Eesti Ajalooarhiivi toimetised. 11 (18)
Katrin Roosileht
VAESLASTEKOHTUD
|
Toimetuskolleegium: Toimetanud Martin Jaigma, Helina Tamman |
 |
Eraldi käsitlust siinsetel aladel tegutsenud vaeslastekohtutest
pole uurijad veel kirjutanud. Vaeslastekohtute vähese tuntuse tõttu
osutus otstarbekaks alustada üldistavat laadi tööga, mille
keskne ülesanne on teadvustada vaeslastekohtu institutsiooni olemasolu.
Põhitähelepanu on suunatud selle kujunemise ja muutumise uurimisele
koos funktsioonide teisenemise esiletoomisega, arhivaalide kirjeldamisele
ning potentsiaalsete kasutamisvõimaluste pakkumisele. Kõigi
nimetatud teemade käsitlemise eelduseks on teadmised sellest, mida
tähendavad mõisted eestkoste ja hoolekanne õiguslikus
aspektis. Seetõttu tutvustatakse alguses antud õigusinstituutide
sisu. Kuna nende juured ulatuvad Rooma õigusesse, siis on esmalt
esitatud lühike ajalooline ülevaade nende teisenemisest puhtalt
perekondlikest avalik-õiguslikeks nähtusteks, mis omakorda
tõi kaasa ülemeestkoste mõiste ja institutsioonide
tekke. Edasi on vaatluse all Eesti ja Läti aladel kehtinud õiguslik
regulatsioon. Eestkoste- ja hoolekandealaste õiguste süstemaatilise
ülevaate aluseks on Balti eraseaduse 1864. aasta väljaanne.
Sellega paralleelselt jälgitakse Liivimaa 1860. ja Eestimaa 1856.
aasta talurahvaseadustes toodud vastavaid sätteid. Välja on
toodud ka varasemate uurijate erinevad tõlgendused teatud probleemide
kohta. Hilisemaid muudatusi Balti eraseaduses tutvustatakse niipalju,
kuivõrd see on seotud vaeslastekohtute kompetentsi muutumisega.
Uurides iseseisva vaeslastekohtu institutsiooni ning eestkoste- ja hoolekandeasjade
järelevalvega tegelenud asutuste ühiskondliku süsteemi
kujunemist, on otsitud vastust küsimustele: mis tingis vaeslastekohtute
loomise ja millised eeldused olid selleks Eesti- ja Liivimaal. Edasi tutvustatakse
aadli, linnade ja talurahva vaeslastekohtuid eraldi rühmadena läbi
olulisemate muudatuste asehalduskorra ajal, 1889. aasta justiits- ja õigusreformi
tulemusel ning pärast Eesti iseseisvumist. Teema käsitluse terviklikkust
silmas pidades osutus piiri tõmbamine tänapäeva Eesti
ja Läti alade vahele 1918. aastani kunstlikuks. Esiteks kuulus Lõuna-Eesti
selle ajani Liivimaa kubermangu koosseisu ning sealsed eestkoste ja hoolekande
järelevalve asutused moodustasid Eesti ja Läti iseseisvumiseni
tervikliku süsteemi, millest Eesti osa eraldamine segab oluliselt
protsessist ülevaate saamist. Teiseks oli Riia linna vaeslastekohtu
tekkimisel ja korraldusel erakordselt tugev mõju kogu süsteemi
kujunemisele regioonis. Laiendades eeltoodud põhjustel uurimuse
territoriaalset haaret, muutus omakorda pikemaks käsitletav periood.
Kui Eesti aladel loodi esimesed vaeslastekohtud 1647. aastal, siis Liivimaal
alustas esimesena tegevust Riia linna vaeslastekohus 1591. aastal. Seda
aastat võibki pidada vaadeldava perioodi algdaatumiks. Olgu mainitud,
et naaberaladest rääkides kasutatakse ajalooliselt kujunenud
ja eesti kõnekeeles juurdunud toponüüme.
Arhiivinduslikust vaatenurgast on oluline jälgida, milline on asutuse
arhiivi (arhiiv kui materjalide terviklik kogum) ja arhiivis (arhiiv kui
arhivaale säilitav asutus) oleva fondi vahekord. Selle kaudu on võimalik
hinnata materjalide representatiivsust. Teema avamiseks on esmalt antud
arhiivide arvestusdokumentidele toetudes ülevaade dokumentide hindamisest
ja hävitamisest asutustes. Seejärel uuritakse vaeslastekohtute
materjalide riiklikesse keskarhiividesse koondamise ja tänapäeval
olemasolevate fondide kujunemise protsessi. Läbivalt jälgitakse
nõukogude perioodil toimunud materjalide hävitamiseks eraldamist,
eesmärgiga näidata, kui palju ja mida peeti tulevastele põlvedele
väärtusetuks. Hävitamist vaadeldakse nii sarnaste arhiivimoodustajate
rühmade (aadli, linna ja talurahva vaeslastekohtud ning hoolekandekohtud)
kui dokumendiliikide kaupa. Eesti vaeslastekohtute fonde on ka Läti
Riiklikus Ajalooarhiivis. Kuna institutsiooni ajalugu käsitlevas
osas ei ole tõmmatud 1918. aastani piiri Liivimaa Eesti ja Läti
alade vahele, siis käsitletakse materjalide säilimise teemat
samuti laiendatult ja antakse võimaluste piires ülevaade Läti
Riiklikus Ajalooarhiivis olevatest vaeslastekohtute fondidest.
Käesoleva töö üks olulisem ülesanne on arhiividesse
koondatud vaeslastekohtute arhivaalide tutvustamine ning tähelepanu
juhtimine nende potentsiaalsetele kasutusvõimalustele. Valik langes
vaeslastekohtute fondides kõige rohkearvulisemalt esindatud sarjadele
— protokollid ja žurnaalid, raamatupidamis- ja registreerimisraamatud
ning eestkoste- ja hoolekandetoimikud. Nende iseloomustamise ning paari
konkreetse eestkoste- ja hoolekandeasja analüüsi kaudu püütakse
avada antud allikates peituvaid uurimisvõimalusi.
Loodetavasti pakub uurimus uusi teadmisi meie ajaloo tundmaõppimiseks
ja tõstab huvi seni enam kui tagasihoidlikku kasutamist leidnud
vaeslastekohtute arhivaalide vastu. Jälgides eestkoste ja hoolekande
olukorda meie riigis, julgen tagasihoidlikult arvata, et ka tänapäeva
juristidele võiks huvi pakkuda, mil moel on neid küsimusi
lahendatud siinsetel aladel enam kui 350 aasta jooksul.
Raamat põhineb Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas kaitstud magistritööl.