Eesti!
|
 |
| Raamat valiti 2008. aasta 25
kaunima raamatu hulka. Kalle Müller pälvis kujunduse eest Eesti Rahvusraamatukogu eriauhinna Kuldraamatu. |
|
Saateks
Eesti riigi loomine
Ago Pajur
Autonoomia
Rahvusväeosad
Eraldumine Venemaast
Suund omariiklusele
Iseseisvumine
Saksa okupatsioon
Eesti riigi ajutine tunnustamine
Riikluse rajamise algus
Vabadussõja puhkemine
Asutav Kogu
Rahvusvahelised suhted
XX sajandi algul oli Eesti hiiglasliku Vene impeeriumi marginaalne provints, mille olemasolust polnud maailmal aimu. Teati küll Venemaad ja venelasi, kuid impeeriumi äärealade vähemusrahvused olid sama hästi kui tundmatud. Venemaalgi teati eestlasi vaid halvustava tšuhnaa nime all ning peeti loomulikuks, et väikerahvad saavad elada üksnes Vene kotka kaitsva tiiva varjus. Omal kodumaal olid eestlased teise sordi inimesed. Nende üle valitsesid, nende tegemiste lubatavuse üle otsustasid, nende vaimsust püüdsid kontrollida ja alla suruda nii keisri määratud vene rahvusest ametnikud kui kohalik eliit baltisaksa aadli näol.
Taoline olukord oli kestnud kaua ja muutusi ei ennustanud miski. Vaatamata asjaolule, et eestlased olid rahvuslikult ärganud ja nad otsisid üha jõulisemalt võimalusi kaasarääkimiseks kõigis eluvaldkondades. Ometi näis Venemaa suur ja vägev ning midagi tema tahte vastast saavutada tundus ilmvõimatu. Seda enam, et esimene katse Venemaal võimutsevat iganenud poliitilist süsteemi — isevalitsust — murda lõppes 1905. aastal traagiliselt.
Siiski kääris rahulolematus näiliselt rahuliku pealispinna all edasi ning rahva unistusi ja lootusi ei saanud ükski surve lõplikult lämmatada. 1918. aastal sedastasid iseseisvusmanifesti autorid: Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil «kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama»ja et «kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma».
Tõsi, tung iseseisvuse järele võis hingitseda
üksnes salajas, sest valitsevad poliitilised olud tegid selle väljendamise
võimatuks. Avalikult kirjutas Eesti tulevikust iseseisva riigina
vaid Juhan Liiv: «Ükskord — kui terve mõte —
ükskord on Eesti riik.» Sedagi tagasihoidlikku vihjet tulevikule
kommenteeris teine kirjanik, 1905. aasta revolutsioonis aktiivselt kaasa
löönud Friedebert Tuglas, üheselt: noil aegadel võis
iseseisvast Eestist unistada ainult prohvet või vaimuhaige.
Ka Järvamaa Vaali küla mehi, kes 1905. aasta vabaduspäevadel
moodustasid Eesti Vabariigi prii sõjameeste salku ja koostasid
Eesti Vabariigi põhiseaduse projekti, ei võtnud kaasaegsed
tõsiselt. Üks iseseisvusmanifesti autoreid, tulevane riigivanem
Juhan
Kukk nimetas veel aastaid hiljem vaalilaste eestvedajat Anton Schultzi
veiderdavaks kergatsiks ja grafomaaniks ning pidas toonast omariikluse
mõtet naeruväärseks rumaluseks. Tagantjärele on
väga raske selgitada, kas ja mil määral leidis iseseisva
Eesti riigi loomise idee XX sajandi algul rahva seas poolehoidu, sest
ühiskonna vaimsed eestvedajad ei saanud säärast mõtet
avalikkuse ette tuuagi — taolisele «koletule separatismiilmingule»oleksid
järgnenud repressioonid.
Siiski tõi 1905. aasta kaasa ka midagi uut ja positiivset. Kui
seni olid rahvuslikud
ringkonnad esitanud üsna tagasihoidlikke taotlusi, soovides ennekõike
rahvuslikku võrdõiguslikkust, eesti keele ja kultuuri vaba
arengut, eestlastele
osalusõiguse kindlustamist linnade omavalitsustes jne, siis revolutsioon
tõstatas
uue loosungi — autonoomia.
Esimesena hakkas Eesti autonoomiast kõnelema Tartus ilmuv sotsialistliku kallakuga ajaleht Uudised. 1905. aasta mai lõpus ilmus Uudistes märgukiri, mis lisaks üldpoliitilistele nõudmistele (kutsuda kokku Vene Asutav Kogu, tagada rahvale kodanikuõigused, kaotada seisuslikud eesõigused, lahutada kirik riigist jne) sisaldas ka rahvuslikke: seada vähemusrahvuste asualadel sisse piirkondlik autonoomia, liita Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa üheks tervikuks, muuta eesti keel õppekeeleks alg- ja keskkoolides ning asjaajamise keeleks kohtutes ja ametiasutustes.
1905. aasta sügiseks moodustus Uudiste ümber Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (ESDTÜ), mis lähtus üldpoliitilistes küsimustes marksismist ja seisis kohalike probleemide lahendamisel rahvuslikul pinnal. Erakond saavutas rahva seas enneolematu populaarsuse — aasta lõpus kuulus sellesse juba 10 000 inimest — ning avaldas suurt mõju teistele kujunevatele poliitilistele rühmitustele. Muuhulgas levis kiiresti ka autonoomia idee. Siiski ei jõutud 1905. aastal autonoomia asjus tegelike tulemusteni, sest vabadusepäevad asendusid ootamatult sõjaseisukorra ja karistussalkade terroriga.
Mõte jäi aga püsima ning 1906. aastal koostasid Šveitsi
koondunud poliitilised pagulased (Mihkel Pung, Konstantin Päts, Otto
Strandman, Jaan Teemant) Eesti autonoomia seaduseelnõu. Projekti
kohaselt jäänuks Eesti edaspidigi ühtse Vene riigi koosseisu,
järgides paljuski Venemaa poliitikat (välissuhtluses, riigikaitses,
tolli- ja kaubandusküsimustes, kommunikatsioonide osas jne). Selle
kõrval kavatseti aga moodustada Eestis autonoomsed omavalitsuslikud
struktuurid: seadusandlik Maapäev, täidesaatev Maavalitsus ja
iseseisev kohtusüsteem. Vene keskvalitsuses pidi Eesti huve esindama
rahvusasjade minister-riigisekretär, Eestis Venemaa huve kaitsma
Maavalitsuse eesotsas seisev kuberner. Mõistagi
polnud eelnõu elluviimine toonastes oludes mõeldav.
Uuesti tõid autonoomia idee rahva ette sotsialismist mõjustatud noorema põlve haritlased. Nende eestvedaja Jüri Vilms, kõneldes 22. mail 1916 pärisorjuse kaotamise 100. aastapäevale pühendatud koosolekul, nimetas autonoomiat eestlaste peamiseks rahvuspoliitiliseks paleuseks. Järgnevalt koostas Vilms koos mõttekaaslastega «Eesti autonoomia eelkavatsuse», mis sarnanes 1906. aastal Šveitsis koostatud projektiga. Kuid sellegi kava elluviimist takistas Venemaa poliitiline olukord.
Uued võimalused avas kõigi Venemaa rahvaste ees 1917. aasta Veebruarirevolutsioon. Tallinnasse jõudsid teated Petrogradis teostunud riigipöördest 1. märtsil, vallandades tööseisakud suuremates tehastes. Järgmisel päeval kasvas seisakutest välja ülelinnaline streik. Streikivad töölised, kellega ühines hulk linnarahvast, kogunesid Vene turule (Viru väljakul Pritsimaja juures), kus peeti 20 000 osalejaga miiting. Kihutuskõnedest ülesköetud inimmass liikus miinisadamasse, kus liitusid Balti laevastiku madrused. Nüüd muundus rahumeelne manifestatsioon vägivaldsete ekstsesside jadaks — rüüstati ja põletati vanglaid, kohtuasutusi ja politseijaoskondi, samuti viinapoode, kõrtse ja avalikke maju. Mitmed ohvitserid ja ametnikud, kes püüdsid vägivallale piiri panna, tapeti.
Samalaadsed sündmused leidsid aset kõikjal, kus leidus arvukalt vene madruseid, soldateid ja töölisi (erinevalt 1905. aastast domineerisid Veebruarirevolutsioonis vene keel ja vene meel). Mujal jäi kord püsima ning revolutsiooni toimumist märkisid vaid suuremad või väiksemad rahvakoosolekud. Ühest taolisest Tartus korraldatud koosolekust andis ülevaate ajaleht Postimees (dok 1). Ülevaatest selgub, et teiste nõudmiste kõrval, kõlas koosolekul üleskutse astuda samme rahvusliku autonoomia kehtestamiseks. Et tegemist polnud ainult Tartu haritlaste algatusega, annavad tunnistust Petrogradi eestlaste samasugused soovid, mida väljendati vaid paar päeva hiljem (dok 2).
Märtsi alguses pääsesid Vene Ajutise Valitsuse peaministri vürst Georgi Lvovi jutule vürsti varasemast ajast tundnud Jaan Tõnisson ja Riigiduumas Eesti talurahvast esindanud Jaan Raamot. Mõlemad sondeerisid pinda Eestile laialdase omavalitsuse saamise võimaluste üle. Lvov suhtus eestlaste algatusse mõistvalt ja soovitas esitada Ajutisele Valitsusele vastav seaduseelnõu. Kodumaale naasnud Tõnisson ja Raamot alustasid ettevalmistustöid ning 11.–13. märtsil toimus Tartus nõupidamine, millel valmis autonoomiaseaduse projekt (dok 3 ja 4).
Kuigi Ajutine Valitsus võttis seaduseelnõu vastu ja moodustas selle menetlemiseks erikomisjoni, hakkas asi pealinnas venima. Avaldamaks valitsusametnikele survet otsustas Petrogradis loodud Eesti Vabariiklik Liit korraldada massimeeleavalduse (dok 5–7). Meeleavaldus sai teoks 26. märtsil, sellel osales umbes 40 000 inimest, sh kuni 15 000 eesti sõjaväelast. Läbi Petrogradi kesklinna Tauria palee juurde suundunud rongkäigus lehvisid kõrvuti revolutsiooni punalippudega sinimustvalged rahvuslipud ja orkestrid mängisid nii revolutsioonilisi kui rahvuslikke meloodiaid. Meeleavaldajad andsid Riigiduumale proklamatsiooni, mis nõudis omavalitsusseaduse eelnõu kinnitamist (dok 8).
30. märtsil ilmusid «Ajutise Valitsuse otsused Eestimaa valitsemise
ajutise korra kohta»
(dok 9). Selle dokumendi alusel liideti peamised eestlastega asustatud
piirkonnad — Eestimaa kubermang (v.a Narva) ja Liivimaa kubermangu
põhjaosa (v.a Setumaa) — terviklikuks rahvuskubermanguks.
Uue haldusüksuse valitsemine anti Ajutise Valitsuse määratava
kubermangukomissari kätte, kelle juures hakkas tegutsema valitav
Ajutine Maanõukogu (Maapäev). Maanõukogu funktsioonide
hulka kuulus kubermangu omavalitsuslike, administratiivsete ja majanduslike
küsimuste lahendamine, kohustuslike normide ja maksude kehtestamine
ning omavalitsusseaduse eelnõu väljatöötamine. Maanõukogu
otsuste elluviimiseks lubati moodustada täidesaatvat võimu
teostav Maavalitsus. Kuigi ametlikult käsitleti ümberkorraldusi
kui laiendatud omavalitsuse andmist, tähendasid need sisuliselt
1905. aastal esile kerkinud autonoomia idee realiseeerumist.
Autonoomiaseaduse rakendumine nõudis siiski veel aega, sest eelnevalt tuli korraldada valimised Maanõukogusse. Valimiste esimene voor (valdades) leidis aset 23. mail, teine voor (maakondades) 24.–25. juunil ning Maanõukogu astus kokku 1. juulil. Maanõukogu esimese koosoleku avas kubermangukomissar Jaan Poska (dok 10). Maanõukogu tegevuse algus sümboliseeris, enam kui miski muu, võimu üleminekut eestlaste kätte oma kodumaad vahetult puudutavates asjades.
Kuni 1917. aastani pidid Eesti mehed täitma sõjaväeteenistuse kohustust Vene armee erinevates väeosades, olles pillutatud laiali üle kogu impeeriumi ning taludes sageli rahvuslikku tagakiusamist. Ilmasõja ajal, eriti pärast seda, kui lätlased said loa asutada Vene armee koosseisus omi kütipataljone (1915), levis ka Eestis mõte taotleda eestlaste koondamist rahvuslikesse väeosadesse. Ühest küljest sooviti sel moel kergendada eestlastest soldatite olukorda, teisalt aga loodeti, et rahvusväeosad osutuvad tavaüksustest võitlusvõimelisemateks, eriti siis, kui lahingud peaksid kanduma Eestisse. Tookord jäi mõte teostamata — osalt omavaheliste lahkhelide, osalt valitsusvõimude vastuseisu tõttu.
Vahetult pärast Veebruarirevolutsiooni tõusis rahvusväeosade
idee taas päevakorda. Tallinnas paikneva 470. Dankovi jalaväepolgu
eesti sõdurid kutsusid 28. märtsiks kokku eesti sõjaväelaste
üldkoosoleku (dok 11). Koosolekul tekkisid ägedad vaidlused
(dok 12) ja siduv lõppotsus jäi langetamata, kuid küsimuse
edasiseks kaalumiseks valiti ajutine komitee (hilisem Eesti Sõjaväelaste
Büroo). Komitee astus kohe samme rahvusväeosade loomise suunas.
Juba 31. märtsil edastas Imperaator Peeter Suure merekindluse (selle
juhatus paiknes Tallinnas) komandant kontradmiral Pjotr Leskov eestlaste
soovid Petrogradi (dok 13). Aprilli algul toimunud teine sõjaväelaste
üldkoosolek kiitis büroo tegevuse väeosade loomisel heaks
(dok 14).
Samal ajal kerkis eesti rahvusväeosade mõte esile ka mujal — suurtes väekoondistes, garnisonilinnades ja Petrogradis. Petrogradis asutatud Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Keskkomitee püüdis koondada enda kätte kogu rahvusväeosade loomisega seotud asjajamist. Muuhulgas koostas keskkomitee eesti väeosade ajutise põhikirja, mis esitati kinnitamiseks Venemaa sõjaministrile (dok 15).
Tulevaste Eesti kaitsejõudude sünnipäevaks sai 12. aprill 1917, mil Petrogradist saabus luba mehitada merekindluse üks polk eestlastega (dok 16). Samal päeval andis polgu formeerijaks määratud polkovnik Siegfried Pinding esimese käskkirja Eesti polgule (dok 17). Selleks hetkeks oli polgu nimekirjas vaid 19 ohvitseri ja 19 sõdurit, kuid see arv kasvas kiiresti ja mai alguseks oli koos üle 3000 mehe. Niisuguse tormilise kasvu taga oli mitu asjaolu: sooviti teenida kodu lähedal ja rahvuskaaslaste seas ning vältida rahvuslikku tagakiusamist; loodeti olla toeks kohalikele omavalitsustele ja asutustele ning nende teostatavatele reformidele; eelistati osaleda omaenese kodumaa, mitte võõraste territooriumide kaitsmisel.
Esialgu toimus Eesti polgu organiseerimine Tallinnas, kuid peagi tekkisid konfliktid vene sõdurite ja eesti enamlastega ning mai alguses paigutati polk ümber Rakverre. Osalt tuli üleviimine isegi kasuks, sest vaiksesse provintsilinna ei ulatunud enamluse laostav mõju. Tänu uue polguülema polkovnik Aleksander Tõnissoni jõupingutusele kujunes 1. Eesti polgust üksus, mis andis sel segaduste ja üldise allakäigu ajal silmad ette enamikule vene väeosadest ning säilitas kindla rahvusliku vaimu.
Sellele vaatamata ei tahtnud Vene võimud lubada uute eesti polkude
loomist. Kasuks ei tulnud ka eestlaste omavahelised lahkhelid. Viimastest
saadi siiski jagu: 18.–21. juunil toimunud ülevenemaaline eesti
sõjaväelaste kongress valis rahvusväeosade loomiseks
tehtava töö koordineerimiseks Eesti Sõjaväelaste
Ülemkomitee (esimees Konstantin Päts). Ühtlasi püstitas
kongress vägagi ambitsioonika sihi — moodustada rahvusväeosade
baasil Eesti korpus
(dok 18).
Ometi ei tahtnud asi paigast nihkuda. Alles Saksa vägede edusammud
— Riia vallutamine augustis ja Lääne-Eesti saarte hõivamine
oktoobris — sundisid väejuhatust järeleandlikkusele. Septembris
anti luba moodustada Eesti tagavarapataljon Tartus ja Eesti üksikpolk
(hiljem
3. Eesti jalaväepolk) Tallinnas. Samal ajal jätkus eesti sõjaväelaste
koondamine kodumaale, millele andis tugeva tõuke Eesti lahkumine
Vene impeeriumi koosseisust 15. novembril
(dok 19).
Novembri lõpus kasvas sõjaväevõimude vastutulelikkus
veelgi (dok 20) ning detsembri alguspäevil valmis Põhjarinde
staabis käskkiri Eesti diviisi moodustamise kohta (dok 21). Dokument
jäi küll allkirjastamata, kuna vahepeal Venemaal võimu
haaranud enamlased panid rahvuslike üksuste loomisele veto, kuid
sellele tuginedes koostas alampolkovnik Jaan Soots
6. detsembril 1917 esimese käskkirja formeeritavale Eesti diviisile
(dok 22). Uue aasta alguseks koosnes Eesti diviis neljast jalaväe-
ja ühest ratsaväepolgust, suurtükiväebrigaadist, tagavarapataljonist,
inseneriroodust ja mitmest tagalaüksusest. Diviisi ülemaks määrati
kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner.
Rahvusväeosade loomine omas ülimalt suurt tähtsust Eesti iseseisvumisel. Esiteks kaitsesid rahvusväeosade sõjaväelased 1917/18. aasta vahetusel elanikkonda demoraliseerunud vene soldatite vägivalla eest; teiseks aitasid rahvusväeosad olulisel määral kaasa võimu ülevõtmisele enamlastelt veebruaris 1918; kolmandaks — kui 1917. aastal poleks koondatud eesti sõjaväelasi kodumaale, siis poleks 1918. aasta lõpus olnud võimalik moodustada Rahvaväge ega osutada sissetungivale Punaarmeele vastupanu.
Pärast autonoomia saavutamist oli poliitilise mõtte areng Eestis näiliselt peatunud — ei seatud uusi kaugeleulatuvaid sihte, vaid keskenduti autonoomiaseadusega saadud võimaluste realiseerimisele. Osalt tulenes selline tagasihoidlikkus soovist vältida suhete liigset teravdamist nii Venemaa Ajutise Valitsusega, mis hakkas ajapikku kõigis vähemusrahvuste soovides nägema Venemaa ühtsust lõhkuvat rahvuslikku separatismi, kui ka tööliste ja soldatite saadikute nõukogudega, mis käsitlesid kõiki rahvuslikke ettevõtmisi kui kodanluse kontrrevolutsioonilist tegevust. Seetõttu eelistasid Eestis poliitikud liikuda edasi ettevaatlikult ja samm-sammult.
Uue rahvuspoliitilise sihi püstitas 4. juulil Tallinnas peetud Rahvuskongress, mille otsustes nõuti Eestimaa kubermangu ümberkujundamist Venemaa föderatsiooni võrdõiguslikuks osariigiks (dok 23). Kuid seegi nõudmine puudutas rohkem Venemaa tulevast riigikorraldust — unitaarriigi asendamine föderatsiooniga — kui Eesti staatust. Pealegi ei sõltunud uue eesmärgi teostumine kuigivõrd eestlaste ponnistustest, mistõttu jäi kihutustöö võrdõigusliku osariigi kasuks üpris tagasihoidlikuks.
Hilissuvel hakkas olukord seoses Venemaa riikluse ja sõjalise jõu järjepideva nõrgenemisega muutuma. Augusti lõpus loovutasid Vene väed Riia ja kasvas järsult sakslaste sissetungi oht Eestisse. Kuna oli selge, et demoraliseerunud Vene armee ei suuda Eestit kaitsta, siis kerkis esile Venemaast lahkulöömise mõte. Maanõukogu 25. augusti koosolekul soovitas Jaan Tõnisson otsida võimalusi lähenemiseks demokraatlikele Lääneriikidele ja tõstatada Eesti tuleviku küsimus tulevasel rahukonverentsil. Tõnissoni arvates võis osutuda mõeldavaks luua Venemaa ja Saksamaa vahele neutraalne Balti puhverriik, kuhu kuuluksid lisaks eestlastele, lätlastele, leedulastele ja soomlastele ka skandinaavia rahvad (dok 24).
Ehkki Maanõukogu ei langetanud mingeid siduvaid otsusi, leidis Tõnissoni idee järk-järgult üha enam poolehoidjaid. Eriti pärast seda, kui Venemaa armeed tabas septembri lõpus järjekordne lüüasaamine ning sakslaste kätte langesid Saare-, Hiiu- ja Muhumaa. Nüüd tekkis poliitikutel väga mitmesuguseid visioone Eesti tulevikust. Lisaks Tõnissoni pakutule ilmusid Eesti–Läti kaksikriigi, Eesti–Soome uniooni, Balto–Skandia jms kavad. Esialgu jäid taolised mõtted siiski pelgaks fantaasiaks.
Järgmiseks eesti poliitilise mõtte arengusuunda mõjutanud tähtsündmuseks sai enamlaste oktoobripööre. Vaid päev pärast selle toimumist olevat Jaan Poska avaldanud kitsamas ringis arvamust, et «nüüd ei jää muud teed kui Eesti iseseisvaks kuulutada». Nii Poska kui tema mõttekaaslased kartsid ennekõike seda, et Venemaal toimuv, olgu see siis kehtestuv enamlik diktatuur, puhkeda ähvardav kodusõda või enamlastele usutavasti järgnev vasturevolutsioon, haarab kaasa ka Eesti ning kujuneb eesti rahva jaoks traagiliseks. Venemaast lahkulöömise mõte kogus kiiresti pooldajaid ning 15. novembril kogunenud Maanõukogus polnud lahkulöömisele alternatiivi. Maanõukogu otsustas: 1) Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu; 2) kuni Asutava Kogu kokkutulekuni on ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis Maanõukogu; 3) Eestis kehtivad ainult Maanõukogu poolt kinnitatud seadusandlikud aktid (dok 25).
1930. aastatel leidsid mitmed nimekad juristid (Ants Piip, Jüri Uluots, Artur-Tõeleid Kliiman jt), et Maanõukogu 15. novembri otsus tähendas omariikluse loomist ning seega ei sündinud iseseisev Eesti riik mitte 24. veebruaril 1918, vaid juba 15. novembril 1917. Säärane tõlgendus on üsnagi loogiline, sest kuigi Maanõukogu otsus ei kõnelenud Eestist kui iseseisvast riigist, siis senisest emariigist — Venemaast — eraldumine tähistas ometigi uue riigi sündi.
Muidugi jäi Maanõukogu otsus esialgu paberile, sest tegelik võim oli enamlaste käes ning reaalseid muudatusi Eesti valitsemiskorralduses ei järgnenud. Seda enam, et samal päeval ajasid enamlased Maanõukogu jõuga laiali. Kuigi enamlased kontrollisid kogu trükisõna ja piirasid rangelt sõnavabadust, jõudis Maanõukogu otsus ometi rahva sekka ja kohtas laialdast poolehoidu. Nii protesteerisid Maavalitsuse ametnikud Maanõukogu laialiajamise vastu ning deklareerisid, et tunnistavad edaspidigi üksnes Maanõukogu võimu ega täida ühegi teise valitsusasutuse korraldusi (dok 26). Maanõukogu ja Maavalitsust asusid avalikult toetama ka mitmed eesti rahvusväeosad, kes pakkusid rahvaesindajaile koguni võimalust jätkata oma tööd sõjaväelaste kaitse all (dok 27, 30 ja 31).
Kõige värvikamad sündmused leidsid aset Tartus. Kuna Postimees tõi ära nii Maanõukogu otsuse teksti kui kirjelduse saadikute laialiajamisest, otsustasid Tartu enamlased ajalehe sulgeda. 18. novembril tungisid enamlikud läti kütid Postimehe toimetuse ja trükikoja ruumidesse, peatasid ajalehe trükkimise, konfiskeerisid kogu tiraaži ning arreteerisid kohalviibijad. Lätlaste vägivald eesti ajalehe suhtes tekitas rahvuslikku vaenu ning Eesti tagavarapataljoni sõdurid saavutasid relvaähvardusel vahistatute vabastamise. Postimehel lubati taas ilmuda. 19. novembril peeti Tartu kommertskooli ruumes rahvakoosolek, mis otsustas korraldada manifestatsiooni Maanõukogu toetuseks ja Eesti enesemääramise teostamiseks (dok 28 ja 29).
21. novembri manifestatsiooni kandvaks jõuks kujunesid Eesti tagavarapataljon ja Tartu eesti seltsid. Keskpäeval kogunes Raekoja platsile mitu tuhat linlast ja rivikorras kohale marssinud Eesti pataljon. Tagavarapataljoni ülem polkovnik Jaak Rosenbaum luges ette Maanõukogu otsuse, kokkutulnuid tervitasid linnapea Jaan Kriisa, maakonnavalitsuse esimees Johan Jans ja üliõpilaskonna esindajad, raekojale heisati rahvuslik trikoloor ning lauldi tulevast riigihümni. Keset miitingut sõitis küll rahva sekka läti küttide soomusauto ja keerutas seal demonstratiivselt oma kuulipildujatorne, kuid demonstrandid ei lasknud end sellest kohutada ja viisid kavandatu lõpule. Raekoja platsilt suunduti Vanemuise ette ning alles seejärel marssisid soldatid kasarmutesse tagasi. Siiski ei olnud ka Tartu sündmustel positiivseid tagajärgi. Seoses meeleavaldusega arreteerisid enamlased 40 Eesti ohvitseri ja Jaan Tõnissoni; viimane sunniti kodumaalt lahkuma. Linnas kehtestati sõjaseisukord koos kõigi kaasnevate piirangutega: ajalehed suleti, koosolekud ja meelevaldused keelustati.
Novembri lõpuks kujunes Eestis omamoodi surnud seis. Demokraatlikult valitud Maanõukogu oli küll otsustanud Eesti Venemaast lahutada, kuid ebaseaduslikult võimu haaranud enamlased seda otsust ei tunnustanud ja kuna enamlaste võim tugines vene sõdurite relvajõule, siis polnud rahvuslastel võimalik Maanõukogu otsust ellu viia. Seda enam, et enamlaste valitsemisviis muutus iga päevaga aina diktaatorlikumaks: enamlikus valitsuses (Eestimaa nõukogude täidesaatvas komitees) salliti enda kõrval vaid vasakpoolseid esseere, rahva meeleavaldused keelustati, ajakirjandus suukorvistati ning erakondade tegevust takistati.
Rahvuslikele jõududele tegi muret veel üks tendents — baltisakslaste aktiivsuse kasv. Eesti- ja Liivimaa aadel jõudis kohe pärast oktoobripööret veendumusele, et Balti kubermangud on vaja Venemaast lahutada ja anda Saksa keisri kaitse alla. 30. novembril langetas vastava otsuse Eestimaa rüütelkonna komitee ja 17. detsembril Liivimaa rüütelkonna maapäev. Berliin suhtus neisse soovidesse sümpaatiaga, ehkki soovitas baltisakslastel tõmmata endaga kaasa ka kohalikud põlisrahvad. Sellest tulenevalt käivitati kampaania kogumaks allkirju palvekirjale, mis palus Saksamaal Baltimaad okupeerida. Eestimaa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen võttis ühendust Jaan Raamotiga ja üritas viimast veenda, et eestlastel tuleb valida Venemaa või Saksamaa vahel, kuna igasugune kolmas võimalus on utoopia.
Säärases olukorras osutus hädavajalikuks seada selged
tulevikusihid ja anda rahvale tegevusjuhised. Kuna Maanõukogu ei
saanud tervikuna koguneda, siis läks vastutus tema vanematekogule.
Muidugi pidi ka vanematekogu tegutsema illegaalselt ja ettevaatlikult.
24. detsembril, arutanud baltisakslaste ettepanekuid ja kasvavat okupatsiooniohtu,
jõudis vanematekogu üksmeelsele seisukohale: «Saksa
okupatsiooni vastu olla ja selle ähvardusel Eesti iseseisvus välja
kuulutada, et Eesti küsimust rahvusvaheliseks teha».
Andmaks oma otsusele laiemat kandepinda kutsus vanematekogu aastavahetuseks kokku kõigi poliitiliste jõudude ühisnõupidamise. 31. detsembril 1917 ja 1. jaanuaril 1918 peeti Estonia ruumides kaks koosolekut (dok 32 ja 33), millel osalesid Maanõukogu vanematekogu ja Maavalitsuse liikmed ning kõigi erakondade esindajad (v.a enamlased, kes keeldusid kohale tulemast). Enamik osalenutest toetas 24. detsembril formuleeritud seisukohta ning teise koosoleku lõpus võeti vastu resolutsioon, milles öeldi: «Iseseisvuse väljakuulutamine lähemal ajal tarvilikuks tunnustada.»
Veidi kõhklesid veel sotsiaaldemokraadid ja esseerid. Neist esimesed, kes polnud kindlad iseseisva Eesti riigi tulevikuväljavaadetes, muutsid oma seisukohta õige pea, kogedes Soome sotsiaaldemokraatide toetust Eesti omariiklusele. Esseerid aga soovisid enne lõpliku otsuse langetamist arutada küsimust oma koalitsioonikaaslaste enamlastega. 2. jaanuaril tutvustasid esseerid enamlastele iseseisva Eesti Töövabariigi kava (dok 35). Enamlased, kes olid juba varem asunud seisukohale, et omariikluse väljakuulutamine tähendaks «Eesti töörahva reetmist kodanluse huvidele», keeldusid projekti arutamast ning heitsid esseerid valitsusest välja, asudes lõplikult üheparteilise diktatuuri teele. Pärast lahkuminekut enamlastest liitusid ka esseerid iseseisvuse pooldajatega. 10. ja 11. jaanuaril korraldati veel üks nõupidamine omariikluse küsimuses ning sedapuhku toetasid Eesti iseseisvuse väljakuulutamist kõik osalejad ja igasuguste reservatsioonideta.
Aastavahetus-koosolekutel oli muuhulgas otsustatud ka iseseisvuse toetuseks propagandat teha — koostada ja avaldada rahvale suunatud deklaratsioon. Dokumendi kokkuseadmiseks moodustatud komisjon võttis töö aluseks esseeride töövabariigi märgukirja. Deklaratsioon avaldati pealkirja all «Iseseisev Eesti rahvariik: Seletuskiri Eesti poliitilise seisukorra kohta» rahvusväeosade ajalehes Eesti Sõjamees 5. jaanuaril (dok 36).
Samal päeval tuli Petrogradis kokku Venemaa Asutav Kogu. Eestist valitud Asutava Kogu liige Julius Seljamaa esines avaldusega, milles kinnitas, et Eesti tulevase valitsuskorra võib ja peab kindlaks määrama üksnes Eesti Asutav Kogu (dok 34). Tõsi, mingit otsest kasu sellest avaldusest ei tõusnud, sest enamlased ajasid Vene Asutava Kogu laiali ning vaevalt oleksidki vene saadikud Eesti lahkulöömist aktsepteerinud.
Nüüd kujunes põhiprobleemiks küsimus, kuidas ja millises vormis omariikluse loomine teoks teha. Ettepanekuid oli mitmeid. Nii näiteks tegi Eesti Iseseisvuslaste Liit ettepaneku korraldada Haapsalus 1. Eesti polgu sõjameeste seas referendum iseseisvuse küsimuses ning pärast seda, kui polk on avaldanud omariiklusele toetust, kuulutada Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ja kõigi erakondade nimel Eesti iseseisvaks, anda kõrgem võim Ülemkomiteele ja usaldada Eesti sõjaline kaitse Eesti diviisi kätesse. Ettepanek jäi pelgalt idee tasemele.
Esseerid pidasid otstarbekaks kuulutada iseseisvus kõigepealt välja erakondade nimel ning korraldada hiljem üldrahvalik referendum. Konkreetselt soovitasid nad iseseisvuse väljakuulutamiseks kasutada 5. jaanuaril algavat maatameeste kongressi. Tegelikkuses langes see kava ära, sest rõhuv osa kongressi saadikutest olid enamlased ega lubanud iseseisvuse küsimust isegi kongressi päevakorda võtta.
Tööerakondlased lootsid, et iseseisvumisotsuse võtab vastu 7. jaanuaril kokku astuv II ülevenemaaline eesti sõjaväelaste kongress. Paraku polnud ka rahvusväeosad enamlike ideede suhtes immuunsed ning kongressi saadikute hulgas leidus rohkesti äärmusvasakpoolseid. Siiski kiitis kongress 12. jaanuaril esseeride resolutsiooni iseseisva töövabariigi loomise kohta heaks (dok 37). Seepeale lahkusid aga enamlased kongressilt, tühistades ühepooleslt kõik kongressil vastu võetud otsused.
Kõige enam lootusi pandi demokraatlikult valitavale rahvaesindusele, Eesti Asutavale Kogule, mis pidi kokku astuma 15. veebruaril 1918. Õnnetuseks oli Asutav Kogu alles moodustamata. Valimised Asutavasse Kogusse algasid 21. jaanuaril ning juba esimesed kokkuvõtted andsid jõudude vahekorrast selge pildi. Enamlaste poolt hääletas küll 37% valijatest, kuid see tähendas, et ligi 2/3 valijaskonnast oli omariiklust pooldavate poliitikute selja taga. Seepeale kuulutasid enamlased 27. jaanuaril välja piiramisseisukorra ja katkestasid valimised, mistõttu hääbusid ka Asutavale Kogule pandud lootused.
Kuni jaanuari lõpuni said rahvuslikud ringkonnad tegutseda suhteliselt vabalt, kuigi mitte avalikult. 27. jaanuaril välja kuulutatud piiramisseisukorraga kaasnesid aga ulatuslikud arreteerimised ja ehkki ametlikult kuulutati lindpriiks üksnes baltisaksa aadel, tabasid repressioonid ka eesti rahvuslasi. Üha paisuv vahistamiste laine sundis suuremale ettevaatusele. Maanõukogu vanematekogu ja Maavalitsuse liikmete koosolekud muutusid võimatuks ning rahvuslike jõudude keskuseks kujunesid Tallinna Eesti Haritlaste Klubi tagasihoidlikud ruumid Estonia ülakorrusel. Neis ruumes said kokku rahvuslikud poliitikud, kel jätkus söakust ähvardava ohu tingimustes jätkuvalt koos käia.
Ühel sellisel ebaametlikul koosviibimisel, mille osavõtjate ring ja täpne toimumisaeg on teadmata, langetati otsus kuulutada iseseisvus välja revolutsioonilisel teel, s.t koostada rahvale adresseeritud manifest, milles deklareeritakse Eesti iseseisvust, ning olla valmis manifesti avalikuks väljakuulutamiseks esimesel sobival võimalusel.
Otsustava tõuke tegutsemiseks andis Saksa armee uus üldpealetung kogu Idarinde ulatuses, mis algas 18. veebruaril.1 Arvestades Vene sõjaväe täielikku võitlusvõimetust, ähvardas oht, et Eesti langeb juba lähipäevil Saksa okupatsiooni alla.
Samal päeval (18. veebruaril) toimus Haritlaste Klubis järjekordne rahvuslaste nõupidamine, vormiliselt Maanõukogu vanematekogu koosolek. Koosolekul pandi paika iseseisvusmanifesti alused ning moodustati komisjon manifesti teksti kokkukirjutamiseks (dok 38). 19. veebruaril valiti Haritlaste Klubis Eestimaa Päästmise Komitee (dok 39). Kolmeliikmeline komitee (Konstantin Konik, Konstatin Päts, Jüri Vilms), mis tegutses Maanõukogu vanematekogu volitusel, kujutas enesest ajutist ja erakorralist kõrgeimat võimuorganit, mille peamine eesmärk oli koordineerida iseseisvumiseks vajalikke samme.
20. veebruari õhtul jõudis Tallinnasse ajakirjanik Johan(nes) Juhtund, kes tõi kaasa 1. Eesti polgu juhtkonna ettepaneku: sõitku rahvuslikud juhid Haapsallu ja kuulutagu seal Eesti iseseisvaks. Põhimõtteliselt tunnistati ettepanek vastuvõetavaks, kuid väljasõit lükati edasi järgmisele päevale. 21. veebruaril, pärast seda kui iseseisvusmanifesti tekst läbi vaadati ja lõplikult heaks kiideti, asusid Päästekomitee liikmed autoga teele. Sõit jäi aga pooleli, kuna saadi teada, et Saksa väed sisenesid juba varahommikul Haapsallu ning sellises olukorras polnud Eesti iseseisvuse väljakuulutamine mõistagi võimalik. Päev hiljem luhtus Päästekomitee katse sõita Tartusse. Pärast seda saadeti iseseisvusmanifest laiali suurematesse linnadesse, korraldusega see võimaluse korral avalikult ette lugeda.
Erinevalt Tallinnast, kus enamlaste võim oli jätkuvalt kindel, muutusid mujal Eestis olud rahvuslike jõudude jaoks soodsamaks. Vene sõdurid, saanud teateid sakslaste pealetungist, pöördusid põgenema ning koos nendega lahkusid ka enamlikud võimuasutused. Olukorda kasutades asusid rahvuslased, tuginedes Eesti rahvusväeosadele ja illegaalselt loodud relvastatud rühmadele, võimu üle võtma. Ennekõike tehti seda maakonnalinnades; enne Saksa vägede saabumist läksid eestlaste kontrolli alla Haapsalu, Pärnu, Tartu, Viljandi, Paide ja Rakvere (dok 40–43).
Mitmel pool (Pärnus, Viljandis, Paides jm) jõuti enamlaste lahkumise ja sakslaste saabumise vaheajal iseseisvusmanifest avalikult ette lugeda. Esimesena tegi seda Maanõukogu saadik Hugo Kuusner 23. veebruari õhtul kell 8 Pärnus Endla teatri rõdult. Päev hiljem koostati nimetatud sündmuse kohta vastav dokument, milles konstateeriti, et manifesti avalik ettelugemine kujutas enesest Eesti Vabariigi väljakuulutamist (dok 46).
Tallinnast hakkasid enamlased põgenema ööl vastu 24. veebruarit. Hommikuks lahkusid nad pea kogu linnast, asudes sadamas seisvatele Vene sõjalaevadele. Samal ajal algas stiihiline rahvuslik väljaastumine. Linnatänavatele ilmusid sõjaväelaste löögisalgad, relvastatud omakaitselased ja miilitsapatrullid. Pärastlõunaks koondus võimukeskus Riigipanga kontorisse, kuhu saabusid Päästekomitee liikmed. Kogu õhtu ja öö käis kõikjal vilgas organiseerimistöö, samal ajal jätkusid tulevahetused enamlaste ja vene madrustega. 25. veebruari hommikuks oli võim Tallinnas Päästekomiteele alluvate jõudude käes. Selleks ajaks oli Päästekomitee andnud välja oma viis päevakäsku ja teadaande «Eestimaa kodanikkudele seisukorra kohta» (dok 47–52). Viienda päevakäsuga tehti teatavaks Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse koosseis. Juba eelmisel õhtul trükiti Päevalehe trükikojas iseseisvusmanifest ning kleebiti müürilehtedena kuulutustulpadele ja majaseintele. 25. veebruari keskpäeval luges Ajutise Valitsuse vastne peaminister Konstantin Päts manifesti teksti ette Reaalkooli ette kogunenud rahvahulgale. Sama tehti ka Jaani ja Kaarli kirikus ning mitmetes Tallinna koolides.
Tallinn polnud aga ei esimene ega ainus linn, kus iseseisvusmanifest trükivalgust nägi ja rahvale lugemiseks välja pandi. 23. veebruril oli see toimunud Pärnus ning 24. veebruaril Paides. Seejuures tekkisid mõningad lahkuminekud. Pärnus ja Paides trükiti iseseisvusmanifest ära esialgsel kujul, s.t nii, nagu see 21. veebruaril Haritlaste Klubis heaks kiideti (dok 44); Tallinnas tehti aga manifesti teksti veel viimasel hetkel mõningaid väiksemaid muudatusi (dok 45).
18. veebruaril alanud Saksa üldpealetung osutus ülimalt edukaks, sest Vene vägede riismed polnud suutelised avaldama vastupanu. Eesti läänerannikul maabusid Saksa väed 20. veebruaril Lihula ja 21. veebruaril Haapsalu piirkonnas; Lätist pealetungi alustanud üksused sisenesid 22. veebruaril Valka. Juba 25. veebruari keskpäeval marssisisd sakslased Tallinna ning 3. märtsiks langes nende kätte kogu Eesti territoorium. Samal päeval kirjutasid enamlased Brestis alla rahulepingule, millega loobusid suurest osast endise Venemaa territooriumist, sh Balti kubermangudest. Eestis kehtestus sõjaväeline diktatuur, kus kogu võimutäius kuulus saksa sõjaväelastele. Eesti iseseisvusest, Ajutisest Valitsusest ega Maanõukogust ei tahetud kuuldagi. Eestlastest omavalitsuste juhid ja ametnikud tagandati ja asendati baltisakslastega. Eesti erakondade tegevus peatati, rahvusväeosad saadeti laiali, rahvusmeelne ajakirjandus suleti, asjaajamises ja koolides mindi üle saksa keelele. Igasugune poliitiline tegevus keelustati, trükisõna üle kehtestati range tsensuur, kontroll ulatus koguni isikliku kirjavahetuseni. Mitmed tuntud poliitikud ja avaliku elu tegelased (peaminister Konstantin Päts, Päästekomitee liige Konstantin Konik, Maanõukogu esimees Otto Strandman, 1. Eesti polgu ülem kindralmajor Ernst Põdder, Tartu linnavolikogu esimees Lui Olesk jne) vangistati. Siinne majandus allutati Saksamaa vajadustele. Eestist veeti välja teravilja, kartulit, loomasööta, kariloomi, metsamaterjali, tööstustooraineid, poolfabrikaate jne. Toiduainete ulatuslik väljavedu tõi kaasa linnaelanike olukorra järsu halvenemise.
Kui Saksa ülemvõimu avapäevil olid rahvuslikud poliitikud valmis üritama teatud piires koostööd, siis õige pea asendusid lootused pettumuse ja meelepahaga. Märtsi alguses saatis Ajutine Valitsus laiali salajase ringkirja, milles soovitati avaldada okupantidele passiivset vastupanu: viivitada korralduste täitmisega, hoiduda majanduslikust koostööst, levitada iseseisvusaadet, tunnustada ainult Maanõukogu võimu ning koguda vahendeid tulevaseks võitluseks iseseisvuseeest (dok 53).
Suhteid sakslastega halvendas veelgi baltisakslaste aktiivne tegevus, kes seadsid sihiks kujundada endistest Balti kubermangudest Saksamaa koosseisu kuuluv autonoomne Balti riik. Selle saavutamiseks kutsuti Eestimaa ja Liivimaa kubermangudes kokku maakogud (Landesversammlung). Neile saatsid oma esindajad rüütelkonnad, suurmaaomanikud (mõisnikud), linnavalitsused ja luteri kirik. Väikemaapidajate (talurahva) esindajate leidmiseks käsutati kokku vallavanemad, kes sõjaväevõimude diktaadi järgi valisid eneste seast esinduskogu liikmed. Loomulikult tagati sel moel baltisakslaste absoluutne ülekaal – Eestimaa maakogul osalesid 4 rüütelkonna esindaja, 16 suurmaaomaniku, 10 linlase ja 5 vaimuliku kõrval kõigest 16 eestlasest vallavanemat. Kui Eestimaa maakogu koosolek 9. aprillil Tallinnas kulges igati plaanikohaselt, siis 10. aprilliks Riiga kokku kutsutud Liivimaa maakogul esinesid 15 eesti vallavanemat ühise deklaratsiooniga, milles toonitati, et demokraatlikult valitud Eesti Maanõukogu on juba langetanud otsuse Eesti iseseisvuse kasuks, mistõttu nüüdsel maakogul pole mingit õigust minna vastuollu eesti rahva vaba tahte avaldusega (dok 54). Veidi hiljem edastas samalaadse protesti Saksamaa keskvalitsusele ka Eesti välisdelegatsioon (dok 55). Protestiaktsioon ei andnud küll käegakatsutavaid tulemusi, kuid kajastas põlisrahva suhtumist baltisaksa ettevõtmisse. Järgnevalt hakkas Balti riigi loomine erinevatel põhjustel venima ning ehkki novembri alguses jõuti see Riias ametlikult välja kuulutada, tegi pea samal ajal saabunud Saksamaa kokkuvarisemine lõpu ka baltisakslaste unistusele oma riigist.
Eesti riigi ajutine tunnustamine
Küsimus, kuidas suhtuvad maailma suurvõimud Eesti iseseisvumisse, tõusetus 1917. aasta sügisel. Esimesed sammud küsimusele vastuse saamiseks astuti uue aasta alguses (10.–13. jaanuaril), mil Eestist valitud Venemaa Asutava Kogu liikmed Jaan Poska, Jüri Vilms ja Julius Seljamaa väisasid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide saatkondi Petrogradis ning informeerisid neid Eesti olukorrast ja rahvuslike ringkondade kavatsustest. Kui ameeriklased jäid üsna tagasihoidlikeks ja ebamäärasteks, siis Suurbritannia saatkonna nõunik Lindley ja Prantsusmaa suursaadik Noulens avaldasid Eesti püüdluste suhtes sümpaatiat ning lubasid samas vaimus informeerida ka omi valitsusi. 25. jaanauril saadi Londonist vastus, milles öeldi: Briti valitsus tahab teha omaltpoolt kõik, et Baltimaad ei langeks Saksa okupatsiooni alla ning on valmis ajutiselt, kuni tulevase rahukongressi lõpliku otsuseni, tunnustama de facto Eesti iseseisvust.
Petrogradis peetud kõneluste positiivne tonaalsus innustas jätkama. 18. jaanuaril moodustati Maanõukogu vanematekogu otsusega välisdelegatsioon, millele tehti ülesandeks tutvustada Euroopale Eestis valitsevaid olusid ja eestlaste taotlusi ning leida toetust iseseisvuse ideele. Delegatsiooni koosseisu arvati Jaan Tõnisson, kes juba viibiski Stockholmis, olles enamlaste käsul kodumaalt lahkunud, Ants Piip, Mihkel Martna, Karl Menning, Karl Robert Pusta, Eduard Virgo, Ferdinand Kull ja Julius Seljamaa (viimane tegutses Petrogradis). Delegatsioonile, mis asus 19. jaanuaril üle Soome teele Stockholmi suunas, anti kaasa K. R. Pusta koostatud memorandum (dok 56). See sarnanes üldjoontes jaanuari algul avaldatud seletusega Eesti olukorra ja eesmärkide kohta ja oli mõeldud esitamiseks välisriikide valitsustele. Pärast memorandumi üleandmist ja vastuste saamist pidanuks delegatsioon naasma koju.
Kiiresti muutuv olukord tegi kavasse korrektiivid. Delegaadid takerdusid
Soomes sealse kodusõja rinde taha ja saabusid Stockholmi alles
märtsi algul. Selleks ajaks olid kodumaal toimunud otsustavad murrangud
— kuulutatud välja iseseisev Eesti Vabariik ja kaotatud vastne
iseseisvus Saksa okupatsioonivõimudele. Kuna taolistes oludes olnuks
Eestisse tagasipöördumine ebaotstarbekas, siis otsustas delegatsioon
jääda Euroopasse ning, lisaks tunnustuse hankimisele, selgitada
maailmale, et sakslaste tegevus Eestis kujutab enesest okupatsiooni, esitada
fakte okupantide omavoli, repressioonide ja eesti rahva huvide eiramise
kohta.
Esimene oluline läbimurre saavutati veel enne delegaatide jõudmist
Stockholmi. Vastuseks
J. Tõnissoni pöördumisele teatas Prantsusmaa valitsus
1. märtsil, et on valmis tunnustama ajutiselt, kuni rahukongressini,
Eesti Asutavat Kogu «kui tegelikult iseseisvat Kogu»(dok 57).
20. märtsil andis samasisulise vastuse ka Briti valitsus (dok 58).
Põhimõtteliselt oli tegemist Eesti jaoks olulise läbimurdega, kuid vormilisest küljest polnud tunnustamine kõige õnnestunum, sest Asutavat Kogu Eestis veel polnud ning okupatsiooni tõttu polnud võimalik seda ka kokku kutsuda. Seepärast jätkas delegatsioon tööd, hankimaks tunnustust Maanõukogule (dok 59). Ometi oli delegatsiooni autoriteet tugevnenud, sest mõned välisdelegatsiooni liikmed said nüüdsest võimaluse asuda Ajutise Valitsuse poolametlike esindajatena välisriikide pealinnadesse ja sõlmida kontakte sealsete valitsustega (Ants Piip Londonis, Karl Robert Pusta Pariisis, Eduard Virgo Roomas). Ülejäänud delegaadid moodustasid Stockholmis (hiljem Kopenhagenis) nn Skandinaavia keskuse ja üritasid kõigi välisesindajate tegevust kooskõlastada.
Järjepidev töö tõi kaasa edu — mais 1918 teatasid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia valitsus, et tunnustavad Eesti Maanõukogu kui de facto iseseisvat riigivõimu asutust (dok 60–62). Muidugi ei tulenenud tunnustus lääneriikide soojast suhtumisest eestlastesse, vaid ennekõike nende eneste huvidest — Entente’i jaoks oli teretulnud iga samm, mis kasvõi pisut ja kaudselt kahjustas Saksamaad — kuid see tõsiasi ei vähendanud saadud tunnustuse tähtsust. Seda enam, et järgmised de facto tunnustused olid väga visad tulema. Nii tunnustas Soome Eesti Vabariigi iseseisvust alles augustis 1919 (dok 63) ja Poola sama aasta oktoobris (dok 64).
Olgugi, et Eesti oli vormiliselt iseseisvunud 15. novembril 1917 ja seda iseseisvust avalikult deklareerinud 23./24. veebruaril 1918, polnud võimalik asuda riikluse tegelikule rajamisele enne, kui Saksa okupatsioon kokku varises.
Septembris 1918 tabas Saksamaad otsustav lüüasaamine Läänerindel, millega kaasnes revolutsiooniliste meeleolude kasv siseriigis. 3. novembril Kielis alanud madruste vastuhakk paisus ülemaaliseks revolutsiooniks, mis päädis 9. novembril keisri lahkumisega troonilt, vabariigi väljakuulutamisega ja sotsialistliku valitsuse loomisega. 11. novembril kirjutasid uue valitsuse esindajad alla Compiegne’i relvarahule, mis lõpetas üle nelja aasta kestnud ilmasõja.
Eestis kestis novembri alguses Saksa okupatsioonivõimude tegevus näiliselt endisel moel. Jätkus nii eestlaste kõrvaletõrjumine kui materiaalsete väärtuste, eriti toiduainete väljavedu. Kuna väljaveost tingitud toiduainete puudus andis endast teravalt märku, eriti suuremates linnades, siis puhkesid 7. novembril Tallinnas stiihilised toitlusrahutused, mille juhtimine läks järgmisel päeval sotsiaaldemokraatide kätte.
Eestlaste protestiliikumisele lisandus Saksa revolutsioon: 9. novembril heisati Tallinna sadamas seisvatel sõjalaevadel punalipud ning järgmisel päeval ühinesid revolutsiooniga mässuliste madruste rahustamiseks sadamasse saadetud maaväelased, Tallinna garnisoni väeosades hakati moodustama sõdurite nõukogusid, populaarsust kogus loosung «Tagasi koju!»Põhja-Eestis asuvate Saksa okupatsioonivägede kõrgem juht kindralleitnant Adolf von Seckendorff tundis end kõigest toimuvast tõsiselt häirituna ja otsis vastumeetmeid. Teiste abinõude hulgas kutsus ta enda juurde ka Jaan Poska — muidugi mitte kui Ajutise Valitsuse välisministri, vaid kui tuntud seltskonnategelase. Kohtumisel andis kindral ebalevalt nõusoleku Maanõukogu tegevuse taastamiseks.
11. novembril kogunesid Ajutise Valitsuse liikmed Johan Kukk, Ferdinand Peterson, Jaan Poska ja Jaan Raamot ning veel mõned rahvusmeelsed poliitikud minister Petersoni korterisse (dok 65). Nõupidamisel otsustati taastada Ajutise Valitsuse ja kohalike omavalitsuste tegevus, kutsuda kokku Maanõukogu vanematekogu ning asendada baltisaksa vabatahtlik relvaorganisatsioon Bürgerwehr Eesti Kaitse Liiduga. Samas koostati üleskutse «Eesti Ajutine Valitsus Eestimaa rahvastele» (dok 66). Üleskutses anti teada, et Ajutine Valitsus on taasalustanud oma ülesannete täitmist, lubati kutsuda kokku Maanõukogu ja alustada ettevalmistusi Asutava Kogu valimisteks ning kutsuti rahvast säilitama külma verd.
Üks Ajutise Valitsuse 11. novembri otsustest viidi ellu veel samal õhtul, kui Johan Pitka eestvedamisel loodud illegaalne Kaitseliit võttis üle Bürgerwehri funktsioonid, alustades patrullimist Tallinna tänavail ning teostades valvet tähtsamatel objektidel. Järgmistel päevadel laienes Kaitseliidu tegevus üle kogu Eesti (dok 67) ning Vabadussõja puhkemisel oli organisatsioonis juba üle 10 000 liikme.
12. novembril kogunes Maanõukogu vanematekogu ja kinnitas muudatused Ajutise Valitsuse koosseisus. Kuna peaminister Konstantin Päts oli alles Saksa vangilaagris ja asepeaminister Jüri Vilms teadmata kadunud, pani vanematekogu valitsusjuhi ülesanded ajutiselt Jaan Poska õlule; Poska kohustused välisministrina anti üle Otto Strandmanile. Ühtlasi otsustati laiendada valitsuskabineti sotsiaalset kandepinda, kaasates sellesse sotsiaaldemokraatide ja vähemusrahvuste esindajad.
Järgnenud paaril nädalal olid vastloodud Ajutise Valitsuse teise koosseisu käed tööd täis. Ennekõike vajasid kiiret lahendamist mitmesugused jooksvad küsimused, mis tulid järjepidevalt kõneks valitsuse igapäevastel koosolekutel (dok 68 ja 69). Eriti teravad probleemid seondusid vastse riigi rahandusliku ja toitlusolukorraga. Kuna okupatsioonivõimud olid paigutanud kogu sularaha Kaunases asuvasse Ida-Laenukassasse, siis oli riigikassa sõna otseses mõttes tühi ning kulude katteks tuli paluda laene ja annetusi nii ettevõtetelt kui eraisikutelt. Veelgi rängem oli olukord toitluse osas ning kogu maad ähvardas tõsine näljahäda. Erakordsete meetmetena keelustati täielikult liha-, kala- ja piimasaaduste ning kanamunade väljavedu, samuti juustu ja vorsti valmistamine (vorsti lubati teha hobuselihast). Abipalvetega pöörduti Entente’i riikide poole, kuid kiiret abi polnud loota.
Teisalt tuli informeerida valitsuse tegevusest rahvast, kes esialgu suhtus toimuvasse kõhklevalt. Kahtlusi süvendas veelgi mitmetest erinevatest, kohati lausa vastandlikest suundadest lähtuv valitsusvastane propaganda. Ebakindlustunde hajutamiseks pöörduti Eesti elanike poole mitmete üleskutsete, deklaratsioonide ja selgitustega, milles paluti ennekõike rahva mõistvat suhtumist ja kaasabi (dok 70).
Kolmandaks vajasid kiiresti läbivaatamist, muutmist, parandamist ja demokratiseerimist kogu riigi ja rahva elukorraldust määravad olulised seadusandlikud aktid. Vähem kui nädala jooksul taasjõustati 8-tunnine tööpäev (dok 71), võeti vastu otsus kaitsejõudude loomisest (dok 72), koostati eeskirjad trükiasjade korraldamise (dok 73) ja kohtute töö (dok 74) reguleerimiseks, kehtestati ajutised administratiivseadused (dok 75–79) ja ajutine määrus liikumise kohta (dok 82). Lahendada tuli rahvusvahelise ulatusega probleeme, ennekõike seoses võimu ülevõtmisega Saksa ametkondadelt. Selleks sõlmisid 19. novembril Saksamaa peavolinik Baltimaades August Winnig ning Eesti Ajutise Valitsuse esindajad Ado Birk, Konstantin Konik, Johan Jans, Ferdinand Peterson, Voldemar Puhk ja Jaan Kriisa Riias nn üleandmislepingu (dok 80). Kokkuleppe alusel läks alates 21. novembrist valitsemisvõim kogu Eesti territooriumil täies ulatuses Ajutise Valitsuse kätte; ainsa erandina jäid ajutiselt Saksa sõjaväe kontrolli alla sideliinid ja raudteed. Samal ajal saabusid üha ähvardavamad teated idapiiri tagant, kus toimus Punaarmee jõudude koondamine. Sellega seoses oli valitsuse esmatähtsaks ülesandeks poliitilise ja moraalse toetuse ning materiaalse abi taotlemine demokraatlikust läänest (dok 81).
20. novembril astus uuesti kokku Maanõukogu, mis võinuks valitsuse töökoormust mõnevõrra kergendada, võttes seadusandlikud ülesaanded oma õlule. Osaliselt see nii läkski. Näiteks võttis Maanõukogu vastu määrused mõisamaade kohta, mida võib pidada tulevase maareformi eeltaktiks (dok 85). Samas aga nõudis keeruline olukord kiireid lahendusi, mida üsnagi aeganõudev parlamentaarne protseduur ei võimaldanud, ning selle nimel loovutas Maanõukogu osa oma õigustest valitsusele, suurendades veelgi viimase töökoormust (dok 83 ja 84). 27. novembril kinnitas Maanõukogu ametisse Ajutise Valitsuse kolmanda koosseisu eesotsas Konstantin Pätsiga ning lõpetas oma istungjärgu kavatsusega enam mitte koguneda. Seadusandlik võim pidanuks minema valitsuselt Asutavale Kogule. Asutava Kogu valimised kavandati 1919. aasta veebruari algusesse ning avaistungi päevaks määrati 20. veebruar 1919. Nendest kavatsustest tõmbas kriipsu läbi Vabadussõja puhkemine.
N. Venemaa valitsus käsitles Brest-Litovski rahulepingut ja sellest tulenenud territoriaalseid loovutusi algusest peale ajutisena ning ootas võimalust kokkuleppe tühistamiseks. Kasutades Saksamaa lüüasaamist denonsseeris Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee 13. novembril 1918, vaid kaks päeva pärast Compiegne’i relvarahu sõlmimist, ühepoolselt Bresti rahu. Seejuures deklareeriti, et kõigi Saksa okupatsiooni all olevate rahvaste saatus on nende eneste kätes ning et N. Venemaa on valmis osutama neile vennalikku abi.
18. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vacietis Põhjarinde juhatusele salajase direktiivi, milles nõudis Pihkva ja Narva hõivamist ning edasitungi Tallinna ja Valga sihis. Samaaegselt suurendati tunduvalt Eesti ja Läti idapiiril seisvate punavägede arvukust. Novembri lõpuks koondati Jamburgi piirkonda 7000 ja Ostrovi ruumi 5000 aktiivset võitlejat, kes olid lõpetamas ettevalmistusi pealetungiks läände.
Punaarmee esimese pealetungikatse — 22. novembril Narva all — lõid tagasi sakslased. Teine rünnak järgnes kolm päeva hiljem Pihkva ruumis ning sedapuhku saatis edu punaväelasi. Pihkva vallutamisega loodi sobiv lähtealus sissetungiks Lõuna–Eestisse ja Põhja–Lätisse. Kuna samal ajal kiirendasid sakslased oma vägede lahkumist Eestist ning ei eestlastel ega lätlastel olnud veel omi relvajõude, siis näis Baltimaade langemine enamlaste kätte olevat vältimatu.
Eesti Ajutine Valitsus mõistis ähvardavat ohtu ja püüdis rakendada vastumeetmeid, pöördudes abipalvega Entente’i riikide poole ning käivitades Rahvaväe loomise. Sellest aga ei piisanud, sest lääneriigid ei kiirustanud abi osutamisega (olukord oli ebaselge ja kindlusetu) ning Rahvaväe moodustamine vabatahtlikkuse alusel kippus läbi kukkuma — süüdlasteks nii kartus hiiglasliku Venemaa ees, omaenese jõu alahindamine ja üldine sõjatüdimus kui ka ühiskonnas laialt levinud vasakpoolne meelsus. Meelekindlusest jäi vajaka ka valitsuasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning koguni Ajutise Valitsuse ministrid arutasid isekeskis küsimust, kas ikka on mõtet enamlastele relvastatud vastupanu osutada. Meeleoludesse ei suutnud murrangut tuua ka valitsuse üleskutsed (dok 86). Tõhusamaks vahendiks tõotas kujuneda sundmobilisatsioon, mis kuulutati välja alates 1. detsembrist (dok 87).
Sellega jäädi aga hiljaks, sest juba 28. novembril ründas Punaarmee uuesti Narvat ning väikesed Eesti väesalgad olid sunnitud linna loovutama. Vabadussõda oli alanud. Taas haaras valitsus kõige käepärasema vahendi — sule ja tindi — järele, avaldades sõja alguspäevil üha uusi ja uusi proklamatsioone, milles selgitati sõjasihte ning kutsuti üles tõusma üksmeelselt isamaa kaitsele (dok 88–90). Kuid ei piirdutud üksnes üleskutsetega. Üle kogu maa läkitati valitsuse eriesindajad, kes pidid tagama mobilisatsiooni ja rekvisitsioonide kordamineku, parandati Rahvaväe varustamist, laiendati mobilisatsiooni alla kuuluvate aastakäikude arvu, kehtestati karistused mobilisatsioonist kõrvalehoidjatele ja desertööridele jne. Üheks olulisemaks otsuseks tuleb pidada valitsuse määrust, millega lubati anda tasuta maad kõigile sõjaväelastele, kes rindel erilist vahvust üles näitavad või lahingutes haavata saavad, samuti langenute perekondadele (dok 92). Lisaks andis valitsus lubaduse teostada pärast sõda radikaalne maareform ja tagada igale soovijale oma maatükk. Lootus oma maale tõstis talurahva kodumaa kaitsele enamlaste vastu.
Paralleelselt kõige nimetatuga otsis valitsus järjekindlalt välisabi. Esmajoones tulid siin võimalike abistajatena kõne alla Suurbritannia ning lähimad naabrid Skandinaavias, eriti Soome.
Briti valitsuse poole pöördus Ants Piip abipalvega 19. novembril (dok 81) ning kordas seda hiljemgi. Inglased ei tahtnud küll kuuldagi oma maavägede saatmisest Eestisse, kuid olid valmis abistama loodavat Rahvaväge relvastuse-varustusega ning läkitama Läänemere idaossa sõjalaevu. Novembri lõpus väljus Firth of Forthi mereväebaasist kontradmiral Edwin Alexander-Sinclair’i kergeristlejate eskaader ja võttis koosi Balti merele. Admiralile oli antud korraldus sõita Liepajasse ja Tallinna, et «näidata Briti lippu ja toetada Briti poliitikat». Pärast mitmete takistuste ületamist jõudis eskaader 12. detsembril Tallinna reidile, tuues kaasa hulgaliselt käsitulirelvi ja lahingumoona. Inglaste saabumine tugevdas oluliselt nii rahvaväelaste moraali kui Rahvaväe tulejõudu ja tagas Tallinnale kaitse mere poolt.
Soomeltki hakati abi taotlema veel enne Vabadussõja puhkemist. 23. novembril otsustas valitsus saata Helsingisse Jaan Tonissoni ja Peeter Põllu, kellele hiljem lisandus veel Jaan Poska. Nende ülesanne oli hankida Soomelt rahalist laenu ja relvastust ning, võimaluse korral, ka mõni sõjaväeosa. Kuigi mitmed Soome ministrid kahtlesid abistamise võimalikkuses, jäi peale riigihoidja Pehr Evind Svinhufvudi nõudmine «Vendi peab aitama!»ja Eestisse hakkasid saabuma Soome relvad. Soomest õnnestus hankida ka esimene välislaen — 10 miljonit Soome marka (dok 91). Veelgi enam, Soomes leidus Eesti sõpru, kes lükkasid käima vabatahtlike värbamise (dok 93). Eesti Abistamise Peatoimkonna tegevuse tulemusena saadeti aastavahetusel 1918/19 Eestisse kaks vabatahtlike üksust: major Martin Ekströmi pataljon ja kolonel Hans Kalmi Põhja Poegade Rügement.
Vaatamata valitsuse ponnistustele kujunes sõjalis-poliitiline
olukord detsembri lõpus sedavõrd raskeks, et Maanõukogu
pidas vajalikuks 27. detsembril erakorraliselt kokku astuda. Istungil
kõnelenud poliitikud hindasid seisukorda katastroofiliseks ega
näinud väljapääsuteid (dok 94). Rahvaesindajate masenduse
sügavusest annavad tunnistust koosolekul koostatud arvukad pöördumised
— Eesti rahvale, maailma demokraatiale ning Briti, Prantsuse, Ameerika,
Itaalia ja Jaapani valitsustele (dok 96–99). Koige drastilisemaks
meeleolu väljenduseks oli Suurbritanniale esitatud memorandum, milles
paluti võtta Eesti Briti protektoraadi alla (dok 95). Ühtlasi
otsustati lükata edasi veebruari algusesse kavandatud
Asutava Kogu valimised, kusjuures uut tähtaega ei peetud võimalikuks
määrata.
Sedakorda osutus toeks rahvatarkus, mille kohaselt on koidu eel kõige pimedam. Vaid kümmekond päeva pärast Maanoukogu ahastavat istungit pani Rahvavägi Punaarmee edasitungi lõplikult seisma, läks üle vastupealetungile ja vabastas 1919. aasta veebruari alguseks kogu Eesti territooriumi.
Kuigi Vabadussõda nõudis riigilt ja rahvalt erakorralisi jõupingutusi, ei katkenud riikluse rajamine ka sõja ajal. Kohe parast suurima ohu tõrjumist tõusid paevakorrale korduvalt edasi lükatud Asutava Kogu valimised. Veebruari algul 1919 otsustasid Maanõukogu vanematekogu ja Asutava Kogu valimiste peakomitee uhiselt, et valimised korraldatakse 5.–7. aprillil ja Asutav Kogu tuleb kokku jüripaeval, 23. aprillil (dok 100).
Aprillis käisid Kagu-Eestis veel ägedad lahingud, kuid valimisi see ei takistanud. Valimistulemused näitasid, et Veebruarirevolutsiooni järgselt ühiskonnas domineerima pääsenud pahempoolne meelsus polnud kadunud: 120 parlamendikohast läks vasakpoolsetele (sotsiaaldemokraadid, tööerakondlased ja esseerid) 78, kodanlikele erakondadele jai vaid 42 mandaati.
Asutav Kogu kogunes 23. aprillil avaistungiks Estonia kontserdisaali ning valis esimeheks sotsiaaldemokraatide uhe juhi August Rei. Järgnenud kõnes tegi Rei kokkuvõtted sellest teekonnast, mille Eesti oli omariiklust taotledes läbinud ning visandas Asutava Kogu ees seisvad tähtsamad ülesanded (dok 101). Seoses Asutava Kogu töö alustamisega teatas Ajutine Valitsus tagasiastumisest ja 9. mail kinnitas Asutav Kogu ametisse uue valitsuse, mille etteotsa tõusis peaministrina Otto Strandman.
Asutava Kogu sisuline töö algas deklaratsiooni «Eesti
Asutava Kogu seletus Eesti riiklisest iseseisvusest ja rippumatusest»
koostamisest ja vastuvõtmisest (dok 102). Vajadus taolise deklaratsiooni
järele kasvas välja välismaal levitatatud pahatahtlikest
kuulujuttudest, nagu oleks Eesti valitsus enamlik, nagu ei pooldaks Asutava
Kogu vasaktiib omariiklust ning nagu oleksid Maanõukogu ja Päästekomitee
varasemad otsused tehtud kitsa ringi poliitikute huvides, peegeldamata
rahva tahet. Väliste insinuatsioonide ümberlükkamiseks
koostatud
dokument kasvas aga millekski enamaks. Erilisest pidulikkusest andis tunnistust
juba asjaolu, et deklaratsiooni vastuvõtmisel 19. mail hääletati
nimeliselt ja kõik poolt-hääle andnud lisasid deklaratsioonile
oma allkirja. Veelgi enam rõhutasid vastuvõetud dokumendi
tähtsust Asutava Kogu esimehe August Rei lõpusonad: «Sellega
on Eesti rahva kindlat tahtmist avaldades Asutav Kogu lõpulikult
kuulutanud Eesti riigi, Eestimaa iseseisvaks, rippumataks vabariigiks.»
Lisaks otsustati deklaratsioon kõigis omavalitsusasutustes, koolides,
kirikutes ja sõjaväeosades ette lugeda ning avalikesse kohtadesse
lugemiseks üles kleepida.
Järgmise olulise seaduse — «Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord» — võttis Asutav Kogu vastu 4. juunil 1919 (dok 103). See dokument kujutas enesest Eesti esimest, ajutist põhiseadust, mis määras kindlaks valitsemiskorra alused üleminekuajajärguks (kuni alalise põhiseaduse jõustumiseni). Seaduses deklareeriti, et Eesti on sõltumatu demokraatlik vabariik, määrati kindlaks riigipiirid, kuulutati eesti keel riigikeeleks, loetleti tähtsamaid kodanikuõigusi ning käsitleti valitsemise põhimõtteid.
Siitpeale keskendus Asutava Kogu tegevus kahe kõige pakilisemaks tunnistatud seaduse — põhiseaduse ja maaseaduse — ettevalmistamisele. Mõlema koostamine nõudis rohkesti aega ning põhjustas ulatuslikke ja kohati vägagi teravaid vaidlusi.
Esimesena neist valmis maaseadus (dok 104), mis võeti Asutavas
Kogus vastu 10. oktoobril 1919 ja sai aluseks kogu Euroopa ühele
radikaalsemale maareformile. Maareform oli toonase Eesti kõige
olulisem majanduslik ümberkorraldus. Selle tingis üliterav maaküsimus,
mis omakorda tulenes nii sotsiaalsest ebaõiglusest (ligi 2/3 maaelanikest
olid maata palgatöölised) kui rahvuslikust rõhumisest
(suurmaaomanikud olid enamasti baltisakslased). Maaseaduse alusel võõrandati
kogu mõisatele kuuluv maa (kokku 2,34 miljonit hektarit), samuti
ettevõtted, hooned, tehnika ja kariloomad. Võõrandatud
maa arvati riiklikku maafondi ja
sellest hakati jagama maid loodavatele asundustaludele. Kokku rajati maareformi
tulemusena 35 000 asundustalu. Asundustalu saajate hulgas olid eesõigustatud
Vabadussõjas silmapaistnud sõjaväelased, sõjas
invaliidistunud veteranid ning langenute perekonnad. Esialgu anti talud
põlisrendile, hiljem otsustati müüa päriseks. Endistele
omanikele tasuti võõrandatud vallas- ja kinnisvarade eest,
kuid maa eest tasu maksmise küsimus jäeti lahtiseks (hiljem
hakati järk-järgult kompenseerima). Maareformi tulemusena asendus
suurmaapidamine (mõis) väikemaapidamisega (talu), kadusid
teravad sotsiaalsed ja rahvuslikud vastuolud maal, vahenes maata palgatööliste
osakaal rahvastikus ning tekkis ulatuslik väikeomanike kiht, mis
oli lojaalne Eesti Vabariigile.
Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamine nõudis
veelgi rohkem aega ja jõudis lõpule alles 15. juunil 1920,
mil Asutav Kogu põhiseaduse heaks kiitis (dok 105). Põhiseadus
kinnitas, et Eesti on «rippumatu vabariik», kus kõrgeim
võim kuulub rahvale. Seejärel loetles põhiseadus kodanikuõigusi:
koik Eesti kodanikud (olenemata rahvusest, soost, usust, varanduslikust
seisundist jne) on seaduste ees võrdsed; kõigile kindlustatakse
ühinemise-, koosolekute-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus
ning õigus valida elukohta ja tegevusala, samuti isiku- ja korteripuutumatus
ning kirjavahetuse saladus; kindlustatud on nii eraomanduse puutumatus
kui streigivabadus; vähemusrahvustele tagatakse emakeelne haridus
ja emakeele
tarvitamise õigus ametiasutustes. Riigivõimu teostamiseks
andis põhiseadus rahvale
neli mehhanismi: õigus valida parlamenti; õigus teostada
vahetut kontrolli parlamendi üle; õigus teha rahvaalgatuse
korras ettepanekuid olemasolevate seaduste muutmiseks ja uute kehtestamiseks;
õigus taotleda seaduseelnõu või mõne muu küsimuse
panekut rahvahääletusele (rahvahääletuse otsus oli
ülimuslik). Seadusandliku võimu teostamise ülesande pani
põhiseadus parlamendile, mis sai nimeks Riigikogu. See oli ühekojaline
rahvaesindus, kuhu kuulus 100 rahva valitud liiget. Riigikogu volitused
kestsid kolm aastat; valimised toimusid proportsionaalse süsteemi
alusel — valija sai anda hääle erakonna, mitte üksikkandidaadi
poolt. Valimisõigus oli üldine alates 20. eluaastast ja ühetaoline.
Täidesaatvat võimu teostav vabariigi valitsus seati sõltuvusse
parlamendist — Riigikogu kinnitas kabineti ametisse ning kabinet
kandis Riigikogu ees vastutust. Juhul, kui parlament
avaldas valitsusele umbusaldust, oli viimane sunnitud tagasi astuma. Valitsus
koosnes ministritest ja riigivanemast. Riigivanem täitis lisaks valitsusjuhi
ülesannetele ka mõningaid riigipea funktsioone — Eesti
esindamine riigivisiitidel ja välissaadikute volikirjade vastuvõtmine.
Kuid sellega tema riigipealikud õigused piirdusidki. Riigivanemal
puudus võimalus sekkuda parlamendi tegevusse ja kui parlament avaldas
valitsusele umbusaldust, astus koos valitsusega tagasi ka riigivanem.
Põhiseaduse koostamise ja rakendamisega jõudsid Asutava Kogu ülesanded lõpule. Oma viimase koosoleku pidas kogu 20. detsembril 1920, järgmisel paeval jõustus põhiseadus ning 4. jaanuaril 1921 tuli kokku Riigikogu esimene koosseis.
Ajal, mil Asutav Kogu valmistas ette riigi ja ühiskonna jaoks olulisi
seadusi, jätkus Vabadussõda endise hooga. Kuigi pärast
ülimaid pingutusi nõudnud kevad-talviseid kaitselahinguid
Lõuna-Eestis suutis Rahvavägi Punaarmee pealetungiindu jahutada
ning ise initsiatiivi haarata, lüües mais 1919 enamlased välja
nii Pihkva mailt kui Põhja-Lätist, polnud sõda kaugeltki
lõppenud. Koguni vastupidi, juunis lisandus Eestile uus vastane
saksa vabatahtlike Rauddiviisi ja baltisaksa Landeswehri näol.
Vallandunud Landeswehri sõda põhjustas uusi kaotusi
ja kannatusi, ent äratas ühtlasi eesti sõdureis enneolematu
võitlusinnu, mis kandis rinde Võnnu (Cesis) alt Riia eeslinnadeni.
Eestlased unistasid juba võiduparaadist lõunanaabrite pealinna
tänavatel, kui relvakonflikti sekkusid Entente’i esindajad.
Nende nõudel kirjutati 3. juulil 1919 Riia põhjaservas asuvas
Strasdenhofi (Strazdumuiža) koolimajas alla vaherahulepingule Eesti
ja Saksa vägede vahel (dok 106). See kokkulepe lõpetas
Landeswehri sõja.
Sõjategevus Punaarmee vastu aga jätkus, nõudes iga
päevaga üha enam ohvreid. Kuna Eesti pind oli vaenuvägedest
puhastatud, siis hakkas ühiskonnas järjest laiemalt levima arvamus,
mis pooldas sõja lõpetamist. Muidugi polnud see mõeldav
ilma vastaspoole valmisolekuta rahu sõlmida. 31. augustil 1919
saabus Tallinna radiogramm, millega N. Venemaa tegi ettepaneku astuda
rahuläbirääkimistesse. Mitmesuguste kahtluste, eriarvamuste,
kooskõlastuste ja muude viivituste tõttu jõuti rahukonverentsi
avamiseni siiski alles
5. detsembril. Tartus toimunud läbirääkimised kulgesid
raskelt, seda nii vastastikuse usalduse puudumise kui N. Venemaa liialdatud
ja põhjendamatute nõudmiste tõttu. Siiski suudeti
1919.
aasta viimasel päeval kirjutada alla kokkulepe sõjategevuse
lõpetamise kohta (dok 107). Vastavalt sellele lepingule katkes
vaenutegevus Eesti idapiiril 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 Tallinna aja
järgi.
Otsene lahingutegevus oli küll lõppenud, ent läbirääkimised
Tartus kestsid veel kuu aega. Kui detsembris 1919 oli vaieldud peaasjalikult
riigipiiri ja sõjaliste tagatiste üle, siis jaanuaris 1920
keskendusid debatid majandusprobleemidele. Tartu rahu allkirjastamine
sai teoks
2. veebruaril 1920 kell 00.45. Lepingule kirjutasid alla Eesti delegatsiooni
liikmed Jaan Poska, Ants Piip, Julis Seljamaa, Mait Püümann
ja Jaan Soots ning N. Venemaad esindanud Adolf Joffe ja Issidor Gukovski.
Rahulepingu (dok 108) sõlmimisega lõppes sojaseisukord N.
Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel, N. Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust
ja loobus kõigist
õigustest, mis Venemaal varem Eesti suhtes olnud, kehtestus Eesti–Vene
riigipiir jne.
Kui Eesti idapiir sai Tartu rahulepinguga kindlalt paika, siis lõunapiiri
osas puudus jätkuvalt selgus. Ehkki Eesti ja Läti olid iseseisvussõdade
ajal liitlased — sõlmiti isegi ametlikud sõjalise koostöö
kokkulepped —, tumestasid nende vahekordi piiriprobleemid. Esmakordselt
alustati kõnelusi piiri kindlaksmääramise üle juba
1917. aastal, ent ei toona ega hiljemgi suudetud leida ühist keelt.
Peamisteks tüliõunteks kujunesid Valga linn, Heinaste alev
ning mitmed segarahvastikuga vallad (Ipiku, Sooru, Paju, Luke, Vana-Laitsna
jt) Pärnu-, Viljandi- ja Võrumaa lõunapiiril. Märtsis
1920 teravnesid kahe naabermaa suhted piirivaidluste tõttu
sedavõrd, et lätlased saatsid Eesti suunas teele mitu sõjaväeešeloni
ning Eestigi, kinnitades ametlikult, et mingit sõjalist kokkupõrget
ei tule, tegi mõningaid ettevalmistusi.
Kokkupõrget tõepoolest ei tulnud. Entente’i
riigid, kes kartsid, et Baltikumist võiks kujuneda teine Balkan,
sekkusid ning Briti sõjalise missiooni juht kolonel Stephen George
Tallents korraldas 22. märtsil vaenupoolte sõjaväejuhtide
ja välisministrite kohtumise, millel teravaimad vastuolud ületati.
Kohtumise järgselt püüti veel kord lahendada probleeme
kahepoolses piirikomisjonis, kuid sedapuhku kutsuti selle etteotsa erapooletu
vahekohtunik — kolonel Tallents. Kuna komisjon ei suutnud kompromisse
leida, siis jäi viimane sõna vahekohtunikule. Otsus Valga
linna kohta langes 1. juulil 1920 (dok 109): lõviosa Valgast (sh
ajalooline kesklinn) anti Eestile, väiksem osa Lätile; samuti
jagati Valga raudteesõlm — Tartu–Riia laiarööpmelise
raudtee jaam jäi Eestile, Moisaküla–Aluksne kitsarööpmelise
raudtee jaam läks Lätile. Kaks päeva hiljem tegi vahekohtunik
otsuse kogu ülejäänud piiri osas (dok 110). Kuna Valga
linnast olid eestlased saanud rohkem, siis teistes vaidlusalastes punktides
andis kolonel Tallents oma eelistuse lätlastele — Lätile
läksid nii Heinaste alev kui Pedeli ja Härgmäe vald, samuti
suurem osa Ipiku, Kaagjärve ja Vana-Laitsna vallast.
Otsusega polnud rahul ei eestlased ega lätlased, kuid kuna mõlemad olid eelnevalt aktsepteerinud vahekohtuniku otsustusõigust, siis tuli olukorraga leppida. 19. oktoobril 1920 kirjutasid Eesti ja Läti esindajad alla piirikonventsioonile (dok 111), mis tunnistas Tallentsi joone mõlemale poolele siduvaks; piiri rajamisel lubati teha vaid väikseid parandusi selleks, et piir tuleks võimalikult sirgjooneline, ei kahjustaks eraomandust ega takistaks liiklust olemasolevatel ühendusteedel. Hõõrumised piiri pärast jätkusid veel hiljemgi (lätlased tõid uute vaidlusobjektidena sisse Ruhnu saare ja Laura aleviku), lahenedes lõplikult alles 1923. aasta lõpus.
Piiriprobleemidest veelgi keerukamaks osutus Eesti Vabariigi iseseisvusele
de jure tunnustuse hankimine. Kui de facto tunnustus oli
saadud 1918. aastal seoses Lääneriikides valitsevate Saksa-vastaste
meeleoludega ootamatult kiiresti ja suuremate jõupingutusteta,
siis de jure andmine takerdus. Detsembris 1918 suurte lootustega
Pariisi rahukonverentsile — seal pidi lahendatama kõik sõjajärgse
maailma probleemid — sõitnud Eesti delegatsioon eesotsas välisminister
Jaan Poskaga pettus kiiresti Entente’i riikide hoiakutes ja
suhtumistes. Kuna enamlust Venemaal peeti Läänes ajutiseks ning
oodati, et see peagi kokku varisedes loovutab koha n.ö seaduslikule
Vene valitsusele, siis ei soovinud ükski suurriik end vastloodud
väikeste
piiririikidega liiga tihedalt siduda — peeti loomulikuks, et tulevased
seaduslikud Venemaa valitsejad hakkavad impeeriumi endisi piirialasid
tagasi nõudma.
Olukord ei muutunud Eesti jaoks soodsamaks ka pärast Pariisi konverentsi
lõppu 1920. aasta jaanuaris. Ainsaks valguskiireks pimeduses jäi
Soomelt 7. juunil saadud de jure (dok 112 ja 113). See andis küll
tunnistust Soomes püsivatest sõbralikest tunnetest Eesti suhtes,
kuid ei mõjutanud põrmugi ülejäänud maailma
suhtumist Eestisse. Detsembris 1920 toimus Genfis vastmoodustatud maailmaorganisatsiooni,
Rahvasteliidu esimene täiskogu. Sellel taotles Eesti vastuvõtmist
Rahvasteliitu, kuid põrkus vastuseisule ning hääletati
maha, nagu ka teised
Balti riigid. Eesti vastuvõtmist pooldas vaid kuus riiki: Poola,
Portugal, Pärsia, Argentiina, Kolumbia ja Paraguai. Neist Poola pidas
võimalikuks Eestit ka de jure tunnustada (dok 114).
Otsustav läbimurre rahvusvaheliselt aktsepteeritavate riikide hulka
sai teoks alles 26. jaanuaril 1921, mil Eestit tunnustas de jure
iseseisva riigina Liitlaste Ülemnõukogu, kuhu kuulusid Suurbritannia,
Prantsusmaa, Itaalia, Belgia ja Jaapan (dok 115). Sellele järgnes
1921. aasta jooksul ulatuslik tunnustustelaine. De jure saadi nii
Skandinaaviamaadest (Rootsi, Norra, Taani) kui Ida- ja Kesk-Euroopast
(Saksamaa, Austria, Ungari, Rumeenia) ning kaugemaltki (Hispaania, Holland
jt). Tunnustamise lõppakordiks oli Eesti vastuvõtmine Rahvasteliitu
22. septembril 1921. Siitpeale astus Eesti Vabariik võrdväärse
partnerina teiste
suveräänsete riikide hulka.