariks saanud Matthias Adolf Enquist korrastas ja registreeris eratoimikud ja muud materjalid kuude ja aastate kaupa konvoluutidesse. 1. seeria hõlmas ajavahemikku 15. sajandist - 1618. aastani, 2. seeria algas 1619. aastaga. Töö tulemusena valmis alfabeetiline register (4 folianti, 1103 lk.) Järgnevalt alustati üldistele provintsiasju puudutavatele kuninglikele kirjadele, reskriptidele ja kolleegiumide otsustele (50 köidet) Verbal- und Real - Register loomist, esialgu aastate 1680-1693 kohta. 1754. aastaks registreeriti kuninglikud resolutsioonid ja kirjad. Üksikute köidete kohta valmistati täiuslikumad väljavõtete raamatud. Väljavõtted aastate 1634-1708 kohta (2 köidet, 853 lehte) asuvad praegu Läti Riiklikus Ajalooarhiivis (LRAA, f. 7349, n. 2, s. 29-30).

Alates 1757. a. arhivaarina töötanud Magnus Georg Harten jätkas üksikutele konvoluutidele registrite tegemist, samuti koostas ta valitsusnõunik von Campenhauseni jaoks uurimusliku suunitlusega nimekirja rootsiaegsetest kindralkuberneridest ning neljaosalise üldnimistu sellel ajal Riias olnud kindralkuberneri arhiivi osade kohta ("Summarische Anzeige derer in dem Rigischen Schwedischen General-Gouvernements-Archiv befindlichen Voluminum und Schriften"), mis koosnes järgmistest alljaotustest:
1) kuninglikud kirjad, resolutsioonid, korraldused; 2) korrespondents kuninglike kolleegiumide ja komisjonidega; 3) eratoimikud; 4) sõjaväge, majandust, kirikut, ülikooli, postindust, rendiküsimusi ja rüütelkonda puudutavad kirjad.

Arhiivi edasise korrastamise katkestas kindralkuberner G. Browne, kes oli seisukohal, et olulisematest materjalidest tuleb teha teatud hulk saksakeelseid tõlkeid, pärast mida arhiivi enam ei vajata. 1786. a. pärast Harteni surma nii ka juhtus, arhiivi olukord hakkas halvenema. LRKkA oli esimene nn. surnud arhiiv Liivimaal B arhiivi kasutamine praktilistel kaalutlustel oli lõppenud, selle taasavastamine sõltus ajaloolastest.

19. sajandi algul tõuseb ajalookirjutuses esile rankelik püüd näidata ajalugu nagu see tegelikult olnud on - wie es eigentlich gewesen ist. Sihipärasemalt hakatakse kasutama allikaid, s.t. ka arhiive. Romantism väärtustas keskaja, Liivimaa ajaloos pööratakse peatähelepanu orduajale. Liivimaa kindralsuperintendent K. G. Sonntag oli esimene baltisaksa ajalookirjutaja, kes pööras pilgu Riia lossis asunud "rootsi arhiivile". Selle eelmisest korrastamisest oli möödunud inimpõlv, Sonntag "avastas" arhiivi olukorras, mille puhul leidis vajaliku olevat see taaskorrastada. Tema poolt 1811. a. valminud "Übersicht des Livländischen Regierungsarchivs aus der Schwedischen Regierungsperiode" (ilmselt sama ülevaade või osa sellest on uurijaile kättesaadav LRAA-s, f. 7349, n. 3, s. 86) pole täielik, küll aga annab võrdleva aluse hilisemate ja varasemate lünkade kohta. Sonntag oli esimene, kes publitseeris LRKkA-st talle huvipakkunud materjale.

Lisaks ajalookirjutusega seotud eesmärkidele tekkis taas vajadus kasutada arhiivi praktilistel kaalutlustel. Seoses õigusajaloo vajadustega loodud Liivimaa Provintsiaalõiguse Komitee (1818) eestvõttel tekkis mõte hakata välja nõudma Rootsis asunud Liivimaa arhiivide osi. Uue tõuke Nystadi rahulepingu punktide lõplikuks täitmiseks andis kroonumõisate mõõtmise ja omandisuhete reguleerimise vajadus. Sonntagi ärgitusel ja kindralkuberner F. Paulucci vahendusel saadi 1825(6). a. Rootsilt tagasi Liivimaa ajalooga seotud oluline kaardimaterjal, koos sellega ka kaasaegsete poolt vähem hinnatud majandusmaterjalid: pearaamatud, eriarveraamatud, fortifikatsiooni-, tolli- jm. arved, mis praegu moodustavad EAA fondist nr. 278 väga olulise ja väärtusliku osa.

19. sajandile iseloomlikud vabadused arhiivide kasutamisel tegid seoses LRKkA-ga võimalikuks sellise mõiste nagu "Sonntagi pärand" tekkimise. Nimelt leidusid Sonntagi isiklike paberite seas ka "rootsi arhiivi" materjalid, mida ta oli kollektsioneerinud või uurimistöös kasutamiseks koju kaasa võtnud. Sonntagi surmaga jäi pooleli Rootsist saadud materjalide jagamine eri asutuste (kubermanguvalitsus, Liivimaa konsistoorium, Tartu ülikool) vahel, millised materjalid olid samuti tema kodus. Superintendendi eraarhiivi, sealhulgas ka LRKkA osad, päästis tulevikule asjaarmastaja ajaloolane ja kollektsionäär August Buchholtz, kes osa pabereid sai kingiks Sonntagi lese käest, osa, juba makuleerimisele määratud, ostis ta raamatukaupmehe Franzeni vahendusel 168 rubla eest. August Buchholtzi poja Riia ajaloolase Anton Buchholtzi kaudu jõudsid LRKkA arhivaalid Riia Ajaloo- ja Muinsusseltsi raamatukokku, olles seal tsaariajal paradoksaalsel moel uurijaile kättesaadavamad kui "rootsi arhiiv" ise.

Sonntagi surma järel langes järjekordselt huvi arhiivi vastu. Riia lossis valitsenud ruumipuuduse tõttu kuhjati eri arhiivide materjalid läbisegi, Vene bürokraatiat vaevanud paberiuputuse leevendamiseks alustati lossis hoitavate vanade arhiivide makuleerimist. Õnneks see barbaarne aktsioon "rootsi arhiivi" ei puudutanud. Seltsi eestvõttel püüdis selle arhivaar Dohnberg laialipillutud materjale aastakäikude järgi korrastada. Baltisakslastel puudusid aga esialgu laiemad võimalused arhiivi haldamiseks.

Väheseid rootsi ajaloolasi, kel avanes võimalus sel ajal arhiiviga tutvuda, oli Per Sondén. Otsides Teaduste-, Ajaloo- ja Muinsuste Akadeemia lähetusel kantsler Axel Oxenstierna kirju, tegi ta 1888. a. suvel uurimisreisi tsaaririigi ja saksa arhiividesse. Tema sõnades väljenduv meeleolu peegeldab ehk ka rootsi ajaloolaste suhtumist endiste ülemereprovintside arhiividesse laiemalt: "Suur oli minu ootus seoses rikkustega, mida ma uskusin leiduma pidavat kubermanguarhiivis, kui ma saabusin Riiga. Kaua sain ma vahepeal oodata, enne kui minu uudishimu rahuldatud sai, kuna vene kuberner mõnede arusaamatuste järjena vene kantseleis ei olnud saanud mõningaid mind puudutavaid eeskirju kõrgemalt ja ei arvanud ilma nendeta end võivat mind sisse lasta. Lõpuks pärast rohkem kui pooltteist nädalat sain ma igatsetud loa, et külastada neid siiani samahästi kui tundmatuid aardeid. Nimi "surnud arhiiv" on selles suhtes väga iseloomulik. Arhiiv on nüüd tõesti venelaste ja sakslaste vahel valitseva leppimatuse tõttu sama hästi kui surnud ja maetud. Keegi ei taha sellest midagi teada ja keegi ei vaevu selle eest hoolt kandma." Maalides masendava pildi hävinevatest rikkustest, lõpetab Sondén arvamusega, et kuna saksa ringkonnad Liivimaal olid ilma jäetud võimalusest korrastada kogutud materjale, olnuks soovitav sama töö innukas ülevõtmine rootsi uurijate poolt.

1896. a. Riias peetud X Arheoloogia Kongressil tõstatas "rootsi arhiivi" teataval määral kureerinud Riia Ajaloo- ja Muinsusselts selle korrastamise küsimuse. Siseministeeriumi alluvuses loodi juulis 1897. a. komisjon "Riia lossis hoitava Rootsi arhiivi sisu ja ajaloolise tähenduse väljaselgitamiseks". Vastav komisjon tuli kokku mais 1898, selle liikmeteks olid lisaks riigivõimu esindajaile ka baltisakslased, Liivimaa Rüütelkonna poolt H. v. Bruiningk, seltsi poolt A. Buchholtz ja Fr. Bienemann juunior. Arhiivi korrastustööde lõppresultaadiks sai nn. Bienemanni kataloog, "Katalog des Schwedischen Generalgouverneur-Archivs zu Riga" (1908), mis on oma nimetuse saanud arhiivi korrastamise sisuliselt juhilt ning enim selles valdkonnas kompetentselt kaasaegselt ajaloolaselt. Suhteliselt kaua kestnud korrastustöödel olid objektiivsed põhjused. Komisjoni koormati üksikasjalike instruktsioonidega, mis esimesel etapil, arhiivi koosseisu ja sisu kindlakstegemisel, nägid ette iga üksiku lehe nummerdamise ja templiga varustamise. Selleks planeeriti kolm aastat. Väliste korrastustööde lõppedes pidi asutama toimikute registreerimise ja sisu avamise juurde. Sõjaministeeriumi esindaja soovi kohaselt pidi alustatama militaarvaldkonda hõlmavaist materjalidest. Algsete kavade järgi pidi kindralkuberneri arhiiv jaotatama 48 osaks. Aeg ja asjade loomulik käik tegid korrektiivid - loobuti aeganõudvast lehtede tembeldamisest, samuti rangest korrastamise ja registrite loomise eristamisest. Paralleelselt korrastustöödega asuti looma sedelkatalooge. Et mitte lõhkuda arhiivi esialgset struktuuri, loobuti 48-osalisest materjalide jaotusest. Lisaks pidurdas tempot tööde teostamine selleks ebasobivates tingimustes - kütte puudumine tingis sundseisakud sügistalvistel perioodidel.

Korrastamatult oli arhiiv koosnenud 641 köitest ja 341 pakist (30-45 cm paksud). Tööde lõppedes oli arhiivis 1408 köidet ja kausta, mis olid jagatud 25 ossa.

Tsaarivalitsusel puudus sisuline huvi "rootsi arhiivi" vastu, see paigutati jällegi oma esialgsesse asukohta, lossitorni "lokaali". Juurdepääs sellele jäi endiselt suletuks, hädavajadusel võisid arhiivi kasutada vähesed ajaloolased. Baltisaksa ringkondi muidugi seesugune olukord ei rahuldanud. XV arheoloogide kongressil (Novgorod 1911) võeti vastu ühehäälne resolutsioon "rootsi arhiivi" andmisest Riia Ajaloo- ja Muinsusseltsi valdusesse. Järjekindel lobby valitsusringkondades tõotas vastava küsimuse soodsat lahendamist, arutluse all oli arhiivi andmine kas seltsi või Liivimaa Rüütelkonna valdusse. Need lootused kustutas puhkenud sõda.

Esimese maailmasõja tagajärjel said Baltimaade territooriumil tekkinud asutuste arhiivid tugevasti kannatada. Saksa vägede pealetung sundis Vene võime evakueerima tagalasse hulgaliselt administratiiv-, kohtu-, finants-, õppe- ja muid asutusi, mille hulk ulatus üle 200. Asutustega koos liikusid arhiivid, nende seas ka "rootsi arhiiv". "Rumalas hirmus lasi tsaarivalitsus arhiivi Rjazanisse "evakueerida"", kommenteeris hiljem meelekibedusega H. v. Bruiningk. Sügisel 1914 paigutati "rootsi arhiiv" Rjazanis Sobornaja uulitsale Kubermangu Maamõõtja (Joonestuskoja) ruumidesse.

Endise Liivimaa kubermangu territoorium jagunes kahe rahvusriigi, Eesti ja Läti vabariikide vahel. Kohe pärast sõjategevuse lõppemist Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel tõusis arhiivide reevakueerimise küsimus päevakorda. Juriidiliseks aluseks sellele aktsioonile said 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingu sätted. Rahulepingu XII artikli 4. ja 6. punkt nägid ette Eestit puudutavate varade tagasitoomise ja selleks vastava segakomisjoni loomise. 1920. a. reevakueeriti ka "rootsi arhiiv" ja Liivimaa kubermangu valitsuse ning sellele allunud asutuste arhiivid. Kõik need materjalid võeti 1920. a. septembri algul komisjoni volinike J. Tannebergi ja K. Viegandi poolt vastu ja jõudsid Moskva kaudu 1. oktoobril 1920 Tallinna. "Rootsi arhiiv" (56 kasti ja 2 kotti) hõlmas ühe raudteevaguni. Algselt paigutati arhiiv ebasobivasse hoiupaika, rahaministeeriumi kuuri. 20. jaanuaril 1921 tõstatas prof. A. R. Cederberg arhiivikomisjoni istungil küsimuse materjalide kiirest Tartusse toomisest. Arhiivinõukogu tegi vastava esildise haridusministeeriumile ja aprillis 1921 toodi "rootsi arhiiv" üle praeguse Eesti Ajalooarhiivi, tollase Eesti Riigi Keskarhiivi (ERKA) ruumidesse.

Noorte naaberriikide vaheliste probleemide seas oli oma koht ka arhiividega seondunud küsimustel. Eelkõige puudutas see naaberriigi territooriumile jäänud või sattunud arhiivide osi, millised olid vajalikud teise riigi vastava maa-ala administratiivses asjaajamises ja korraldamises. 1920. a. lõpus sõlmiti esialgsed kokkulepped, "arhivaalide Lätiga vahetamise küsimus" oli üks olulisemaid märksõnu kahe aastakümne arhiivinduses. 1920. aastate keskel lisandub siia juurde veel üks nüanss, LRKkA küsimus, mille Riia Ajaloo- ja Muinsusselts
H. v. Bruiningki juhtimisel uuesti päevakorda tõstis. Otsides tuge Lääne-Euroopa ajalooringkondadelt, kinnitab ta eluõhtul (Archivalische Zeitschrift 1926), et arhiiv tuleb tagasi tuua selle tekke- ja eksisteerimiskohta - Riiga. Mõneks ajaks puhkes poleemika Eesti ja Läti ajakirjanduses, ei puudunud ka anonüümsed vassimised ja ERKA juhi ametikohaga seondunud päevapoliitika. Mõlema poole teadlased kinnitasid arhiivi jagamatuse printsiipi, Eesti pool apelleeris lisaks õiguslikule küljele, kinnitades, et LRKkA on Tartu rahu objekt. Samuti viidati valitsustevaheliste kokkulepete puudumisele, mistõttu vastava küsimuse arutelu polevat vajalik.

"Rootsi arhiivi" sattumist Tartusse võib vaadelda mitmeti - oli see saatuse kingitus, juhuste kokkulangemine või objektiivne paratamatus. Selge on, et eesti rahvuslik ajalookirjutus sai enda valdusse aegumatu väärtusega ajaloomaterjalid. ERKA struktuuris kuulus LRKkA vanema ehk ajaloolise osakonna fondide hulka. Rootsiaegsete kuberneride fondide osas asetati osakonnas põhirõhk Eestimaa Rootsiaegse Kindralkunerneri arhiivi (ERKkA) korrastamisele, mille tulemusena ilmus trükist kaheosaline kataloog (1936). LRKkA-st viidi ERKkA-sse üle Eestimaa materjalid. Riigi Keskarhiivi seisukoht LRKkA suhtes olgu esitatud osakonnajuhataja A. Perandi suu läbi: ".. LiRKkA ei ole küllalt põhjalikult ja ühtlaselt korraldatud, nii et tõuseb küsimus, kas ei tuleks teda mitte ümberkorraldada. Kuid arvesse võttes asjaolu, et see arhiiv juba omab teatud korralduse, mis siiski võimaldab arhivaalide leidmise, pealegi on tal olemas trükitud nimekiri - olgugi et see kannab rohkem inventuurnimestiku laadi -, ja et teda sarnase korralduse juures on õige palju tarvitatud ja tsiteeritud, ei ole minu arvates selle arhiivi ümberkorraldamine otstarbekohane. Küll tuleks aga iga kaust varustada sisuregistriga, et võimaldada neist üksikute dokumentide ja paberite leidmist." 1928. a. alustatigi plakatite sedelkataloogi koostamist ning sisuregistrite tegemist üksikutele kirjavahetuse säilikutele. Siiski ei ole need ettevõtmised olnud süstemaatilised. "Rootsi arhiivi" kasutamise järjekindlast intensiivsusest annab tunnistust fakt, et aastatel 1931-1940 on ERKAs fikseeritud 4068 kasutuskorda.

Teise maailmasõja keerisest, mis katastrofaalselt vapustas riike, rahvaid, inimesi, ei jäänud puutumata ka arhiivid. Mõõtmatult suureneb taaskord arhiivimaterjalide hävinemise oht. Vaadates kitsamalt ERKA arhiivimaterjalide käekäiku, võiks sõja-aastate märksõnadeks olla sõnapaar evakuatsioon - reevakuatsioon. 1944.-1945. a. on jäänud "rootsi arhiivi" jaoks seni viimaseks daatumiks, mil kardinaalselt muutus arhiivi asukoht ja koosseis. Evakueerimine, ekstreemolukord arhiivi jaoks, tähendab selle korraldamise printsiipide juures kvaliteedi asendumist kvantiteediga. Fondimaterjalide struktureerimine, grupeerimine, säilikute moodustamine asendub standardse jaotusega. 1944. a. oli selliseks ühikuks Tartu kastivabriku nomenklatuurne toodang mõõtmetega 75 x50 x 30 / 85 x 60 x 45 cm.

Okupatsioonivõimude poolt kavandatud kultuurivarade varjestamise aktsiooni raames on oktoobris 1943 alustatud LRKkA materjalide kastidesse pakkimist. Detsembris 1943 on Põhjarinde tagala ülemjuhatajalt saadud nõusolek ERKA varade evakueerimiseks Järvamaal asuvatesse Vodja, Väätsa ja Kirna mõisahoonetesse. Esimesed autod asusid Tartust Vodjasse teele veebruari algul. 1. aprillini 1944 paigutati Vodja põllutöökooli võlvitud lagedega keldrisse 284 kasti, nende seas ka 5.-10. veebruaril 14 kasti LRKkA materjale. Arhiivimaterjalide valvuriks ja hooldajaks komandeeriti Vodjasse arhivaar Alise Benita Labi. Noore naisterahva naabriks oli lõbusalt seltskondlik 5. piirikaitserügemendi
3. pataljoni 5. kompanii. Valvuri ülesandeks oli peale järelvalve keldri igapäevane tuulutamine (ca 1-2 tundi). Keldri rõskusele lisaks olid arhivaalide eventuaalsed kahjustajad ka tooretest laudadest valmistatud kastid.

Teine osa (41 kasti) LRKkA materjale evakueeriti 8.-13. aprillil Väätsa algkooli keldrisse. LRKkA säilikute jaotumine Järvamaa kahe võlvkeldri vahel saab sündmuste arenedes arhiivi terviklikkuse jaoks otsustavaks. Idaalade riigikomissari kirjaga (II Raum 8E6-II-151, 7. juuni) otsustati Eestist kultuuriväärtuste evakueerimine Reich'i. 30. juunil väljastatatud direktiivis määrati ERKAst evakueeritavate varade sihtkohaks Troppau Ida-Sudeetides. 29. augustil saabus Vodjasse haridusdirektori abi Juhan Vasara poolt evakuatsiooni läbiviimise kiirendamiseks kohale määratud Bruno Edermaa, kellele Labi väljastas 131 kasti arhivaale. 17. septembril alustas Vodja jaamast teekonda läände 2 vagunit ERKA arhivaale, esialgseks suunaks Paide-Türi, saatjateks ERKA juhataja E. Tender ja kaastöötaja W. Kahna. 1944. a. evakueeriti ERKAst 1071 kasti arhiivimaterjale, millest sakslased jõudsid Eestist maitsi välja vedada 310 kasti. Evakueerimiskavad nägid ette põhiosa materjalide Eestist meritsi väljaviimise. Kastid Vodjalt ja Väätsalt ERKA varadega jõuti transportida Tallinna Kaupmeeste sadama uude Clayhillsi kaubahoovi, osa kaste jõuti viia Väätsalt Paide raudteejaamani, osa jäi Väätsa. Siis vahetus okupant.

1945. a. kevadel oldi suutelised alustama arhiivimaterjalide reevakueerimist, esimesed materjalid saabusid Tartusse mais. Viimased kastid LRKkA materjalidega jõudsid arhiivi septembris, aasta lõpuks oli arhiiviriiulitele paigutatud fondi kogu Eestisse jäänud osa, mis sel ajal moodustus 796 säilikust ja 7,3 kg lahtisest materjalist.

Eestist evakueeritud LRKkA materjalide teekonna dokumentaalsest jälgimisest peame siinkohal loobuma ja esialgu piirduma üksikute faktidega. 1945. a. alguses jõudis Tartusse teade, et E. Tenderi ja W. Kahna postiaadress jaanuaris 1945 oli Ostsudetenland, Kreis Jägerndorf, über Röwersdorf, Schloss Nr. 13. Linnast tosina kilomeetri kaugusel olev loss oli määratud arhivaalide asukohaks. Mais 1945 levisid teated, et osa kaste arhiivimaterjalidega asunud Ruhja kaubaaidas, osa aga teistes kitsarööpalise raudtee jaamades Ruhja-Riia suunal. Astuti esimesi samme materjalide otsimisel.

Nõnda oli taas 1945. a. lõpul kerkinud esile "vana tüliküsimus" - arhivaalide jagamine Läti ja Eesti vahel. Kui seni seisnes probleemi olemus kahe võrdväärse partneri vahel tsiviliseeritud lahenduste otsimises, siis nüüd oli olukord muutunud Eestile ebasoodsamas suunas. Seni oli oma tegevuses lähtutud Lätti sattunud materjalide tagasitoomisest. Nüüd tuli asuda kaitsele. Aastail 1941-1944 olid Läti Riikliku Ajalooarhiivi juhid olnud koos vene kamraadidega Tskalovis tagalas, arvesse tulid isiklikud tutvused. 8. oktoobril 1945 on NKVD Arhiivide Peavalitsus teinud ENSV RKA Filiaalile "ettepaneku" anda Lätile üle 53 fondi, mille fondimoodustaja tegevus hõlmab mõlemat maad. Nimekirjas oli ka LRKkA.

Oluliseks sai väheste võimaluste maksimaalne ärakasutamine, mida pakkus "süsteem". Neil pingelistel aegadel ilmnes filiaali ülema Voldemar Milleri kohanemisvõime ja initsiatiivikus. Jaanuaris 1946 ENSV SARKi Arhiivide Osakonnale saadetud kirjas püüdis Miller pareerida lätlaste nõudmisi, lähtudes "oma vastuväidete esitamisel esijoones nn. Nõukogude L. Riikliku Arhiivifondi komplekteerimise teaduslikest alustest". Lisaks otsis filiaali ülem aktiivselt tuge TA presidendilt H. Kruusilt, TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna dekaanilt R. Kleisilt. Sügiseks 1945 olid aga Tartusse jõudnud andmed, et Tsehhoslovakkiasse evakueeritud materjalid olid saabunud Riiga. Eesti pool kartis õigustatult, et see asjaolu annab Lätile teatava survevahendi oma taotluste läbisurumiseks.

Aprillis 1946 pidi 53 fondi kuuluvuse küsimus otsustatama nõupidamisel Moskvas. Märtsis komandeeriti Tartust Riiga arhiivi administratiivse osakonna ülem O. Vares ja teaduslik töötaja A. Dauksa filiaalile kuulunud arhiivimaterjalide reevakueerimiseks. Varese aruandes kajastub ka informatsioon, mis puudutab Eestist viidud arhiivimaterjalide teekonda läände sõjasügisel 1944: "Filiaalile kuuluvad Troppaust Riiga toodud materjalid on üldiselt vähe kannatanud. Ainult vähene osa materjalidest on veest või mürsukildudest rikutud. Latvija arhiivinduse juhtivate kaastööliste informatsiooni kohaselt on sakslased Troppau rünnaku puhul kindlustanud vastupanu punktiks, kasutades kõikjal kindlustusteks arhiivimaterjalide kaste. Troppausse oli evakueeritud suurel hulgal arhiivimaterjali Baltikumist, Valge-Venest, Poolast ja ka Ida-Saksa aladelt. Frondi lähenemisel Troppausse on sääl toimunud suured lahingud, kus said kannatada ka arhiivimaterjalid. Pärast lahinguid on Punaarmee osad koos Moskva arhiivi komisjoni esindajate ja Tsehhoslovakkia kohalike võimude kaasabil segipaisatud materjalid paigutanud osalt kastidesse, osalt aga lahtiselt vagunitesse ja kõik kokku saadetud Riiga. Selle tõttu on Riias Riigi Keskarhiivi kuhjunud suured massid arhiivimaterjali, millede jaotamine üksikute vabariikide vahel on praegu käsil. Troppau rajoonist olevat vagun, milles oli ka Filiaali materjali, sattunud eksikombel Rumeenia raudteedele, kuni lõpuks saadetud Riiga."

ERKA materjalid olid paigutatud arhiivihoone keldrikorrusel asunud laoruumidesse riiulite vahele segipaisatult, ulatudes laeni. Teine osa materjalidest oli esimese korruse laoruumis põrandal hunnikus. Kaosest Eestile kuuluvate materjalide eraldamiseks loodud segakomisjoni (Grinbergs, Jens, Vares, Dauksa) juhtimisel pakiti 75 kasti, siis jõuti arhivaalideni, millele pretendeeris Läti. Pakkimata ja Eestisse saatmata jäid ka LRKkA osad. Siinkohal tuleb möönda, et Varese missiooni käigus on kas teadlikult või teadmatult toodud Tartusse ka mõningaid LRKkA materjale.

15.-16. aprillil 1946 toimus Moskvas Arhiivide Peavalitsuses Läti ja Eesti esindajate juuresolekul nõupidamine, millel oli arutlusel vaidlusaluse 53 fondi kuuluvuse küsimus. "Fiasko," pidi nentima filiaali ülem pärast naasmist koosolekult. Mainitud fondidest otsustati jätta Eestile ainult kaks, ülejäänud tuli tagastada kas tervikuna Lätile või kahepoolse komisjoni poolt jagada vastavalt territoriaalsele printsiibile. LRKkA kuulus teise gruppi.

Eesti NSVst läksid Moskva poole teele protestikirjad ja pöördumised ministrite nõukogult, siseasjade ministeeriumilt, teaduste akadeemialt, ülikoolilt. Dokumentides selgitati Eesti nõukogude ajalooteaduse vajadust, ületada ja kummutada kodanlike ajaloolaste saavutatu, murda baltisaksa ja Eesti kodanliku ajalooteaduse poolt eesti rahvasse aegade jooksul istutatud valearusaamad ja -arvamused. Loomulikult oli nende ülesannete täitmiseks möödapääsmatu kõnealuste arhiivimaterjalide viljakas kasutamine, s.t. nende jätmine Tartusse. Nende pöördumiste tulemusel säilis status quo. Augustis 1946 on NSVL siseministri Kruglovi otsusega 53 fondi jäetud Tartusse. Siinkohal pole ülearune lisada, et ENSV valitsus- ja teadusbürokraatide poolt allkirjastatud, stalinliku butafooria vaimus vormistatud dokumentide projektide tegelikuks autoriks ja kirjavahetuse koordinaatoriks oli filiaali ülem Voldemar Miller.

Poolsajanditaguste kriitiliste aastate järel on LRKkA nii Tartus kui Riias nautinud suhtelist vaikelu. Tartus on fondile koostatud 2. nimistu (1956), mis sisaldab Bienemanni komisjoni poolt korrastamata jäänud materjalide kõrval ka kindralkuberner Christer Horni materjale. Praegu Riias, Läti Riiklikus Ajalooarhiivis (Slokas iela 16) asuv LRKkA osa paikneb ühes kolmanda korruse hoidlas, hõivates ca 15 ruutmeetrit riiulipinda. Fond kannab nimetust Liivimaa Rootsiaegse Kindralkuberneri Kantselei ja numbrit 7349. Praegu on fondi materjalide piirdaatumid 1589-1810, fondis on kolm nimistut. Riiga sattunud materjale hakati korrastama 1950. aastate teisel poolel. Sel ajal on jällegi kerkinud fondi kuuluvuse probleem, viimast korda on arhiivi töötajad LRKkA Tartu-osa Lätile tagastamise küsimuse päevakorda tõstnud 1957. aastal. 1. nimistu (1958) moodustub peamiselt materjalidest, mis evakueeriti Eestist 17. septembril 1944. Lisaks leidub üksikuid säilikuid, mis ei kajastu Bienemanni kataloogis. Need on toodud arhiivi Riia Ajaloo- ja Muinsusseltsi raamatukogust. Nimistus on 395 säilikut. 1958. a. valminud 2. nimistu (291 säilikut) ja 1969 lisandunud 3. nimistu (86 säilikut) on moodustatud korrastustööde käigus lahtisest materjalist, samuti on fondi koondatud materjale eraarhiividest. Neis nimistutes leidub ka üksikuid Bienemanni-aegseid säilikuid. Fondi nr. 7349 kõikide nimistute koostamisel on järgitud Bienemanni kataloogis esitatud struktuuri. LRKkA Läti-osa on korrastatud korrektselt, suured teened selles osas on selle perioodi silmapaistval uurijal A. Jensil. Koopiad fondi kolmest nimistust on uurijaile praeguseks kättesaadavad ka Tartus, Eesti Ajalooarhiivis.

Avardunud ja vabamate aegade saabumisel on laienenud ja tihenenud sidemed eri maade arhiivide vahel. Edasise arengu märksõnaks võiks sobida kolmepoolne koostöö Tartu - Riia - Stockholmi teljel. Rootsipoolsete tehniliste ja rahaliste vahendite abil on praegu teoksil Riias oleva LRKkA osa mikrofilmimine. Praegused tööd on loodetavasti aluseks edasisele kolmepoolsele - Rootsilt Livonica-kogu, Eestilt ja Riialt LRKkA - koopiate vastastikusele vahetamisele. Mõeldes ajaloouurimisele ja -uurijaile on selle hea tahte aktsiooni tähendust raske üle hinnata. Veelgi olulisem on teadvustada, et tunduvalt väheneb risk alatiseks ilma jääda mineviku hindamatust pärandist. Selle arusaamiseni aitab meid juhtida ka LRKkA lugu.

Kasutatud allikad ja kirjandus

Allikad

EAA: f. 661, n. 1, s. 112; f. 661, n. 1, s. 133; f. 661, n. 1, s. 175; f. 661, n. 1, s. 177; f. 661, n. 1, s. 184-186; f. 661, n. 1, s. 188; f. 661, n. 1, s. 243a; f. 1436, n. 1, s. 110; f. 5244, n. 1, s. 120; f. R-271, n. 1, s. 69; f. R-271, n. 1, s. 90; f. R-271, n. 1, s. 91

LRAA: f. 7349 toimik

Buddenbrock, G. J. v. Sammlung der Gesetze, welche das heutige livländische Landrecht enthalten, kritisch bearbeitet. Bd. 1. Abteilung. Landesordnungen vom Jahr 1621 bis 1680. Riga, 1821.

Kirjandus

Aqut. "Det svenska arkivet" i Riga // Historisk Tidskrift. Stockholm 1907, s. 108-111.

Berkholz, G. Gedächtnissrede auf Dr. August Buchholtz // SB der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde der Ostseeprovinzen Russlands. 1875. Riga 1876.

Bienemann, Fr. Über das "Schwedische Archiv" in Riga // Baltische Monatsschrifte. 1906. Jg. 48, Bd. 62, Riga 1906, S. 207-222.

Bruiningk, H. Das ehemalige Historische Landesarchiv in Riga // Archivalische Zeitschrift. 1926. III. S. 119-133.

Die Insinuation des "Rahwasöna" // Rigasche Rundschau. 1927. Nr. 72.

Feuereisen, A. Ein Notstand des baltischen Archivwesens // Arbeiten des zweiten Baltischen Historikertages zu Reval 1912. Reval 1932, S. 239-278.

Liiv, O. Über die Archive und deren Benutzung in Estland zur schwedischen Zeit // Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft. 1929. S. 126-157.

Liljedahl, R. Einige Bemerkungen über das Archivmaterjal zur "Skytte - Zeit" in der Geschichte Livlands // Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft. 1929.
S. 1-18.

Naaber, V. Arhiivimaterjalide reevakueerimisest Nõukogude Venemaalt 1920-tel aastatel. 1985. EAA. MK 2135 / B.

Perandi, A. Ülekohtuste wäidete tagasitõrjumiseks // Postimees. 1927. Nr. 129.

Riigiarhiiw, dr. Nyth ja balti orientatsaioon .. // Rahwa Sõna. 1927. Nr. 22.

Simonsson, I. Erik Dahlbergs arkiv // Meddelanden från Svenska Riksarkivet. Ny Följd. I. 51-59. 1924. S. 272-287.

Sondén, P. Några anteckningar från Östersjöprovinsernas arkiv // Historisk Tidskrift. 1888. S. 357-367.

Zusammenfassung:
DIE GESCHICHTE DES LIVLÄNDISCHEN GENERALGOUVERNEURSARCHIVS AUS DER SCHWEDISCHEN ZEIT

Es ist nicht überdrüssig zu betonen, daß die Geschichtsschreibung im Archiv beginnt, deshalb wäre es sicherlich nötig, die Geschichte der Geschichtsquellen einzeln zu untersuchen. Im Aufsatz steht die Geschichte des für Estland sehr wesentlichen Archivs, Livländischen Generalgouverneursarchivs aus der schwedischen Zeit (LRKkA) als ein charakteristisches Beispiel über den gegenseitigen Zusammenhang des Schicksals unserer Geschichte und Geschichtsquellen unter dem Blick.

Nach Livland ist die schwedische Macht gleich mit der Gründung des Reichsarchivs in Stockholm (1618) angekommen, am deren Beginn kann man aber nicht über die folgerichtige Archivierung der Dokumente sprechen. Die Ganzheit der derzeitigen Materialien ist stark von der Gewohnheit der zeitgenössischen Beamten, die staatlichen Dokumente bei sich zu "vergessen", beeinflußt. Erst in der im Jahr 1645 dem General-Gouverneur gegebenen Instruktion ist die Ordnung der Kanzlei des General-Gouverneurs und die Struktur der Archivierung der Dokumente festgelegt worden. Die damalige Kanzleiordnung haltete sich stabil bis Ende der schwedischen Macht in den Überseeprovinzen. Am Beginn des 18. Jh. kann man in der Geschichte des Archivs die Person des Archivars Simon Liljegren hervorheben, dessen Beschäftigung die von Erik Dahlberg nach Schweden mitgebrachten staatlichen Materialien für die Zukunft rettete. Die Pest und der Krieg störten der schwedischen Beamten bei der geordneten Evakuation der Archive. Noch in den 1730 Jahren hatten die russischen Behörden keine exakte Vorstellung über die in Riga vorhandenen Archivmaterialien. Russen waren zuerst an dem Archiv zum Zweck der folgerichtigen Funktionierung der Administration interessiert. Man begann mit der Schaffung der Register für die notwendigen Dokumentenserien. Nach der Durchführung der unentbehrlichen Übersetzungsarbeiten kam die Anwendung des Archivs zu Ende. Das LRKkA war das erste sogenannte "tote Archiv" in Livland. Der erste Geschichtsschreiber, der sich für das "schwedische Archiv" interessierte, war K. G. Sonntag. Auf seiner Anregung brachte man in 1825/26 die Wirtschaftsmaterialien, die gegenwärtig einen sehr wesentlichen Teil des Bestandes Nr. 278 bilden, aus Schweden zurück.

Die russische Verwaltung war nicht an dem im rigischen Schloß befindlichen Archiv interessiert, nur die Beschäftigung der Deutschbalten rettete die Archivalien vom Untergang. Auf Antrieb der Gesellschaft der Geschichte und Altertumskunde in Riga begann man mit den Ordnungsarbeiten. Als derer Ergebnis erschien 1908 der sogenannte Bienemannsche Katalog aus dem Druck.
Während des I. Weltkriegs wurde das Archiv 1915 nach Rjazan evakuiert, dem Dorpaten Friedensvertrag gemäß brachte man das Archiv 1921 nach Dorpat. Die Frage der Zugehörigkeit des Archivs war ein Komponent in den komplizierten Verhältnissen zwischen den Estnischen und Lettischen Republiken. Dramatisch genug griff in das Schicksal des LRKkA der II. Weltkrieg ein. Die Einheite wurden zwischen zweien Jerwischen Gutskellern geteilt, eine solcherartige Teilung blieb bis heutige Tage festlegend. Ein Teil blieb in Dorpat, der zweite ist seit dem Ende von 1945 in Riga. Die Nachkriegsjahre waren für das Estnische Historische Archiv dramatisch, ein ziemlich großer Teil von Archivmaterialien, darunter das LRKkA, war von der Überführung nach Riga bedroht. Als Folge der entschlossenen und iniziativhaften Tätigkeit des damaligen Archivcheffs Voldemar Miller blieb das LRKkA jedoch in Dorpat.

Der rigische Teil des LRKkA besteht aus drei Verzeichnissen, große Verdienste bei der korrekten Ordnung des Bestandes hat Historiker A. Jensch.

Das Stichwort für die weitere Entwicklung könnte die dreiseitige Zusammenarbeit auf der Achse Dorpat - Riga - Stockholm der Austausch von Kopien sein. Eine solcherartige Aktion des guten Willens könnte wesentlich das Risiko, für ewig des Nachlasses der Vergangenheit verlustig zu sein, vermindern.