Fondiloend

1.4.1.4. Sõjaväehobuste jaoskondade juhatajad

Vorsteher des Bezirk des Militärpferden

Заведующий военно-конским участком

Ajalugu

Ametnik maapiirkonnas, kes vastutas sõjaväele hobuste hankimise eest.

Keisri ukaasiga 24.10.1876 kinnitati sõja korral sõjaväehobuste andmise kohustuse põhimäärus. Määrus nägi ette: sõjaväehobuste kogumis- ja üleandmispunkte; hobustele esitatavate nõuete kehtestamist; teavitamise korda sobivate hobuste arvust ja nende jaotusest vastavalt „sordile”; hobuste jaotamist ja järjestamist kohtadel ning vastavate nimekirjade koostamist; hobuste hankimise, üleandmise ja väljavahetamise korraldamist; vastuvõetud hobuste eest tasumise korraldamist; hobuste andmisest kõrvalehoidmise eest karistamist; hobuste komplekteerimise protseduuriga seotud kulusid. Lisaks märgiti määruses, et võetavate hobuste arv selleks loodud piirkondades sõltub hetkevajadusest. Sõjaväehobuste komplekteerimine allus sõjaministrile, instruktsioone, määrusi jm väljastades oli vajalik Siseministeeriumi nõusolek.
08.05.1884 kinnitati sõjaväehobuste andmise korra uus põhimäärus, mis erines eelmisest vaid mõnes üksiku punkti täpsustamisega. 20.05.1896 kinnitati 1884. a määruse muudatused ning lisati 12 punktist koosnev ajutine eeskiri sõjaväehobuste varustuse asjus.

Sõjaväehobuste jaoskonna juhataja ülesanded (1913) olid: valla- ja politseiametnike teavitamine väeteenistuskomisjonist saadetud trükitud kuulutuste ülespanemise kaudu; hobuste ja inventari kogumiskoha korraldamine; järelevalve hobuste, nende veo ja inventari üle; sobivate hobuste (tööealised, 4–15 aasta vanused, va tiined ja kuni kolmekuuliste varssadega märad ning alla kahe arssina, st umbes 1,4 m kõrged) väljavalimine; sobivate veomasinate (nt kahehobuse raudtelgedega ja puutelgedega vanker) ja inventari (nt nahksed ja nöörist esemed) väljavalimine; mittevajalike esemete omanikele tagastamise korraldamine; hobuste loosimise ja vabatahtlikult äraandmise korraldamine; hobuseomanike kontrollimine vastavate nimekirjade põhjal; hobuste ja inventari nimekirjade koostamine ja edasi saatmine; hobuste ja inventari transportimine väeteenistuskomisjoni; süüdistuste esitamine hobuste andmise kohustust mittetäitnutele.

Sõjaväele äraantud hobuste eest maksti omanikele kindlaksmääratud summa vastavalt nende „sordile”, summa kinnitas väeteenistuskomisjon. Raha maksti välja kohalikust renteist. Üks hobuste nimekiri jäeti valla- resp linnavalitsusse. Sõjaväehobuste jaoskonna juhataja maakondades ja linnades allus väeteenistuskomisjoni esimehele, kubermangu tasandil kubernerile ja siseministeeriumile.
Vallaametnikele 1899. a antud määruse järgi oli iga maakond jaotatud nn sõjaväehobuste ringkondadeks, ühe keskusega igas ringkonnas. Ringkonna piirid langesid üldjuhul kokku valla piiridega, erandeid tuli ette olenevalt valla suurusest. Ringkonna eestseisja (talitaja) valiti kohalike elanike seast. Teda assisteerisid kaks abi, kellest üks oli vallavanem. Viimane sai teate hobuste loenduse väljakuulutamisest maakonnapolitseilt, kuivõrd loendused toimusid eri maakondades eri aegadel. Vastav väeteenistuskomisjon pidi igasse sõjaväehobuste jaoskonda teatama, kui palju hobuseid, millal ja missugusest „sordist” (s.o kas ratsa-, suurtükiväe-, I või II järgu veohobused) neil tuleb anda. Väeteenistuskomisjon määras ka äraantava hobuse hinna, mis kinnitati iga kolme aasta järel. Vallavanem vastutas sõjaväehobustega seotud inventari eest, mida hoiti vallavalitsuses. Kohustusliku inventari hulka kuulusid nt seadused, trükitud ringkirjad jms, hobuste ümberkirjutuslehed, kohaliku väeteenistuskomisjoni teated, hobuseomanike elukohtade, talude ja ettevõtete nimekirjad ning nn loosimispiletid vastavalt hobuste „sordile” koos trükitud blankettidega aruannete ja kaaskirjade jaoks (sh eraldi kaaskirjad vabatahtlikult antud hobuste kohta).

Materjal

Fondid on Ajalooarhiivis valdavalt arvele võetud 1962. a. Vaid fond 2410 on arvele võetud varem, 1948. a, ja fondid 5197 ja 5199 on lisandunud hiljem, 1973. a. Kõik fondid on säilitanud oma esialgse säilikute arvu.

Seonduv aines

Väeteenistuskomisjonide materjalid, eriti Tartumaa (f 314-1-191-352, 1376-1377, 1388), Eestimaa kubermang (f 37), Läänemaa (f 301), Harjumaa (f 47), Järvamaa (f 49), Läänemaa (f 50), Pärnumaa (f 316), Saaremaa (f 318), Viljandimaa (f 317).

Seadused

ПСЗ II nr 56487 (24.10.1876); ПСЗ III nr 2214 (08.05.1884), nr 12976 (20.05.1896).
Сборник постановлений по войнской и военно-конским повинностям. Издание второе. СПб. 1900.

Kirjandus

Тарасюк, Д. А. Военно-конские переписи конца 19.-начала 20. века. — Источниковедение отечественной истории. Сборник статей 1989. Москва 1989. Lk 98–132.
Sõjaväe hobuse jaoskonna juhataja tegevuse kord sõjaväele hobuste, veo- ja hobuseriistade võtmise korral. Tartu 1913. (paralleeltekst vene -ja eesti keeles).
Täieline käsiraamat valla ametnikkudele tagavaraväe tegevasse teenistusse kokkukutsumise ja hobuste andmise asjus. Võru 1899. Lk 14–17.