Ajalooarhiivi vanim kirjalik dokument

Erik, jumala armust taanlaste ja slaavlaste kuningas, kõigile Eesti-, Viru- ja Järvamaa elanikele tervist ja armu. Käsime kõiki rüütleid, linnusemehi, vasalle ja läänimehi, omagu nad siis meie maad, mida nimetatakse vabaks, või ükskõik millist teist maad lääniõigusega ehk ükskõik millise muu nimetuse all, et nad ei jätaks neilt Tallinna piiskopile kümnisekümnist maksmata, sest kuigi me tunnistame, et maa ehk adramaad on lääniõigusega
kellegi omaks saanud, siiski võtame ja oleme alati võtnud kümnenda osa kümnisest piiskopile maksmiseks, rangemalt käskides, et keegi ei söandaks eelnimetatud maksu justkui meie nimel ja tahtel maksmata jätta. Vaid ilma eranditeta maksku seda nii nagu eespool öeldud [igaüks], olgu ta siis meie ametnik või mõni teine, millise nimega teda ka ei nimetataks, kes harib maad või saab oma alamatelt kümnist. Kui aga alamad peaksid kümnise oma isandatelt lunastama, peab piiskop saama kümnenda osa ka sellest, mida kümnise asemel antakse ja nii nagu eestlased oma isandatele oma saagi toovad, nii ärgu jätku ka meie foogtid ja teised isandad nimetatud isandale piiskopile toomata seda osa, mis kümnisest talle kuulub. Antud Wortingborg’is, 1240. Issanda aastal, 9. päeval enne augusti kalende.

Tõlge: Kai Tafenau