Veiko Berendsen, Margus Maiste Esimene ülevenemaaline rahvaloendus Tartus 28. jaanuaril 1897 494 lehekülge, kõvad kaaned. 1999 (2000) ISBN 9985-858-15-8 Kogumik tunnistati parimaks 2000. aastal ilmunud ajalooraamatuks.

Selles raamatus viitame Ado Grenzsteini ütlusele: Inimeste lugemine annab sadade tähtsate eluküsimuste peale kostust ja ainult siis võib neid asju õigele järjele saata, kui arvulised kostused käes on. Need üle saja aasta tagasi lausutud sõnad näitavad seda, milliseid ootusi on kas või üksikud autoriteedid pannud rahvastiku-uuringutele. On üpris raske öelda, kas rahvastiku-uuringud tänapäeval on ikka paremas seisus kui ajal, mil toimus esimene ülevenemaaline rahvaloendus. Ja kas loenduste abil ning uuringute toel kas või mõni, mitte sajad, asjad on õigele või vähemalt paremale järjele saanud, on ka küsitav. Küsimus pole mitte loenduste põhjendamatuses, aga nii või teisiti on rahvastiku küsimus Eestis kaugel optimismist, millega rahvastikku suhtuti sajand tagasi. Ainult rahvastikuprotsesside pikk kestus on see, mis teravust vähendab.
Vanad rahvaloendused saavad ajalooks sedamööda, kuidas tol ajal elanud põlvkonnad vahetuvad praegustega. Samas saab neid alati aktualiseerida - tuleviku soovide teostamiseks on teadmine minevikust vältimatult vajalik.
Toetudes põhiliselt ühele allikale, mis puudutab ühe linna elanikkonda, ei saagi käesolev monograafia pretendeerida 19. sajandi lõpu linnastumise või rahvastikuprotsesside kõikehõlmavale kirjeldamisele. Kuid me saame, kasutades ajaloo, geograafia ja demograafia meetodeid ning arvutustehnika võimalusi, luua üpris mitmekesise pildi sotsiaalsest elust ja suhetest tollases Tartus, tuues esile seni käsitlemata aspekte. Autorite arvates on selliste uuringute teostamisel oluline, et saame näidata erinevate lähenemiste selgituslikku jõudu ja ajastulist ideoloogilist suhtelisust ning osutada metodoloogilise läbitöötatuse vajadusele.