Ülevaade vallakohtute materjalidest Eesti AjalooarhiivisEne Hiio Eesti Ajalooarhiivis (EAA) on 381 fondi vallakohtute materjale, sealhulgas
28 Harjumaa, Kaugeltki mitte kõikide vallakohtute tegevusest ei ole säilinud kirjalikke ülestähendusi. Kahjuks puuduvad esialgu ka täpsemad andmed selle kohta, mitu valda ja vallakohut 19. sajandil Eesti alal erinevatel aegadel eksisteeris. Algselt mõisakogukonnal põhinevaid vallakogukondi (valdu, eelkõige väiksema rahvaarvuga) liideti ühise kohtupidamise ja haldamise hõlbustamiseks. Liivimaa kubermangus on seoses 1819. a. talurahvaseadusega valdu ühendatud juba 1820. aastatel, Eestimaa kubermangus puhul alates 1866. aastast, kui siinvallakohtud taasasutati. Ulatuslikum valdade ühendamine nii Eesti kui ka Liivimaa kubermangus toimus 1890. a., kui ENE andmeil ligi 1000 varasemast vallast ainult 400 alles jäi. EAA vallakohtute fondide koosseisu võib olla mõjutanud ka 1939. a. vallareform. Varem olid veneaegsed vallaarhiivid kohalike vallavalitsuste hoole all, 1939. a. koondati kohati ühendatud-liidetud valdade veneaegsed vallakohtute materjalid uude vallakeskusse - näiteks paremaid hoiutingimusi silmas pidades. (1) Eelnimetatud valdade liitmised ja territoriaalsed muutused EAA vallakohtute fondide teatmeaparaadis alati ei kajastu, mis oluliselt raskendab vajamineva materjali ülesleidmist. Terviklikuma infosüsteemi väljakujundamine nõuab suure hulga arhiiviallikate, ajakirjanduse ja teatmeteoste läbitöötamist. Säilinud dokumentide hulk üksikute fondide piires on samuti väga erinev. Kõige mahukam on Alatskivi vallakohtu fond 9791 säilikuga, sellele järgnevad Laiksaare vallakohus 7589 ja Vao vallakohus 5896 säilikuga. (2) 32 vallakohtu fondis on aga olemas vaid üks säilik, 110 vallakohtu materjalide hulgast puuduvad protsessitoimikud jms. Keskmine fond sisaldab umbes 1000 arhivaali. Ühtlane pole ka materjalide korrastatuse tase arhiivis. Kuigi vallakohus ei olnud keerulise struktuuriga asutus, on aja jooksul arhivaalide süstematiseerimisel ja juhisnimistute koostamisel kasutatud mitmeid erinevaid skeeme. 1935. a. koostati Riigi Keskarhiivis vallaarhiivide korraldamise määrus ja normaalkava, (3) mis andis juhtnöörid materjalide süstematiseerimiseks ja nimistute koostamiseks kohapeal, valdades, tagamaks dokumentide säilimist ning kasutamist praktilises elus ja teaduslikus uurimistöös. Vallavalitsuse juures asunud vallaarhiivi korrashoiu, kasutamise ja kaitse üle vastutavaks isikuks oli vallasekretär. Normaalkava jaotas materjalid kolme ossa - endise vallavalitsuse, endise vallakohtu ja eestiaegse vallavalitsuse arhiivifond. Igas osas on esitatud dokumentide loetelu, mis on omakorda jaotatud seeriateks ja toimikuteks. Üksikute seeriate piires on dokumendid järjestatud kronoloogiliselt. Arhivaalide süstematiseerimisel on soovitatud võimalikult jälgida dokumentide algset paigutust ja järjestust. Riigi Keskarhiivi töötajate kohalike arhiivide inspekteerimise aruannetest nähtub, et paljudes valdades olid dokumentide hoiutingimused halvad, rääkimata nende korrastamisest ja juhisnimekirjadega varustamisest. (4) Pärastsõjajärgsetel aastatel koondati vallaarhiivid keskarhiividesse. EAAs eraldati vallavalitsuste ja vallakohtute veneaegsed materjalid eraldi fondideks, eestiaegsete vallavalitsuste materjalid koondati Riigiarhiivi. Paljud eelpoolkirjeldatud normaalkava alusel koostatud nimistud on EAA-s siiani kasutusel, osa neist on koostatud valdades (enamik Harjumaa vallakohtute nimistutest), mõned maakonnaarhiivides (14 Virumaa vallakohtu nimistut). Suurem osa materjalidest on korrastatud 1950. aastatel EAA-s. Umbes 80 vallakohtu fondil on summaarsed nimistud, kus üht liiki dokumendid on koondatud ühise pealkirja alla. Taolise nimistutüübi kasutamine oli tingitud suure hulga korrastamata materjali olemasolust arhiivis. Enamasti on just siin tegemist suuremate, enam kui 1000 arhivaali sisaldavate fondidega. Uurija seisukohalt on summaarsed nimistud ebamugavad, kuna kõik säilikud ei ole eraldi pealkirjastatud. 1970.-1980. aastatel on osa summaarseid fonde ümberkorrastatud. Dokumentide grupeerimist ja järjestamist on mõjutanud nõukogudeaegse arhiivinduse üldpõhimõtted. Korrastustöö käigus on protsessitoimikud pealkirjastatud ja temaatiliselt grupeeritud. Taoline jaotus on mõnevõrra subjektiivne, andmebaasis eksisteeriv nimistu niisugust grupeerimist ei vaja. Antud ülevaate eesmärk on ühest küljest arhiivinduslik - tutvustada vallakohtute fonde ja dokumendiliike, nende iseärasusi, tekkeaega ja otstarvet silmas pidades, et kavandada edaspidist korrastustööd. Teisest küljest saab see ülevaade olla abimaterjaliks algajale asjahuvilisele-uurijale paremaks orienteerumiseks otsitavas/kasutatavas materjalis. Põhjalik ülevaade vallakohtute asutamise, funktsioonide ja arenguetappide kohta sisaldub August Traadi monograafias "Vallakohtus Eestis" (5) ning mitmes teises 19. sajandi talurahvakohtuid käsitlevas kirjutises. Seetõttu on neid küsimusi alljärgnevalt vaid põgusalt käsitletud, keskendudes põhiosas erinevate dokumendiliikide kirjeldamisele. Kaks põhilist aspekti vallakohtute arenguloos on esiteks mõnevõrra erinevate talurahvaseaduste kehtimine Eesti- ja Liivimaa kubermangudes. Teiseks tuleb silmas pidada vallakohtute funktsioonide muutumist seoses talupoegade isiklike õiguste suurenemise ja täiustuva seadusandlusega 19. sajandi jooksul ning administratiiv- ja kohtuvõimu eraldumisega sajandi teisel poolel ka väiksemate omavalitsusüksuste tasandil. Vallakohtute asutamine Eesti alal toimus 19. sajandi alguses kooskõlas vastavate talurahvaregulatiivide ja seadustega. (6) Alguses oli vallakohus tihedalt mõisaga seotud ja ei omanud erilist mõjuvõimu, olles pigem mõisavalitsuse abistaja ning vahendaja rollis mitmesugustes talupoegadesse puutuvates küsimustes. 1804. aasta talurahvaseaduste järgi oli vallakohtu ülesandeks jälgida, et teatud suurusega taludes oleks ettenähtud arv inimesi, et talukoha peremeheta jäämise korral säiliks talu varandus, et vabadikud suunataks maaharimisele, pandaks sulaseks või rakendataks mõisatööl. Vallakohtu kohustuste hulka kuulus vaeslaste varanduste hoolekanne, neile eestkostjate määramine, nekrutite valik, järelvalve kümnise ja kohtumaksude laekumise, magasiaida ja vallalaeka üle. Vallakohus lahendas talupoegade omavahelisi nõudmisi ja vaidlusi (varanduse-, päranduse-, võlaasjad) ning mõistis kohut talupoegade väiksemates süüasjades. Vallakohtu otsuse peale võis edasi kaevata kihelkonnakohtusse. Vallakohtu kompetentsi kuulus ka talupoegade ja mõisnike vaheliste vaidluste lahendamine seoses mõisakoormiste täitmatajätmisega, kaebusi mõisnike vastu ränkade koormiste üle võis esitada üksnes kihelkonnakohtusse. (7) Õigusemõistmine vallakohtus põhines väljakujunenud tavaõigusel. Kohtus seati vaidlejad "suu suu vastu" oma asja ära seletama, (8) vallakohtu ülesanne oli eelkõige poolte lepitamine. 19. sajandi alguses kehtestatud esimesed talurahvaseadused ei sisalda veel arutusel olnud kohtuasjade kirjaliku fikseerimise kohustust, sest lugemise ja kirjutamise oskus oli 19. sajandi alguses talupoegade hulgas veel haruldane. Vallakohtus ei kehtinud ka kirjalikud tõendid "sest et maarahvas harvaste mõistvad kirjotada ja seda lugeda, mis kirjutatud on [...] siis ei tule seda vallakohtus mitte vastu võtta, mis tahetakse kirjadega tõeks teha." (9) Üksikuid ülestähendusi on sellest ajast siiski säilinud. Vanim vallakohtute fondides leiduv dokument, mis pärineb 1814. aastast, on Heimtali mõisahärra kokkulepe Malle ja Männa Antsuga Päri vallast, kes võtsid endale kokkulepitud ajaks kaks last, Malle ning Juhani "õige ausa ristiinimese kombe järrel" üles kasvatada ja pärast "jälle seie valda taggasi" anda. Kokkuleppimise juures on olnud mõisa kohtumees Jaak. (10) Samas arhivaalis sisalduvad esimesed pärand(vallas)vara üleskirjutused 1817. aastast. Vanim kirjapandud kohtuasi on 1818. aastal Kolga-Jaani vallakohtus protokollitud Tänassilma talupoja Nappa Tõnise kaebus Rätsepa Jaagu Jüri vastu, kes müüdud hobuse eest nõutud rahasummat ei olnud tasunud. (11) Liivimaa 1819. a. talurahvaseadusega vabastati talupojad pärisorjusest. Vabad talupojad moodustasid vallakogukonna, mille etteotsa asusid vöörmündrid ja kogukonnakohus. Vallakohtu kohustustele lisandus järelvalve selle üle, et vallas ei oleks ilma passita "võõraid", teede ja piirikupitsate korrashoid, tulekahjude ja taudide vastaste abinõude tarvitusele võtmine, küüdi- ja sõjaväe majutamise kohustuse reguleerimine, jaamamoona ja riigimaksude kogumise korraldamine jms. Kohtumeeste kui kohaliku politsei ülesandeks jäi ka järelvalve üldise korra üle kogukonnas, et "kellelgi ei oleks oma hää elamise ehk rahu poolest midagi peljata, et koguduse hea põlv ning elukord ikka kasvaks ja paremaks läheks". (12) Vallakohtu mitmekesise tegevusvaldkonna tõttu kasvas vajadus tehtud otsuseid, korraldusi jms. kirja panna. 1819. a. talurahvaseadusega kooskõlas seati vallakohtutes sisse protokolliraamatud. "Kui kogukonna kohtumehed ise kirjutada ega rehkendada ei mõista, peavad nad kirjutaja palkama, kes kõik asjad tallitab, nõnda kui magasiaida ja vallalaeka arvepidamist, ning kes kõik asjad, mis kohtus äratoimetatakse, kirja paneb". (13) Protokolliraamatuisse kanti vallakohtu istungi kuupäev, kohtumeeste nimed, kaebaja ja kaebealuse nimi, kohtuasja nimetus, tõendid ja vastuväited, kohtuotsus, mõisavanema (vallakohtu otsused kinnitas mõisaomanik, -rentnik või -valitseja) otsus. (14) Talupoegade omavahelisi tüliasju kajastavad vanemad protokolliraamatud harva, sest ülestähendusi tehti vaid siis, kui asja otsustamine nö. "jala pealt äraseletamisel" võimalik ei olnud, vaid mingil põhjusel edasi lükati. Vanemaid protokolliraamatuid on peetud üsna ebajärjekindlalt, sõltuvalt kirjutaja oskustest voi paremast äranägemisest. Sirvides näiteks Lõve vallakohtu protokolliraamatut (alustatud 1823. a.) näeme, et vallakohtu istungid toimusid ettenähtud korras igal laupäeva pärastlõunal, kuid aprillist kuni novembrini ei olnud "middage ette vötta nink see koggokonna kohus läts jälle koost ärra". (15) Võiks arvata, et selle valla elanikud olid väga rahumeelsed. Vabaduse saabudes tahtis ometi nii mõnigi "uut kotust kaema" minna, kuna "mõtleb prii olla", teine jälle lahkus koduvallast "mõisa irmo perrast". (16) Mida aeg edasi, seda põhjalikumaks ja järjepidevamaks muutuvad protokolliraamatute sissekanded. Haldustoimingute jms. kõrval, mille ülestähendamine iseenesest kohustuslik ei olnudki, leidsid järjest enam kajastamist talupoegade omavahelised kohtuprotsessid. August Traadi uurimuse põhjal moodustasid suurema osa 1820.-1860. aastatel protokollitud kohtuasjadest talupoegade tsiviilprotsessid. (17) Vallakohtu arhiividest leiame lisaks tüüpilistele protokolliraamatutele ka mitmesuguste eriküsimuste protokolle. Näiteks Juuru vallakohtu fondis (18) on Härgküla ja Pirgu koolikohtu protokolliraamat aastatest 1878-1898, mis kajastab koolieestseisjate ja vallakohtu järelvalvet ning hoolekannet vallakooli üle, sisaldades andmeid laste kooliskäimise ja koolist puudumise, samuti koolimaja seisukorra jm. kooliga seonduva kohta. Teatud liiki protokolliraamatuteks voib pidada ka päranduse- ja eestkosteraamatuid (vaeste laste raamat, vaeste laste raharaamat): Liivimaa 1804. a. talurahvaseaduse ' 41 kohaselt määras vallakohus alaealistele pärijatele eestkostjad, viimaste kohustuseks oli "nende väetumate vara üles laskma kirjotada", et tagada alaealiste pärijate õigused oma vanemate varale. Päranduse- ja eestkosteraamatud sisaldavad hoiulevõetud pärandvara loetelusid, üleskirjutatud vara avaliku enampakkumise (oksjoni) protokolle, andmeid saadud rahade kasutamise (esmajoones tasuti pärandusejätja võlad) ning hoidmise jm. kohta. Ülestähendusi päranduse- ja eestkosteasjus leiame sageli ka üldistest protokolliraamatutest, kuid aja jooksul peetakse järjest rohkem eraldi eestkosteraamatuid. Viimatimainitu kehtib ka nn. oksjoniraamatute kohta, mis on tegelikult mitmesuguste võlgade katteks teostatud vallasvara müügi protokollid. Aastast 1890 kaovad vallakohtute protokolliraamatud sellisel kujul käibelt, sest üksikute kohtuasjade kohta hakati pidama eraldi toimikuid. 19. sajandi keskel algab Liivimaal talude "tõelise päriseksostu ajastu", (19) mil osa talupoegadest sai ise peremeesteks. 1849. a. talurahvaseadus fikseeris selgemalt talumaade (vallamaa) mõisamaast "äralahutamise" ning teorendilt raharendile ülemineku. Kuigi lähtealuseks jäid vakuraamatute koormisnormid, oli mõisnik nüüdsest kohustatud oma rentnikega (teo-, raha- voi segarendi-) lepingud sõlmima. Selliste lepingute fikseerimine kuulus kihelkonnakohtu kompetentsi. Vallakohus tegeles talupoegade omavaheliste lepingute ja testamentide kinnitamisega. Suuliselt sõlmitud lepingute registreerimiseks ja kirjalike lepingute kinnitamiseks võeti kasutusele lepinguraamatud (kontrahiraamat, aktiraamat, aktovaja kniga). (20) Lepinguraamatusse kanti sisse talupoegade testamendid ja mitmesugused lepingud: rendi-, üüri-, teenistuse-, töö-, võla, vahetus- kinke- jm. lepingud. Raamatu sissekannete põhjal võis kohus välja anda kinnitatud ärakirju. Erinevalt protokolliraamatutest peeti lepinguraamatuid ka pärast 1889. a. Vanemad registreerimis- ja arveraamatud on pärit 1870.-1880. aastatest.
Lauajuhendites (lauaregister, sissetulnud kirjade raamat, aktiraamat kohtuasja
edasitoimetamise üle) 1866. a. vallareformiga (21) vabanes vald kui omavalitsusüksus mõisa järelevalve alt, vallakohtud taasasutati ka Eestimaa kubermangus. Vallakohtute pädevusse jäid üksnes kohtuasjad, haldus- ja majandusasjad läksid üle sama reformi alusel moodustatud vallavalitsustele. Kihelkonnakohtutes eraldusid kohtu- ja haldusfunktsioon alles seoses 1889. a. kohtu- ja talurahvaasutuste reformiga. Kihelkonnakohtute ülesanded jaotati kohtutegevuse alal ülemtalurahvakohtutele ning haldusalal talurahvakomissaridele. (22) 1889. a. kohtu- ja talurahvaasutuste reformi tulemusel kehtestati kõigis Balti kubermangudes ühtsed talurahvaseadused. Asjaajamise korraldamiseks vallakohtutes anti rahukogude poolt välja mitmeid instruktsioone, (23) mis sisaldavad kasutuselevõetavate "paberite" üksikasjalikke loetelusid ja kirjeldusi. Kuigi kohtuprotsess oli endiselt nii vallakohtutes kui ka ülemtalurahvakohtus maakeelne (selles keeles, mida rääkis valla enamik liikmetest), oli suhtlemine kõrgemalseisvate instantsidega venekeelne. Kõige enam esinevaks dokumendiliigiks vallakohtute fondides on protsessitoimikud. Iga vallakohtule esitatud kaebuse, nõudmise, hoiukorra jm. kohtuasja materjalid köideti eraldi kaante vahele, millest moodustus ühe konkreetse kohtuasja toimik. Toimikud sisaldavad kohtuasja puutuvaid sissetulnud kirju (kaebused ja palved), kohtukutseid, protokolle, kirjalikke tõendeid, otsuseid jm. konkreetse kohtuasjaga seonduvat. Olenevalt kohtuasja iseloomust jaotuvad toimikud tsiviilasjade- , hoiukorra-, hoolekande-, süüteoasjade- ja täitelehetoimikuteks. Tsiviilasjade osas eristatakse kahesugust menetlust. (24) I. kohtupidamine nõudmiste asjus:
II. kohtupidamine hoiukorra (25) asjus:
Kriminaalasjad ei kuulunud vallakohtu kompetentsi, küll aga väiksemad üleastumised, mille puhul kannatanud isiku nõudmine ei ületanud 100 rubla. Vallakohtu jurisdiktsiooni alla kuulusid ka süüteod valitseva ja avaliku korra vastu, heakorraeeskirjade, passiseaduse, ehitiste ja teede seaduste, tulekahjude eest hoiatamise kohta antud eeskirjade ning posti- ja telegraafiseaduste rikkumine, rahva tervise ja julgeoleku vastu suunatud teod, auhaavamine, ähvardamine, vägivallatsemine, süüteod perekondlike õiguste, võõra omandi vastu, vargused. Täitemenetlusega seotud dokumendid lisati tavaliselt vastava kohtuasja toimiku juurde. Paljudes fondides moodustavad täitetoimikud siiski eraldi grupi, kuna kohtuotsuse tegemine ja selle elluviimine võisid aset leida erinevates vallakohtutes. Kohtuotsuse sunniviisilist täitmist teostati vallakohtu poolt nõudja palvel. Otsuse täitmise viisid olid järgmised:
Nõudmise täitmise pööramine kinnisvara peale oli üksnes siis lubatud, kui otsust polnud võimalik teisiti täita. (26) Kohtuasjad kanti sissetuleku järjekorras lauajuhendisse (lauaregister, nastolnyi reester), millesse märgiti kohtuasja nimetus koos poolte ees- ja perekonnanimede ning seisustega, märkus kohtuasja menetlemise ja otsuse kohta. Lauaregistri järgi said tsiviil-, hoiukorra- ja üleastumisasjade toimikud kõik eraldi numeratsiooni aasta lõikes. Lauajuhendile lisandub tähestikuline register, millesse kanti kohtuasja number lauajuhendi järgi (nr. asjaajamises) ning poolte ees- ja perekonnanimed, kusjuures era-, nõudmise- ja süüteoasjade puhul tehti sissekanne mõlema poole perekonnanime leheküljele. Pärandusküsimused kanti registrisse päranduse jätja, eestkoste asjad eestkostetavate ja ülejäänud küsimused kohtu poole pöördujate j ärgi. Need kaks registriraamatut peegeldavad omaaegset kohtutoimikute paigutusskeemi, mille abil oli võimalik vajaminevat toimikut leida. Juhul kui fondist puuduvad kohtutoimikud, kuid leiduvad lauajuhendid ja registrid, annavad need kohtu tegevuse kohta hulgaliselt informatsiooni. Juba varem mainitud registreerimisraamatutest jäi ka pärast 1889. a. reformi kasutusele väljaläinud kirjade register. Kuigi instruktsioonid ei näinud ette sissetulnud kirjade registri pidamist, leidub neid paljudes fondides. Registreerimisraamatuid uuendati igal aastal. Kohtuasja puutuvate dokumentide ja asitõendite ülesmärkimiseks olid ette nähtud dokumentide ja asitõendite raamatud (kniga dlja zapiski otnosjasiscja k delam dokumentov i vescestvennyh dokazatelstv), mis sisaldasid esitatud dokumendi või asitõendi nimetust, isiku nime, kellele dokument välja anti, või kohta, kuhu see saadeti. Taolisi raamatuid, samuti kirjade lähetusraamatuid (raznosnaja kniga) on säilinud vaid üksikud eksemplare, mis sageli on sissekanneteta. Vallakohtute kassaraamatud on väheminformatiivne dokumendiliik. Neid sirvides jääb sageli arusaamatuks, mida tähendavad sissekantud arvud, millised rahad laekusid vallakohtusse ja mis nendega ette võeti. Kuni 1892. aastani kanti vallakohtu poolt määratud rahatrahvid trahvirahade raamatusse. Kohtuministri ringkirjaga 16. maist 1892 seda korda muudeti, uue korralduse kohaselt tuli eelnimetatud trahvirahad peale nende vallakohtu kassasse laekumist kohe vallakassasse maksta. Kassaraamatusse (sissetulekute ja väljaminekute arveraamat) kanti järgmistel põhjustel vallakohtusse laekunud rahasummad:
Valla- või ülemtalurahvakohtusse laekunud raha ja väärtpaberid võeti vastu vastava kohtu eesistuja poolt ning kanti kassaraamatusse, iga sissemakse eraldi numbri all. Kassaraamatusse märgiti summa suurus ja sissetuleku kuupäev. Väärtpaberid kirjutati raamatusse nende nimetust, numbrit ja väärtpaberite arvu ning esialgset hinda üles märkides. Raha sissemaksjale anti kohtu eesistuja poolt allkirjastatud kviitung, mis kassaraamatust välja lõigati. Raha väljamaksmisel märgiti kassaraamatusse väljaandmise aeg ning koht, kuhu raha saadeti. Nagu eespool nimetatud, kuulus vallakohtu kompetentsi pärandvarade hooldamise korraldamine kuni pärijate kindlakstegemiseni või kuni alaealiste pärijate täisealiseks saamiseni. Kui varasemad sellised ülestähendused kanti protokolli- voi eestkosteraamatutesse, siis pärast 1890. a. võib vastavaid protokolle leida hoolekandetoimikutest, andmeid vastavate arvelevõetud rahasummade kohta aga pärand- ja eestkostetavate varade üksikarvete raamatutest, kuhu märgiti päranduse jätmise aeg, päranduse asukoht (vald) ja alalhoiu- voi eestkosteasja number lauajuhendi järgi. Sissetulekute poolele kanti varanduse esialgne suurus, lisandunud protsendid ning uued sissetulekud, väljaminekute poolele väljaminekud ja märkused päranduse kätteandmise kohta. Valla- ja ülemtalurahvakohtud olid kohustatud pidama järgmisi kaustasid (narjady):
Aruanded esinevad fondides kas eraldi toimikuna voi muu kirjavahetuse hulgas. Aastaaruanded saadeti ülemtalurahvakohtutele aasta lõpul. Ülemtalurahvakohus koostas nende põhjal oma piirkonna vallakohtute tegevusaruande, mis esitati rahukogule. Aruandeid on kolme liiki:
Algselt vallaarhiivi juurde kuulunud kohtumeeste ametirahad on enamasti üle antud muuseumidesse, üksikjuhtudel asuvad need ka vallakohtu fondides. (27) Vallakohtutes kasutusel olnud seaduseraamatud on EAA raamatukogus. Vallakohtute arhiivide näol on meil tegemist küllaltki arvuka ja omapärase talurahvaloo pärandiga, mis peegeldab omaaegseid majanduslikke ja sotsiaalseid suhteid, eluolu, hoiakuid ja mentaliteeti. Eelkõige kajastub see mitmesugustes protokolli- ja lepinguraamatutes ning protsessitoimikutes. Protokolliraamatud ja kohtuasjade toimikud võiksid pakkuda olulist lisa perekonnalugude koostamisel, kuna vallakohtuga puutusid ühel voi teisel viisil kokku väga paljud vallakogukonna liikmed. Seoses praeguse omandireformiga on kasvanud ka lepinguraamatute tähtsus, kuna neis leiduvate testamentide ja lepingute abil on olnud võimalik selgitada või lahendada pärandusasju. Protsessitoimikud on EAA vallakohtute fondide korrastamisel ja nimistute koostamisel osutunud kõige problemaatilisemaks dokumendiliigiks. On küsitav, kas vallakohtute protsessitoimikute temaatiline süstematiseerimine on üldse otstarbekas ja kas need toimikud oma arvukuse, suhteliselt vähese tähtsuse ja harva kasutatavuse poolest võrreldes muude arhiivimaterjalidega üldse vajavad pealkirjastamist? Arvestades seda, et suurem osa sellest tööst on juba ära tehtud, tuleks summaarsete nimistute "lahtikirjutamist" siiski jätkata, vastasel juhul jäävad need materjalid väheinformatiivsete nimistute tõttu lihtsalt kasutamata. Ka nimistute andmebaasi sisestamise korral ei pääse mööda toimikute pealkirjastamisest, muidu oleks informatsioon konkreetse fondi kohta poolik. Kasutatud allikad ja kirjandus 1. EAA, f. 661, n, 1, s. 159
Zusammenfassung: Aus den im Estnischen Historischen Archiv aufbewahrenden Materialien der Gemeindegerichte hat man bis heute 381 Bestände gebildet. Die Materialien strecken die Zeitspanne 1814-1939, hauptsächlich von den 1820er Jahren bis zum Jahr 1918. Die Gemeindegerichte wurden in Estland 1803 und im festländlichen Teil Livlands 1804 gegründet. In der Zeit von 1817 bis 1866 wirkten die Gemeindegerichte im Estländischen Gouvernement in den Gutsgebieten nicht, ihre Aufgaben wurden den Kirchspielsgerichten übergegeben. Das Anfangsdatum der Materialien der Estländischen Gemeindegerichte ist vorwiegend das Jahr 1867, wenn hier nach dem Vorbild Livlands die Gemeindegerichte wiedergegründet wurden. Seit dem Jahr 1919 existierten die Gemeindegerichte nur als Vormundschaftsanstalten, die betreffenden Materialien befinden sich im Estnischen Staatsarchiv. Die Funktionen der Gemeindegerichte sind in entsprechenden Bauernverordnungen fixiert und haben sich in Verbindung mit der Entwicklung der Gesellschaft und der vervollkommnenden Gesetzgebung verändert. Vom Anfang des 19. Jh. bis zur Gerichtsreform im Jahr 1889 waren in den beiden Gouvernements des estnischen Gebiets unterschiedliche Bauernverordnungen gültig. Vor der Gemeindereform des Jahres 1866 hatte das Gemeindegericht neben den Gerichtsfunktionen auch verschiedene Aufgaben wirtschaftlicher und verwaltender Art zu erfüllen. Nach der genannten Reform wurden die letzten den gebildeten Gemeindeverwaltungen übergegeben. Der Hauptteil der Materialien der Gemeindegerichte ist ins Estnische Historische Archiv in den 1940-50er Jahren eingegangen. Die Leitverzeichnisse der Bestände der Gemeindegerichte sind in verschiedenen Zeiten und auf unterschiedlichem Niveau zusammengefaßt und bedürften der Vereinheitlichung und Vervollkommnung. Die Hauptdokumente in den Beständen der Gemeindegerichte sind Protokollbücher von den 1820er Jahren bis zum Jahr 1890, Kontraktbücher von 1849 bis 1919, Vormundschafts- und Versteigerungsbücher bis 1890, verschiedene Registratur- und Kassabücher, unter den Akten die Prozeßakte 1890-1919, die den wichtigsten Teil von den Materialien der Gemeindegerichte bilden, und Briefwechsel. |