Eesti Ajalooarhiivi toimetised. 18 (25)

VENE IMPEERIUM JA BALTIKUM:
venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel
ja 20. sajandi alguses
II

Koostanud Tõnu Tannberg ja Bradley Woodworth

Toimetuskolleegium: Jürgen Heyde, Enn Küng, Lea Leppik, Aleksander Loit, Ago Pajur, Helina Tamman, Tõnu Tannberg, Ruth Tiidor, Bradley Woodworth Toimetanud Katre Kaju Resümeed tõlkinud Martin Jaigma ja autorid 378lehekülge, pehmed kaaned. 2010 ISBN 978-9985-858-67-7 ISSN 1406-0760

Saateks

Bradley Woodworth, Tõnu Tannberg

Ajalooarhiivi järjekordsed toimetised on 2009. aastal ilmunud artiklikogumiku «Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses» teine köide, kus jätkatakse paljurahvuselise Vene impeeriumi äärealade poliitika tutvustamist. Seekord on rõhuasetus kitsamatel originaaluurimistel, kuid ei puudu ka mõned tõlkeartiklid.

Kuna kogumiku üheks märksõnaks on venestus, siis ei ole mõeldav, et käsitluse alt jääks välja vene keele staatuse küsimus. Nimetatud teemale ongi pühendatud siinse kogumiku avaartikkel «Baltisakslased ja Vene riigivõim 19. sajandi teisel poolel: vene keele kasutuselevõtust Balti kubermangude ametiasutustes ja koolides», milles Indrek Kiverik keskendub nende riiklike reformide analüüsimisele, mille sihiks oli kehtestada vene keel Eesti- ja Liivimaa ametiasutuste asjaajamise ning kohaliku haldussüsteemi ametliku keelena. Autor näitab, et tegemist oli vastuolulise ja mitmepalgelise protsessiga, kus ühelt poolt olid valitsusringkonnad vene keelt kehtestades huvitatud oma positsioonide tugevdamisest Balti kubermangudes, kuid teisalt ei soovinud nad väga tõsiselt kõigutada Balti aadli positsioone ega ka mõjuvõimu kohaliku elanikkonna üle. Nii olid vene keele juurutamise tulemused keskvalitsuse poolt vaadatuna erinevates ühiskonnaelu valdkondades erinevad: administratiivne venestamine oli edukam ning saavutused hariduse venestamisel tagasihoidlikumad.

Ühiskonna moderniseerumisega kaasnenud protsessid, keskvalitsuse äärealade poliitika ning teisenevad välispoliitilised olud ei jätnud 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses mõistagi puudutamata Vene impeeriumi hariduskorraldust. Kardinaalsed muutused leidsid aset ka ülikoolides, sealhulgas Tartu ülikoolis. 1802. aastal kohalike rüütelkondade initsiatiivil taasavatud Tartu ülikool oli alul Vene impeeriumi saksa ülikool. Algselt kohalike seisuste ülikooliks — Landesuniversität’iks — planeeritud õppeasutus korraldati juba esimesel tegevusaastal ümber riiklikuks ülikooliks. Nii vabaneti rüütelkondade juhtimisest, kindlustati riiklik rahastamine ning tagati ka laiaulatuslik sisemine autonoomia ja suhteline tegevusvabadus. Selline olukord püsis kuni 19. sajandi lõpuni (täpsemalt 1889. aastani), mil keskvalitsus hakkas jõuliselt Venemaa kõrgharidusmaastikku ümber korraldama ning sealhulgas ka Tartu ülikooli autonoomiat järk-järgult murendama. Sellest — kuidas see toimus ja mida endaga kaasa tõi — võibki käesoleva kogumiku mitmest artiklist lugeda. Toomas Hiio põhjalikus ja terminoloogiliselt täpses artiklis «Vene üliõpilaskorporatsioonist venestamiseni. Tartu saksa korporatsioonid ning üliõpilaskonna seisuslikud, ideelised ja rahvuslikud vähemusrühmad 1820.–1890. aastatel» käsitletakse Tartu üliõpilaskonna arengulugu 19. sajandil vene ja baltisaksa üliõpilaste ning nende organisatsioonide vastastikuste suhete kaudu, näidates, et üliõpilaskonna tegutsemist mõjutasid lisaks ülikooliseaduste ja autonoomiga määratud raamistikule ka ülikoolist ning keskvõimust sõltumatud asjaolud. Autor näitab, et venestamine ei toonud sugugi kaasa vene üliõpilaste staatuse kohest paranemist ning hoolimata tõsiasjast, et Tartu ülikool muudeti riiklikuks juba 19. sajandi alguses, säilis üliõpilaskonna saksalikkus kuni 1880. aastate lõpuni. Sirje Tamul seevastu võtab oma mahukas uurimuses «Tartu ülikool venestamise, sõja ja sulgemise ohus (1882–1918)» vaatluse alla ülikooli arengud laiema teemaderingi raames ja pikema perioodi vältel, mil ühiskonda tabasid lisaks keskvalitsuse unifitseerimispoliitikale mitmed suured poliitilised vapustused 1905. aasta revolutsiooni, Esimese maailmasõja, isevalitsuse kukutamise, enamliku riigipöörde ning 1918. aasta veebruaris alanud Saksa okupatsiooni näol. Artiklis analüüsitaksegi loetletud protsesside mõju ülikoolile. Eriti suurt tähelepanu pööratakse Esimese maailmasõja ajale, mil ülikool tegutses evakuatsiooni ootavas rindelinnas ning pidi võitlema püsimajäämise eest. Artiklis jõutakse muuhulgas järelduseni, et eesti üliõpilaskonna konsolideerumine kahe Vene revolutsiooni vahel arenes Esimese maailmasõja aastail võitluseks Tartu ülikooli evakueerimise vastu ja eestikeelse ülikooli asutamise eest.

Eestis 19. sajandi teisel poolel aset leidnud suured ühiskondlikud ümberkorraldused tõid endaga kaasa põhjalikke muutusi talupoegade ellu ja agraarkorraldusse. Üheks olulisemaks muutuseks oli kindlasti tollal, 19. sajandi teisel poolel, talude päriseksostmine, mis viis iseseisva põllumajandusliku väiketootjate kihi tekkeni. See oli keeruline ja mitmetahuline protsess, mille puhul ei saa kõrvale vaadata küsimustest, kuidas talupojad suhtusid peremeheks hakkamisse ja kuidas nad selleks mentaalselt valmis olid. Kersti Lusti artikli «Eestikeelse Liivimaa talupoegade suhtumine talude päriseksostmisse 1863–1882» huvikeskmes ongi, kuidas suhtusid taluostu kõrgajal Lõuna-Eestis, 1863–1882, talude päriseksostmisse Liivimaa eramõisate eesti talupojad. Autor näitab, et senises ajalookirjanduses juurdunud seisukohta, nagu suhtunuks talupoegkond talukohtade müümisesse sügava umbusuga, tuleks pigem revideerida kui toetada. Artiklis tuginetakse talupoegade suhtumise selgitamisel päriseksostmisse nende eneste kaebustele, palvekirjadele ja kohtumaterjalidele, mille massilisuses nähakse pigem (poliitilist) võitlust võimalikult soodsate ostutingimuste eest kui protesti talumaade müükipaneku vastu. Peremeheks saanuna pidi talupoeg mõtlema loomulikult ka sellele, mis talust tulevikus saab. Seega muutus talupoja perekondliku maaomandi ja -kasutuse puhul oluliseks põlvkondade vahetus ja majapidamise üleandmine ühelt sugupõlvelt teisele, et kindlustada pere stabiilsus ja tagada elatis. Nii tuli talupoegadel varajagamisel mõelda oma perekonna ettevõtluse strateegiatele. Nendele põnevatele küsimustele — täpsemalt pärimise erinevate tahkude analüüsile — on kogumikus pühendatud Ül le Tarkiaineni käsitlus «Talude pärimine Eesti agraarühiskonnas 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses». Maapuuduse tõttu aga ei saanud kõik talupojad endale igatsetud maalapikest, mistõttu oldi valmis välja rändama. Seda toetas ka alates 19. sajandi lõpukümnendist üha intensiivistuv riiklik kolonisatsioonipoliitika, mis soodustas eelkõige Siberi koloniseerimist. Tegemist oli keskvalitsuse seisukohast vaadates kõige ulatuslikuma ja pikaajalisema koloniseerimiskampaaniaga, millel oli suur mõju impeeriumi majanduslikule arengule ja ka Eesti ala väljarändamisliikumisele. 1918. aastaks elas Siberis 150 asunduses umbes 40 000 eestlast. Kadri Tooming keskendubki oma artiklis «Lõuna-Eesti küla Vene impeeriumi keskvalitsuse kolonisatsioonipoliitika mõjuväljas (1889–1914)» Vene impeeriumi kolonisatsioonipoliitika põhimõtete arengule alates 19. sajandi lõpust kuni Esimese maailmasõja alguseni ning analüüsib üksikasjalikult Liivimaalt väljarändamise ametlikku korda ja Siberi-suunalise väljarändamisliikumise tegelikku arengut. Artiklist selgub, et kuigi väljarändamine oli riiklikult seadustatud ja Siberi asundamine soositud, eeldas edukas väljarändamine pealehakkamist, järjepidevust, vastupidavust ja leidlikkust, mille potentsiaali siinne toonane ühiskond ära kasutada ei osanud.

Vene impeerium rajati 18. sajandi alguses paljuski tänu sellele, et Peeter I-l õnnestus lühikese ajaga luua tegusalt toimiv regulaararmee. See omakorda määras ära ühiskonna militariseerituse ning andis sõjaväele mõningase eristaatuse võrreldes teiste riikidega. 18. sajandil paikapandud sõjaväesüsteem püsis oma põhialustes kuni 19. sajandi keskpaigani, mil pärast lüüasaamist Krimmi sõjas muutus sõjaväe ümberkorraldamine möödapääsmatuks. Pärast pärisorjuse kaotamist oli võimalik kaasajastada sõjaväe komplekteerimise viisi — 1874. aastal kehtestatigi üldine sõjaväekohustus, mis tuntavalt aitas lagundada Venemaa seisuslikku ühiskonda. Ühtlasi pandi 1860.–1870. aastatel alus kaasaegsele sõjakoolide võrgule, mis oluliselt parandas ohvitserkonna ettevalmistamist ning teisalt andis paljudele mitteaadlikele võimaluse valida ohvitseri elukutse ja teha sõjaväelist karjääri. Tollaste sõjaväereformide eestvedaja sõjaminister Dmitri Miljutini seisukoha järgi pidi sõjavägi olema omamoodi sulatuskatel, kus erinevate rahvuste rahvuslikud eripärad silutakse ning nad kultuuriliselt ja poliitiliselt assimileeritakse. Nii hakati sõjaväeteenistust vaatlema riigiehituse olulise osisena, mis ühtaegu pidi olema võimude käes abivahend, hoidmaks vaos järjest enam pead tõstvat rahvuslust. Valitsusringkondade lootused olukorda kontrolli all hoida aga ei täitunud ning nii tuli ka sõjaväes järjest enam rahvusküsimusega tegeleda. Lähemalt ongi nendest probleemidest juttu Mark von Hageni uurimuses «Reformi piirid: paljurahvuseline keiserlik armee silmitsi rahvuslusega, 1874–1917», kus analüüsitakse rahvusluse ilminguid Vene armees üldise sõjaväekohustuse kontekstis. Otsapidi sama probleemidering on ohvitserkonna vaatepunktist vaatluse alla võetud Gregor y Vitarbo artiklis «Rahvuspoliitika ja Vene keiserlik ohvitserikorpus, 1905–1914», keskendudes 20. sajandi algusele, mil valitsusringkonnad üritasid formuleerida ohvitserkonna jaoks terviklikku rahvuspoliitikat ja kehtestada teenistuskvoodid igale rahvusele vastavalt tema osakaalule impeeriumi koguelanikkonnast. Mõistagi oli siin eesmärgiks säilitada õigeusklike vene rahvusest ohvitseride arvuline ülekaal ohvitserkonnas. Kuna Eestist võeti üldise sõjaväekohustuse ajal (1874–1917) teenistusse ligi 200 000 meest ning Esimese maailmasõja lõpuks teenis Vene armees juba üle 3000 eestlasest ohvitseri, siis annavad M. von Hageni ja G. Vitarbo artiklid väärtuslikku taustinformatsiooni Vene armee sõdurite ja ohvitseride seas valitsenud meeleolude ning valitsusringkondade taotluste kohta.

Venemaa äärealade unifitseerimispoliitika analüüsimine on ühtlasi ka Balti erikorra ja keskvalitsuse taotluste vahekorra küsimus. Balti kubermangude erikorra üheks väljundiks oli ajalooliselt väljakujunenud maaomavalitsus, mille funktsioonid olid jagatud rüütelkondade, valla- ja kihelkonnaomavalitsuste ning riiklike organite vahel. Maaomavalitsuse kõrgeim tasand, kubermangu maaomavalitsus, oli täielikult baltisaksa aadli kitsalt seisuslike asutuste — rüütelkondade — kontrolli all ja sinna ei olnud kaasatud põlisrahvaste esindajaid. Venemaal 1864. aastal kehtestatud kõikseisulik semstvokorraldus pani ka eesti ja läti rahvusliku liikumise esindajaid nõudma selle laiendamist Baltikumile. Kuid antud juhul oli siiski tegemist taktikalise sammuga, kuna oli ilmselge, et Baltikumi ja impeeriumi sisekubermangude ühiskondlike olude suure erinevuse tõttu ei olnud semstvokorralduse täielik ülekandmine Balti kubermangudele võimalik. Keskvalitsus oli aga loomulikult huvitatud Balti erikorra lõhkumisest ning 1880. aastatel tuldi välja kavaga kehtestada venestusreformide raames Eesti- ja Liivimaal ametnikest koosnev nn bürokraatlik semstvo. Selle kava ellurakendamise aga välistas rüütelkondade vastuseis ning ka reformi komplitseeritus. 20. sajandi alguseks sellest ideest loobuti. Toomas Karjahärm käsitleb oma artiklis «Moderniseerimise strateegiad hilises Vene impeeriumis: semstvo ja Balti maaomavalitsus 1880–1917» maaomavalitsuse reformi küsimust Balti provintsides Vene impeeriumi hilisel perioodil ning ta näitab, et hoolimata Vene valitsuse korduvatest lubadustest Balti maaomavalitsuse reformini enne 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ei jõutudki. Balti provintsides jäi maaomavalitsuse piiratudki reform teostamata mitte niivõrd rüütelkondade vastuseisu tõttu; peapõhjuseks oli soovimatus kaasata poliitilisse protsessi põlisrahvaid ja laiendada nende õigusi, kuna seda peeti impeeriumile kahjulikuks. Aktiivse huvi puudumise reformi vastu tingis ka asjaolu, et nii baltisaksa kui ka eesti-läti rahvuslike ringkondade reformikavadel ja ambitsioonidel puudus venestuslik sisu ning valitsus käsitas neid oma plaanidega võistlevate projektidena. Kokkuvõttes näitab autor, et maaomavalitsuse reformi ebaõnnestumise üldine põhjus oli valitsuse ja rahvaesinduse nõrk reformisuutlikkus, kohati lausa seadusandlik paralüüs, mis tulenes konsensuse puudumisest ühiskondlike jõudude vahel riigi elu põhiküsimustes.

Kogumiku lõpuartiklis «Lõpp venestusele: ühe vaieldava uurimisparadigma kriitika» analüüsib Karsten Brüg gemann kriitiliselt uuematele uurimustele tuginedes venestuspoliitika rolli Venemaa sise- ja äärealade poliitikas tõdedes, et see poliitika kukkus lõppkokkuvõttes läbi. Nii ei saa venestust Venemaa sisepoliitikas absolutiseerida — see ei olnud võluvits, mis seletaks impeeriumi toimimist ning seetõttu on tollal ühiskonnas toimunud protsesside mõistmiseks vaja arvestada paljude teiste teguritega neid vastavalt olukorrale kontekstualiseerides ja analüüsides. Ühtlasi toob autor välja hulga küsimusi, millele senises ajalookirjanduses ei ole veel vastatud. See on tänuväärne lähenemine ja mis võiks olla loomulikum, kui kogumiku lõpus ärgitada lugejat tõstatatud küsimuste üle juurdlema või, veelgi parem, suunata asjahuvilised neid ise uurima.

Lõpetuseks loodavad koostajad siiralt, et need kaks Tartu ja New Haveni hästi toimivas koostöös valminud kogumikku eripalgeliste autorite ja lähenemisviisidega aitavad kaasa uute uurimuste ja mõttevahetuste sünnile. Ühtlasi kuulub meie siiras tänu autoritele, toimetajale, tõlkijatele ja kõigile teistele headele kolleegidele, kelle panuseta poleks need köited lugejani jõudnud.